ei tehta.”
„Ma tegin seda nalja pärast,” teatasin mina ükskõikselt. „Ega see EVA polegi mingi päris töö.”
„Jah, sul on õigus. Ma loodan, et kunagi saab ka minust jooksuplika nagu sina.”
„Pakikandja,” urisesin mina. „Ma olen pakikandja.”
Ta muigas, justkui noriks lõuahaaki. Õnneks olime jõudnud Aldrini mulli. Trügisin temast mööda, lüüsist välja. Aldrini pruntuks seisis valvel, täpselt nagu Conradi oma. Kiirustasin edasi ja keerasin järsult paremale, et Dale’i vaateväljast pääseda.
Aldrin on igas mõttes Conradi vastand. Conrad on täis torumehi, klaasipuhujaid, metallitöölisi, keevituskodasid, remonditöökodasid ja nii edasi. Aga Aldrin on tõeline kuurort. Siin on hotellid, kasiinod, litsimajad, teatrid ja ehtne park päris muruga. Rikkad turistid tulevad igalt poolt Maa pealt kaheks nädalaks puhkama.
Sammusin läbi Arkaadi. See polnud kiireim tee jõuda sinna, kuhu mina läksin, aga mulle meeldis sealne vaade.
New Yorgis on Viies avenüü, Londonis on Bond Street ja Artemises on Arkaad. Kauplused ei vaevu siin hindu kirja panema. Kui sa pead küsima, siis sa ei saa seda endale lubada. Ritz-Carlton Artemis võtab enda alla terve kvartali, ulatub viis korrust üle pinna ja viis alla. Üksainus öö maksab seal 12 000 makki – rohkem, kui mina pakikandjana kuu ajaga teenin (ehkki mul on ka teisi sissetulekuallikaid).
Hoolimata kuupuhkuse hinnast ületab nõudlus alati pakkumise. Keskklassi maalased võivad seda endale lubada kui üks-kord-elus-elamust, ja maksavad vastavalt. Nad ööbivad kehvemates majutuspaikades ja kehvemates mullides, näiteks Conradis. Aga rikkad käivad siin igal aastal ja elavad kenades hotellides. Ja oh sa, kuidas nad veel ostlevad.
Aldrin on peamine koht, kustkaudu raha Artemisesse tuleb.
Ostukvartalis polnud ühtki asja, mida ma oleksin endale lubada saanud. Aga ükskord ma veel kuulun siia. Vähemalt on mul selline plaan. Heitsin viimase pika pilgu, keerasin siis selja ja läksin sadamasse.
Aldrin on maandumistsoonile lähim mull. Me ei taha ju, et rikkad end läbi vaeste alade reisides mustaks teevad, ega? Viime nad otse ilusasse kohta.
Jalutasin suure kaare alt läbi sadamasse. Massiivne õhulüüsikompleks on linna suuruselt teine kamber (ainult Aldrini park on suurem). Seal kihas tegevusest. Libistasin end tööliste vahele, kes osavalt edasi-tagasi liuglesid. Linnas tuleb aeglaselt liikuda või muidu lööd turistid pikali. Aga sadamas liiguvad ainult profid. Me kõik oskame käia Artemise pikksammu ja teha seda kiiresti.
Sadama põhjaküljel ootasid rongilüüsi juures paar reisijat. Suurem osa oli teel linna reaktorite juurde ja Sanchez Aluminumi sulatustehasesse, mis asub linnast kilomeetri jagu lõuna pool. Sulatustehas kasutab arutus koguses soojust ja eriti vastikuid kemikaale, seega on kõik ühel meelel, et see peab asuma kaugel eemal. Mis reaktoritesse puutub, siis noh … need on tuumareaktorid. Parem on, kui ka need on eemal.
Dale vingerdas rongiplatvormile. Tema läheb Apollo 11 külastuskeskusesse. Turistidele meeldib see. Pooletunnine rongisõit laseb nautida lummavaid vaateid kuumaastikule ning külastuskeskus on hea koht, kust vaadata maandumispaika, ilma et peaks rõhu alt lahkuma. Ja neile, kes tahavad parema vaate nimel välja minna, on Dale ja teised EVA-meistrid valmis ekskursioone tegema.
Otse rongilüüsi ees oli suur Keenia lipp. Selle all olid sõnad „Te sisenete Keenia välisplatvormile Artemis. See platvorm on Keenia kosmosekorporatsiooni KSC omand. Kehtivad rahvusvahelised mereseadused.”
Põrnitsesin Dale’i tigedalt. Ta ei märganud. Kurat, raiskasin hea tigeda pilgu ära.
Vaatasin Gizmo pealt maandumistsooni graafikut. Täna lihalaeva ei tulnudki (nii me nimetame reisilaevu). Need saabuvad umbes kord nädalas. Järgmine tuleb alles kolme päeva pärast. Jumal tänatud. Pole midagi tüütumat kui vanemate rahakoti peal elavad rikkurivõsukesed, kes Kuu pealt keppi tahavad.
Suundusin lõunaküljele, kus oli ootel kaubalüüs. See laseb ühes tsüklis läbi kümme tuhat kuupmeetrit kaupa, aga selle sissetoomine on aeglane protsess. Kapsel oli saabunud juba mitme tunni eest. EVA-meistrid olid kogu kapsli õhulüüsi toonud ja selle suruõhuga ära puhastanud.
Me teeme kõik võimaliku, et kuutolm linna ei tungiks. Ma ei olnud puhastust vahele jätnud isegi siis, kui ennist katkise ventiiliga ringi seiklesin. Milleks kogu see vaev? Sest kuutolm on hingamiseks äärmiselt halb. See koosneb tibatillukestest kividest ning siin puudub ju ilm, mis neid siluks. Iga terake on turritav ja ogaline ilgus, mis ainult ootab, et su kopse lõhki rebida. Parem oleks suitsetada ära pakk asbestisigarette kui seda sitta sisse hingata.
Kui lõpuks kaubalüüsi juurde jõudsin, oli hiiglaslik siseuks juba pärani ja kapslit lossiti tühjaks. Libisesin Nakoshi, pealossija kõrvale. Ta istus ülevaatuslaua juures ja uuris tarnekasti sisu. Olles veendunud, et see ei sisalda salakaupa, pani ta kasti kinni ja lõi sellele Artemise märgi, suure A, mille parem külg näeb välja nagu vibu ja nool.
„Tere hommikust, mister Nakoshi,” ütlesin rõõmsalt. Tema ja mu isa olid sõbrad juba siis, kui ma veel väike tüdruk olin. Ta oli mulle kui sugulane, armastatud onu.
„Võta koos teiste pakikandjatega sappa, väike värdjas.”
Nojah, pigem nagu kauge nõbu.
„Olge nüüd, mister N,” keelitasin mina. „Ma ju ootasin seda laadungit mitu nädalat. Me rääkisime sellest.”
„Kas sa ülekande tegid?”
„Kas pakil on tempel peal?”
Ta pistis käe pilku kõrvale keeramata laua alla. Ta tõmbas välja endiselt suletud karbi ja libistas selle minu poole.
„Ma ei näe templit,” ütlesin mina. „Kas me peame iga viimane kui kord niimoodi tegema? Me olime varem nii lähedased. Mis juhtus?”
„Sa kasvasid suureks ja sinust sai tüütu kelm.” Ta asetas oma Gizmo karbi peale. „Ja ometi oli sul nii palju potentsiaali. Sa lasid kõik tuulde. Kolm tuhat makki.”
„Te mõtlete vist kaks tuhat viissada, eks? Nagu me kokku leppisime?”
Ta raputas pead. „Kolm tuhat. Rudy nuusib ringi. Suurem risk, suurem tasu.”
„See on pigem Nakoshi probleem kui Jazzi probleem,” ütlesin mina. „Me leppisime kokku kahe tuhande viiesaja peale.”
„Hmm,” sõnas tema. „Äkki ma peaksin selle siis hoolikalt läbi vaatama. Äkki seal on midagi sellist, mida seal olla ei tohi …”
Pigistasin huuled kokku. Praegu polnud aeg stseeni teha. Avasin Gizmo pangatarkvara ja alustasin ülekannet. Gizmo tegi seda maagilist värki, mida arvutid ikka teevad, et üksteist ära tunda ja kinnitada.
Nakoshi võttis oma Gizmo, kontrollis kinnituslehekülge ja noogutas heakskiitvalt. Ta lõi karbile templi. „Mis seal sees üldse on?”
„Peamiselt porno. Peaosas sinu ema.”
Ta turtsatas ja jätkas ülevaatust.
Nii smugeldataksegi Artemisesse salakaupa. Tegelikult üsna lihtne. Vaja on üksnes korrumpeerunud ametnikku, keda sa tunned kuuendast eluaastast saadik. Salakauba Artemisesse kohaletoomine on hoopis teine teema. Sellest räägime hiljem.
Ma oleksin võinud võtta kohaletoimetamiseks
