teistmoodi, mis, Jimmy? Mitte nii nagu sinu ajal.”
Perez nägi, et tuba oli nende auks ümber seatud. Uus kahekohaline voodi, uued suurte siniste lilledega kardinad ja kardinatega sobiv voodipesu. Vanal rätiriiulil kaks kokkuvolditud sinist käterätti. Perez kujutles, kuidas ema televiisorist päevaseid sisekujundussaateid vaatas, kui ilm õues toimetada ei lubanud.
Nüüd voodis lamades ja kuulates, kuidas tuul katusekive sakutab, meenus Perezile naine, kellega ta oma süütuse kaotas. Kujutluspilt kerkis ta silme ette üsna ootamatult ja märkimisväärse jõuga. Tõepoolest naine, sellal kui tema oli alles poiss. Beata. Saksa üliõpilane, Šoti Muinsuskaitse Seltsi töölaagri liige; laager oli üheks suvekuuks enda valdusse võtnud Puffini, saare lõunaotsas asuva vana kivist kalaaida. Perez oli kuueteistkümnene ja suvevaheajaks koju tulnud. Beata oli kahekümne ühene.
See oli sama aasta, kui Põhjasadamas tehti ehitustöid ja tudengid olid töölised; sama aasta, kui Kenneth Williamson oli juhukülalisena Springfieldi tulnud. Ühel õhtul toimus Puffinis grillipidu ja Perez kutsuti ka. Talle meenusid hoone varju ritta laotud Saksa õlle pudelid ja kõrbeva liha lõhn. Ta istus murul ja ajas ühe naisega juttu, kuni äkki taipas, et naine vaatab teda kuidagi imelikult. Sulgeb pooleldi silmi ja õõtsutab end kergelt, nagu oleks omadega kuskil ära, nagu talle nüüd tundus, mingis omaenda erootilises fantaasias.
„Ma tahan ujuda,” oli naine silmi pärani lahti lüües öelnud. „Kus ma saaksin ujuda?”
Selleks ajaks olid ülejäänud tudengid lustakalt täis ja laulsid keeltes, mida Perez ei mõistnud. Ta viis naise Gunglesundi, looduslikku basseini kaljude vahel saare lääneküljel. Eriti kõrgete tõusude ajal meri täitis selle ja seejärel soojendas päike, nii et seal ei olnud nii külm ujuda kui meres. Kuid nii külm siiski, et lapsed kiljuma panna, kui nad sinna ujuma tulid ja esimest korda sisse hüppasid.
Beata ei kiljunud. Ilma mingi keerutamiseta oli ta riided seljast võtnud ja ennast vette libistanud. Tal olid väikesed rinnad, lame pruun kõht ja hele bikiinipükstest jäänud kolmnurk nahal. Tema häbemekarvad olid tumedamad, kui Perez arvanud oli. Naine eemaldus temast aeglaselt kroolides.
Päike peegeldus veepinnalt talle silma ja ta tundis, kuidas tal seest õõnsaks läheb. Oli valgete ööde aeg ja taevas hõõgus see kummaline ähmane valgus, mis tekitab tunde, nagu oleks hetkeks saabunud päikesevarjutus, mis kohe läbi saab.
„Kas sa ei tulegi?” küsis naine tema poole tagasi ujuma hakates. Kärsitult. Pisut käskivalt.
Ta oli hetke kõhelnud. Mis siis, kui keegi tuleb? Ja ta oli juba sel hetkel mõistnud, et see, mida temalt oodati, oli midagi enamat kui ühine ujumine. Naine oli teda vaadanud näljase pilguga sestpeale, kui ta Puffinisse jõudis. Perez asus riidest lahti võtma.
Nad heitsid riidehunnikule laial tasasel kivil, mis oli päikese madalaks vajudes varju alla jäänud. Naise iha tema keha järele oli Perezit ühtaegu pelutanud ja meelitanud. Ja erutanud. Muidugi oli ta erutunud. See kõik oli nagu iga noormehe unenägu.
Kõik magasid, kui ta öösel koju jõudis. Ta oli pooleldi isegi oodanud, et kohtab isa, kes seisab tema magamistoa uksel ja sõitleb teda patutegemise eest. Jimmy Perezi jaoks oli tegemist täiesti pöördelise sündmusega – loomulikult pidi kogu maailm mõistma, mis on juhtunud! Kuid kõik magasid nohinal ja hommikul pakkus ema talle pruukosti nagu tavaliselt.
Mõtted Beatale olid toitnud teda kuude kaupa. Kuniks töölaager oli Puffinis, tegi ta ikka ja jälle sinna asja, kuid naine ei pööranud talle rohkem tähelepanu kui ükskõik millisele saare poisile. Silmades, mis olid olnud nii kiskjalikud, peegeldus nüüd vaid lõbusus. „See ei tähenda midagi, Jimmy,” ütles ta lõpuks, olles tema tähelepanuavaldustest tüdinud. „Väike suveöine lustimine.” Tema lahkumine lasi unistustel aina pöörasemaks muutuda. Kuid need ei olnud kunagi pelgalt füüsilised: kõigi stsenaariumidega kaasnes kujutlus, et neist saab päriselt paar, kes rajab kodu boheemlaslikku ühetoalisse linnakorterisse või jalutab käsikäes kuuvalgel rannal.
Küllap oli torm mõne katusekivi kätte saanud, sest õuest kostis purunemise klirinat; tuule ulumine küll summutas seda, kuid klirin tõi ta võpatades olevikku tagasi. Juba siis, mõtles ta, olin ma tundenarkomaan. Mul oli vaja, et mind armastataks. Fran ta kõrval liigutas.
Nüüd küsis ta endalt, kas oli üldse õige Frani siia tuua. Ta oli iseseisev naine ja Perezi perekonna sekkumine tema ellu pidi talle vastumeelt olema. Mis õigus oli mehe vanemail midagi eeldada nende abielu kohta? Varsti hakkavad nad poetama vihjeid, et on aeg mõelda teise lapse saamisele: Parem kui sa seda liiga hilja peale ei jäta. Sul ei pruugi esimene kord üldse poeg tulla. Perez ei tahtnud mõeldagi, mida Fran selle peale vastata võiks.
Tuul tegi kõik sada korda hullemaks. Isegi äärmuslike ilmatingimustega harjunud saarlased hakkasid nääklema nagu titad. Enamik neist lahkus saarelt nagunii vaid üle mitme kuu, aga hea ilmaga oli teada, et võid minna, kui tahad. Suvel käis postilaev kolm korda nädalas ja lennuk lendas korrapäraselt. Eriolukorra puhul sai tellida ekstra lennuki. Nüüd olid nad lõksus nagu külalisedki. Lapsed, kes õpivad Lerwickis Andersoni keskkoolis, ei pääse veerandivaheajaks koju ja vanemad igatsevad nende järele. Ta oleks pidanud Frani siiatoomisega kevadeni ootama. Cassie oleks saanud kaasa tulla ja nad oleksid näinud saart kõige paremal ajal.
Jalutuskäik saarel näis olevat Frani ära väsitanud ja ta magas sügavalt. Perez tundis tema juukseid oma palja õla vastas.
Maurice oli nad õhtupoole autoga Springfieldi tagasi toonud – surutuna kolmekesi Land Roveri eesistmeile, tuulest sasitud ja hingetud vaid lühikesest jooksust tuletorni juurest autoni. Perez oli alati leidnud, et vaatlusjaama administraator on täiesti armastusväärne, rahulik ja sõbralik mees, kuid täna paistis temagi olevat nakatunud üldisest pingest. Ta oli vaikne ja sünge ning mingit kerget vestlust, milliseid Perez mäletas eelmistest kordadest, ei toimunud.
„Kas midagi on pahasti?” küsis Perez ja kahetses oma küsimust otsekohe. Tal oli puhkus. Ja kui jaamas oli jamasid, siis polnud see tema asi. Land Rover kolistas üle karjavõre ja Fran saatis talle laia muige. Sa ikka ei saa kuidagi ilma, mis? Frani meelest oli Perezi uudishimu mehele nuhtluseks ja ainus viis kuidagi legaliseerida oma tuhlamist teiste inimeste eludes oleks olnud hakata uurijaks.
Maurice oli natuke vaikinud, enne kui vastas. „Perekonnamured,” ütles ta lõpuks. „Küllap ma ise nendega toime tulen.” Ta oli sündinud Birminghamis ja kõneles siiani Kesk-Inglismaa murrakut. Järgnes taas vaikusehetk, mille jooksul ta keskendus auto teel hoidmisele. Siis ta jätkas, kuid tema pilk püsis teel: „Häda on mu kõige noorema tütre Poppyga. Temaga on alati olnud sekeldamist. Naine arvas, et mõni nädal saareelu mõikaks talle hästi, hoiaks mõnest halvast mõjust eemal, mis kodus on, aga see asi ei kukkunud nii välja, nagu mõeldud. Poppy tahab iga hinna eest ära saada. Muidugi ta ei saa. Lennukiga oli nii, et ma pidin eesõiguse andma külastajatele, kes tahtsid tagasi saada. Ja tema tunneb ennast siin nagu vangis. Ta ei suuda mõista, et meie ei saa midagi teha. Teeb kõigil elu raskeks, eriti Angelal.”
Voodis lamades mõtles Perez selle peale. Perekonnamuredest ja sellest, kas Frani tütar Cassie võtab teda pärast nende abiellumist kui vastikut võõrasisa, ja kuidas siis asjad on, kui ta päris oma lapse saab. Perez armastas Cassiet nii väga, et mõnikord jäi hing kinni.
Tema abielu oli luhtunud osalt seetõttu, et naine oli raseduse hilises järgus kaotanud lapse. Kui laps oleks ellu jäänud, oleks ta olnud umbes sama vana kui Cassie. Aga kas tema kiindumus kestab ka siis, kui neil on Franiga laps? Kas tüdruk tunneb ennast siis äratõugatu või kõrvalejäetuna?
Ilmselt jäi ta uuesti magama, sest järgmiseks ärkas ta hommikuses hallis valguses, vihmapiisad nagu kuulid
