Artemis. Энди Вейер

      1

      Põrutasin üle halli ja tolmuse pinnase Conradi mulli suure kupli poole. Selle punaste tuledega ääristatud õhulüüs oli masendavalt kaugel.

      Raske on joosta, kui seljas on sada kilogrammi varustust, isegi Kuu raskusjõu juures. Aga lausa hämmastav, kui kiiresti inimene liigub, kui kaalul on elu.

      Bob jooksis minu kõrval. Raadiost kostis tema hääl: „Las ma ühendan oma balloonid sinu skafandriga!”

      „Siis saad lihtsalt sina ka surma.”

      „Leke on suur,” ähkis ta. „Ma näen, kuidas sul gaas balloonidest välja tuleb.”

      „Aitäh julgustamast.”

      „Mina olen siin EVA-meister^[1.],” teatas Bob. „Jää seisma ja las ma ühendan!”

      „Ma ei ole nõus.” Jooksin edasi. „Kohe enne lekkealarmi kostis plõks. Metalli väsimine. Ilmselt ventiilikoost. Kui sa ühendama hakkad, tõmbad oma vooliku vastu katkist serva puruks.”

      „Ma olen valmis riskima!”

      „Mina ei ole sellega nõus,” vastasin mina. „Usu mind, Bob. Metalli ma tunnen.”

      Hakkasin tegema pikki ja ühtlaseid hüppeid. See tundus nagu aegluubis, aga oli parim viis kogu selle koorma all liikuda. Kiivri eelkuva ütles, et õhulüüsini on viiskümmend kaks meetrit. Heitsin pilgu käsivarrel olevale näidule. Mu hapnikuvaru vähenes silmanähtavalt. Seega ma parem enam ei vaadanud.

      Pikad sammud tasusid ära. Jätsin lausa Bobi seljataha, ehkki ta on kogu Kuu kõige parem EVA-meister. Trikk on selles, et kuupinda puudutades tuleb iga kord kiirust lisada. Aga see tähendab ka seda, et iga hüpe on keerukas. Kui midagi tuksi keerad, kukud näoli ja libised mööda pinnast. EVA-skafandrid on vastupidavad, aga parem on neid mitte vastu regoliiti hõõruda.

      „Sa lähed liiga kiiresti! Kui kukud, lööd näoplaadi puruks!”

      „Parem kui vaakumit imeda,” vastasin mina. „Mul on umbes kümme sekundit aega.”

      „Ma olen sinust kõvasti maas,” ütles ta. „Ära mind oota.”

      Sain alles siis aru, kui kiiresti ma liigun, kui Conradi kolmnurksed plaadid mu vaatevälja täitsid. Need kasvasid ikka väga kiiresti.

      „Kurat!” Aeglustada polnud aega. Tegin viimase hüppe ja veeresin veel veidi edasi. Ajastasin selle täpselt õigesti, pigem vedamisest kui osavusest, ja tabasin jalgadega seina. No hästi, Bobil oli õigus. Ma olin kaugelt liiga kiiresti liikunud.

      Kukkusin pinnasele, ajasin end jalule ja krabasin luugi vändast.

      Kõrvad läksid lukku. Kiivri alarmid huilgasid. Balloon oli viimase vindini tühi – enam ei olnud lekke vastu midagi teha.

      Surusin luugi lahti ja kukkusin sisse. Ahmisin õhku ja mu nägemine hägustus. Lõin luugi jalaga kinni, sirutasin käe avariiballooni poole ja tõmbasin tihvti välja.

      Ballooni kate lendas pealt ja kambrisse voogas õhk. See tuli nii ruttu, et pool sellest veeldus kiirel paisumisel tekkiva jahtumise tõttu uduosakesteks. Kukkusin vaevu teadvusel olles maha.

      Hingeldasin skafandri sees ja surusin alla oksendamissoovi. See oli kuradima rängem pingutus, kui mul üldse võhma on. Võimust võttis hapnikuvaegusest tingitud peavalu. See kestab mitu tundi. Mul õnnestus Kuu peal mäehaigus hankida.

      Sisin vaibus ja lõppes siis.

      Bob jõudis viimaks luugini. Nägin, kuidas ta läbi väikese ümmarguse akna piilus.

      „Olek?” küsis ta raadio teel.

      „Teadvusel,” vilistasin mina.

      „Püsti saad? Või kutsun abi?”

      Bob ei saanud siseneda ilma mind tapmata – ma lebasin õhulüüsis, seljas katkine skafander. Aga igaüks linnas olevast kahest tuhandest inimesest oleks saanud teiselt poolt õhulüüsi avada ja mind sisse tirida.

      „Pole vaja.” Ajasin end käpuli ja siis jalule. Toetusin vastu juhtpaneeli ja käivitasin puhastuse. Kõrgsurveõhujoad piitsutasid mind igast küljest. Õhulüüsis keerles hall kuutolm ja seintes olevad filtreeritud avad imesid selle sisse.

      Pärast puhastamist avanes automaatselt siseluuk.

      Astusin tamburisse, panin siseluugi uuesti kinni ja prantsatasin pingile.

      Bob tuli läbi õhulüüsi tavapärasel viisil, ilma dramaatilise avariiballoonita (mis tuli nüüd muide välja vahetada). Ainult tavaline pumpade ja ventiilide meetod. Pärast puhastustsükli läbimist jõudis ta minu juurde tamburisse.

      Aitasin Bobil sõnatult kiivri ja kindad maha. Kedagi ei tohi sundida ise skafandrit seljast võtma. See on muidugi tehtav, aga jube vaev. Selle kohta on omad traditsioonid. Ta vastas teenele samaga.

      „Noh, see läks küll nõmedasti,” teatasin, kui ta mul kiivri peast tõstis.

      „Sa oleksid peaaegu surma saanud.” Ta astus skafandrist välja. „Sa oleksid pidanud minu juhiseid kuulama.”

      Vingerdasin skafandrist välja ja vaatasin selle selga. Osutasin hambulisele metallitükile, mis oli kunagi olnud ventiil. „Ventiil on puruks. Nagu ma ütlesin. Metalli väsimine.”

      Ta kiikas ventiili ja noogutas. „No hästi. Sa keeldusid ühendusest õigusega. Hästi tehtud. Aga sellist asja ei oleks tohtinud juhtuda. Kust sa selle kuradi skafandri said?”

      „Ostsin kasutatult.”

      „Miks sa ostsid kasutatud skafandri?”

      „Sest uueks polnud raha. Mul piisas napilt kasutatuks ja teie, tõprad,

Скачать книгу