personal, kes pidid nüüdseks tema trikkidega juba harjunud olema. Ja Maurice, kes paistis teda jumaldavat ja keda nähtavasti ei häirinud iseenda muutunud roll, kuni see naise õnnelikuks tegi.
Angela oli endale ise suppi tõstnud – mis seisis endiselt pliidil soojas – ja silmitses nüüd seistes lauasistujaid. Ta oli Maurice’ist kakskümmend aastat noorem, pikk ja tugev. Tal olid peaaegu mustad juuksed, lokkis ja nii pikad, et nende peal võinuks istuda, praegu küll üles ja kammiga kinni pandud. Juuksed olid tema firmamärk. Ta oli kunagi saanud BBC loodussaadete alaliseks kommenteerijaks ja tema juukseid mäletati tänini. Jane oletas, et Maurice’i võlus Angela tähelepanu, kuulsus ja noorus. Sel põhjusel jättis ta maha naise, kes oli pesnud tema pesu, teinud talle süüa ja hoidnud tema lapsi, kuni need suureks kasvasid – kui Poppyt võis täiskasvanuks nimetada. Jane ei olnud kunagi seda hüljatud naist näinud, kuid tundis talle südamest kaasa.
Jane eeldas, et Angela tuleb nende juurde ja juhib vestluse kiirelt ning osavalt oma tegemistele. Nii see tavaliselt käis. Kuid Angela jäi seisma ja Jane taipas, et ta on vihane – nii vihane, et supitaldrikut hoidvad käed värisesid. Angela asetas selle hästi ettevaatlikult lauale. Jutt laua ümber soikus. Ka väljas oli torm vihasemaks läinud ja seda teadsid kõik samuti. Isegi läbi kahekordsete akende võis kuulda, kuidas lained vastu kaldakive peksavad, ja näha, kuidas veepritsmed nagu hiiglase sülg kaljudele lendab.
„Kes on linnutoas käinud?” Küsimus esitati vaoshoitult, peaaegu sosistades, kuid kõik tajusid selle taga mäslevat raevu. Vaid Maurice ei näinud midagi taipavat. Ta pühkis leivatükiga taldrikupõhja ja tõstis pilgu.
„Kas midagi on pahasti?”
„Paistab, et keegi on mu töös tuhninud.”
„Ma käisin seal, et arvutist broneeringuid vaadata. Roger helistas ja küsis, kas me saame tuleva aasta juulis ühe grupi vastu võtta ja arvuti miskipärast ei töötanud.”
„See ei olnudki arvutis. See oli mustand paberil. Käsitsi kirjutatud.” Angela adresseeris vastuse Maurice’ile, kuid piisavalt kõrgel toonil, et kõik kuuleksid. Jane kuulas ja imestas – Angela ja käsitsi kirjutatud? Ta ei teinud seda kunagi, välja arvatud märkmed väliolukorras, kus igasugune muu talletamisviis oli võimatu. Ülemus oli moodsast tehnikast sisse võetud. Ta koguni lõpetas igaõhtuse linnuloenduse aruande sülearvuti abiga. „See on kadunud,” jätkas Angela. „Keegi on selle ära võtnud.” Ta vaatas ruumis ringi, jäädes teraselt silmitsema nelja külalist, kes istusid eraldi laua taga, ja kõrgendas häält. „Keegi on selle ära võtnud.”
Kolmas peatükk
Perez oli Franile täpselt seletanud, mida tema vanematekodu endast kujutab. Ta oli kirjeldanud Lõunasadamale avaneva vaatega kööki, Rayburni puupliiti ja selle kohale kinnitatud raami, millel talvel riideid kuivatati, rohelist, väikese lehemustriga vakstut laual, ema akvarelle seintel. Oli rääkinud seal veedetud lapsepõlvest ja kuulanud seejärel Frani jutustusi üleskasvamisest Londonis; need intiimsed vestlused kuulusid suhte arendamise rituaali juurde ja olid igale kõrvalseisjale absoluutselt tüütud.
„Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära,” oli Perez arvanud. „Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb.”
Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. Lisaks Mary saareteemalistele akvarellidele leidus seal värvikaid väljalõikeid ja plakateid Perezite Hispaania päritolu kohta. Perekonnalegend jutustas, et Jimmy esiisa kanti kaldale Armaada hukkunud laevalt nimega El Graf Grifon. Kuueteistkümnenda sajandi laevavrakk oli vaieldamatult olemas ja ootas vee all sukeldujaid, ning pealegi – kuidas teisiti seletada James Perezi ja tema poja vahemerelikult tõmmut verd ja veidrat nime?
Kuna talu oli tegelikkuses Frani kujutlusele nii lähedal, kuigi siiski mitte täpselt see – kuidagi väiksem, kokkusurutum –, siis tundus talle, nagu oleks ta mingisse paralleelmaailma rännanud. Ta istus laua taga, kuulas Jamesi ja Mary juttu ning tundis ennast nagu filmi kõrvaltegelane, kellel pole põhilooga seost.
Kas see hakkab siin alati nii olema? Et ma ei kuulu kunagi päriselt siia?
Nad ei olnud seda viimasel ajal arutanud, aga Fran oli mõelnud võimalusele, et võib-olla tahab Perez kunagi siia tagasi kolida. Talle meeldis see mõte, see dramatism, olla ühes Suurbritannia kõige eraldatumas paigas ja jätkata vereliini, mis ulatub kuueteistkümnendasse sajandisse. Nüüd ei olnud ta enam kindel, kuidas see tegelikkuses välja kukuks.
Mary rääkis pulmaplaanidest. Tema poeg ja see inglanna pidid abielluma tuleva aasta mais ning ta eeldas, et see teema erutab Frani ja teine hakkab õhinal oma mõtteid jagama. Kuid Fran oli korra juba abielus olnud. Tal oli tütar Cassie, kes sel nädalal viibis oma isa juures viimase suures majas Braes. Fran tahtis Jimmy Pereziga abielluda, kuid ta ei suutnud keskenduda tseremoonia üksikasjadele. Ta ei olnud oodanud, et Mary innustub sellistest küsimustest nagu lilled, kutsed või see, kas tal on vaja kübarat või mitte. Mary oli tulnud Fairile halastajaõeks ja abiellumisest saadik kõiki talutöid kaasa teinud. Ta oli sitke ja praktiline naine. Kuid Jimmy oli tema ainus poeg ja võib-olla ta arvas, et Franile see meeldib, kui ta näitab üles huvi nende tähtsa päeva vastu. Franile tundus, et perenaine tahab oma uue miniaga tingimata sõbraks saada.
„Me mõtlesime, et abiellume Lerwickis,” ütles Fran. „Tagasihoidlik ilmalik tseremoonia. Eks see on meil mõlemal ju teine kord. Ja siis pidu sugulastele ja sõpradele.”
James oli seepeale pilgu tõstnud. „Siin peab ka midagi korraldama. Nendele, kes ei saa suure saare peale. Ja sinu sugulased tahavad ka saart näha. Teile on vaja korraldada koduskäimad. See on Jimmy kodu.”
„Jaa, muidugi,” ütles Fran, ehkki talle ei olnud kordagi pähe tulnud, et nad peaksid ürituse ka Fairile kandma. Ta mõtles, et siis peavad tema vanemadki lennu- või laevareisi üle elama. Ja kas ta tõesti peaks laskma ka Cassiel end sellisesse ohtu seada? Ja kui pidu toimub ka siin, siis ta peaks ju siia kutsuma ka mõne Londoni sõbra. Mis nemad sellest arvavad? Või kus nad ööbivad?
„Mõtlesime, et peaks teie kihlust sel nädalal natuke tähistama,” ütles Mary.
„See oleks tore. Aga ma ei tahaks teile mingit tüli teha.” Fran vaatas abi otsides Perezi poole. Too oli kogu vestluse jooksul täiesti vait olnud. Mees kehitas kergelt õlgu ja Fran mõistis, et ettevalmistused on kõik juba tehtud. Ükskõik mis nad ütlevad, ei muuda enam asja.
„Ei, ega ma seda siin mõelnudki,” naeratas Mary. „Siin majas pole nii palju ruumi. Üht korralikku Fairi pidu ei saa pidada ilma muusika ja väikese tantsuta. Mõtlesin, et peaksime linnujaama üürima. Seal on söögisaalis ruumi küll, et tantsida, ja Jane teeks meile laua.”
„Jane?”
Fran otsustas, et kõige kindlam on keskenduda üksikasjadele.
„Ta töötab jaama köögis. Ta on suurepärane kokk.”
„Väga hea,” ütles Fran. Mis tal muud öelda oli? Oh, Jimmy, mõtles ta. Ma pole tõesti kindel, kas ma suudaksin siin elada, isegi koos sinuga. Ta vaatas Jimmy emale otsa. „Millal te mõtlesite seda pidu korraldada?”
„Ma
