käru oli tüütult vastik juhtida, aga see sobis raskete asjade vedamiseks. Seega otsustasin, et ta on isane. Panin talle nimeks Trigger.
Ma maksin Triggeri sadamas hoidmise eest kuutasu. Kus ma seda veel hoiaksin? Mul on kodus vähem ruumi kui Maa peal vangidel.
Panin Triggeri käima, sellel polnud võtit ega midagi. Ainult nupp. Miks peaks keegi käru varastama? Mida ta sellega teeks? Müüks maha? Ta jääks kohe vahele. Artemis on väike linn. Keegi ei varasta midagi. Nojah, poodidest natuke näpatakse. Aga kärusid ei võta keegi.
Popsutasin sadamast minema.
Juhtisin Triggeri läbi Shepardi mulli külluslike koridoride. See oli väga erinev minu nirust naabrusest. Shepardi koridorid olid puitpaneelidega ja maitsekad, mürasummutavate vaipadega. Iga kahekümne meetri tagant rippusid valgust andvad lühtrid. Vähemalt need ei olnud lollakalt kallid. Kuu peal on kõvasti räni, seega tehakse klaasi kohapeal. Aga ikkagi, uhke värk.
Kui arvate, et Kuu peal puhata on kallis, siis te ei taha üldse teada, mis maksab Shepardi mullis elamine. Aldrin on puha ülemäära kallid kuurordid ja hotellid, aga Shepard on see koht, kus elavad rikkad artemislased.
Mina olin teel linna kõige rikkama rahabossi häärberisse: Trond Landvik. Ta oli Norra telekomitööstuses terve varanduse kokku ajanud. Tema kodu võttis enda alla suure osa Shepardi pinnasekorrusest – tobedalt suur, kui arvestada, et seal elasid vaid tema, tema tütar ja nende majateenija. Aga noh, tema oma raha. Kui tema tahab endale Kuu peal suurt maja, siis kes olen mina, et seda pahaks panna? Mina ainult toon talle käsu peale ebaseaduslikku nodi.
Parkisin Triggeri tema häärberi sissepääsu (või vähemalt ühe sissepääsu) juurde ning helistasin kella. Uks avanes ja ma nägin kerekat vene naist. Irina oli aegade algusest peale Landvikide juures elanud.
Ta põrnitses mind sõnatult. Mina põrnitsesin vastu.
„Saadetis,” ütlesin ma viimaks. Ma olin Irinaga varem mustmiljon korda suhelnud, aga ta sundis mind uksele tulles iga kord ütlema, mis mul asja on.
Ta turtsatas, keeras selja ja läks sisse. See oli mulle kutseks sisse astuda.
Tegin talle selja taga nägusid, kui ta mind läbi fuajee juhatas. Ta osutas koridorile ja läks sõnagi lausumata teises suunas.
„Oli väga meeldiv, Irina!” hüüdsin ma talle järele.
Kaare alt sisse astudes leidsin Trondi diivanil pikutamas, seljas dressid ja hommikumantel. Ta ajas juttu asiaadist mehega, keda ma polnud kunagi varem näinud.
„No igatahes on selle kasumipotentsiaal …” Siis nägi ta mind sisenemas ja naeratas laialt. „Jazz! Alati meeldiv näha!”
Trondi külalise kõrval oli avatud kastike. Külaline naeratas viisakalt ja vajutas selle kohmakalt kinni. See muutis mind uudishimulikuks, ega ma poleks muidu seda märganudki.
„Meeldiv sindki näha,” vastasin. Poetasin salakauba diivanile.
Trend osutas külalisele. „See on Jin Chu Hongkongist. Jin, see on Jazz Bashara. Ta on kohalik tüdruk. Kasvas üles siinsamas Kuu peal.”
Jin langetas kiirelt pea ja lausus siis Ameerika aktsendiga: „Meeldiv kohtuda, Jazz.” See tuli mulle ootamatult ja see paistis vist välja.
Trond naeris. „Jajah, Jin on Ameerika kõrgema klassi erakoolide kasvandik. Hongkong, noh. Maagiline paik.”
„Aga mitte nii maagiline kui Artemis!” Jin lausa säras. „Ma olen esimest korda Kuu peal. Ma olen nagu laps kommipoes. Olen alati olnud suur ulmefänn. Kasvasin üles „Star Treki” vaadates. Nüüd ma saan selles elada!”
„Star Trek?” kordas Trond. „Päriselt? See on ju sada aastat vana.”
„Kvaliteet on kvaliteet,” leidis Jin. „Vanus ei loe. Shakespeare’i fännide peale ei kergita keegi kulmu.”
„Kah õige. Aga siin pole seksikaid tulnukatšikke, keda võrgutada. Kapten Kirki sinust ei saa.”
„No tegelikult …” Jin tõstis sõrme. „Kirk seksis klassikalise seeria jooksul ainult kolme tulnuknaisega. Ja see arv on saadud eeldusel, et ta magas Troyiuse Elaaniga, millele küll vihjati, aga mida kordagi kindlalt ei väidetud. Nii et neid võis ka vaid kaks olla.”
Trond langetas alistunult pea. „Ma ei kahtle enam iial sinu „Star Treki” teadmistes. Kas sa käid ka Apollo 11 maandumispaigas ära?”
„Kindlasti,” ütles Jin. „Ma olen kuulnud, et seal tehakse EVA-ekskursioone. Kas seda tasub ka võtta?”
Segasin vahele. „Pole mõtet. Kogu maandumiskoht on keelutsoon. Külastuskeskuse vaatesaalist näeb sama lähedalt.”
„Ahaa, selge. Siis pole vist mõtet.”
Paras sulle, Dale.
„Kas keegi soovib teed või kohvi?” pakkus Trond.
„Jah, palun,” ütles Jin. „Musta kohvi, kui on.”
Mina vajusin lähedal olevale toolile. „Mulle musta teed.”
Trond kargas üle diivani seljatoe (see pole nii äge, kui kõlab – ärge siinset gravitatsiooni unustage). Ta libises puhveti ette ja haaras sealt punutud korvi. „Sain just parimat Türgi kohvi. See meeldib sulle.” Ta keeras pea minu poole. „Jazz, sulle meeldiks ka.”
„Kohv on ainult kehv tee,” vastasin mina. „Must tee on ainuke kuum jook, mis on joomist väärt.”
„Teile, saudidele, meeldib ikka must tee,” tähendas Trond.
Jah, tehniliselt olen ma Saudi Araabia kodanik. Aga ma pole seal käinud sestpeale, kui olin kuuene. Võtsin isalt üle paar suhtumist ja uskumust, aga nüüdsel ajal ei sobiks ma Maa peal enam kuhugi. Mina olen artemislane.
Trond hakkas meie jooke valmistama. „Rääkige omavahel, mul läheb hetk aega.” Miks ta ei lase Irinal seda teha? Ma ei tea. Ma ei tea tegelikult üldse, milleks see Irina tal on.
Jin toetas käsivarre salapärasele kastikesele. „Ma olen kuulnud, et Artemis on menukas romantikareiside sihtkoht. Kas siin on palju noorpaare?”
„Tegelikult mitte,” vastasin mina. „Keegi ei jaksa seda endale lubada. Aga meil on siin vanemaid paare, kes üritavad voodielule vürtsi lisada.”
Ta tegi imestunud näo.
„Gravitatsioon,” ütlesin mina. „Kuuendiku raskusjõuga on seks hoopis teistmoodi. Suurepärane paaridele, kes on pikka aega abielus olnud. Nad saavad koos seksi taasavastada – see on nagu uus.”
„Selle peale ma ei tulnudki” ütles Jin.
„Aldrinis on palju prostituute, kui tahate täpsemalt uurida.”
„Oih! Ah, ei. See pole minu teema.” Ta ei osanud oodata, et naine talle prostituute soovitab. Maalased on sellel teemal peenutsejad ja ma pole kunagi aru saanud, miks. See on raha eest osutatav teenus. Mis siin pasundada?
Kehitasin õlgu. „Kui ümber mõtlete, siis käibiv taks on umbes kaks tuhat makki.”
„Ei mõtle.” Ta naeris närviliselt ja vahetas teemat. „Aga
