nagu ta algul oli arvanud, võib-olla pigem kakskümmend või kakskümmend üks kui kaheksateist. Neiu näol polnud meiki, mida kõrgklassi prostituudid tavaliselt kasutasid, kuid ta ei vajanudki kaunistamist. Tema riided olid stiilsed, hea kvaliteediga ja kallihinnalised. Ta pidi Withersi jaoks oluline olema, et mees talle nii heldelt raha andis, ja kahtlemata oli tõsi, et neiu armuke tuleb teda peagi otsima…
„Catherine!”
Ben ajas end sirgu. Withers oli nagu märguande peale tapalava taga asuva paviljoni trepist joostes alla tulnud ja omanikuilmel tüdruku küünarnukist haaranud. Ben tundis, kuidas vaenulikkus, mida ta tolle mehe suhtes alati oli tundnud, tema keha kananahale ajas. Ta ei tahtnud mõelda asjadele, mida tüdruk pidi tegema, et rahuldada armukest, kes talle need kallid riided ostis.
Withers mõõtis Beni ülevalt alla, mis oli üsna tubli saavutus, sest Ben oli temast vähemalt kuus tolli pikem.
„Kao minema, Hawksmoor,” ütles Withers.
Ben naeris karedalt. Ta pidi oma viha maandama ja Withers oli väga hea märklaud. „Withers, see on avalik poomine,” ütles ta põlglikult. „Igaüks võib siin olla.”
Withersi näojooned teravnesid vihkamisest. „Ja igaüks võib surra, eks ole, Hawksmoor? Sa peaksid seda meeles pidama.” Tema nägu moondus. „Las Clarencieux olla hoiatuseks. Oma saatuse eest sa ei pääse.”
Ben naeris. „Withers, kas sa loed mulle moraali? Kui sobimatu.”
Withers astus sammukese ettepoole, Ben haistis tema rääsunud hingeõhku ning tundis seda oma näol.
„Täna mõisteti viimaks ometi õigust,” sülgas ta ning vaatas sinnapoole, kus Clarencieux’ moondunud keha minema viidi. „Sina oled järgmine, Hawksmoor. Ma hävitasin Clarencieux’ ja hävitan ka sinu.”
Ben kuulis, kuidas tüdruk ähvardust kuuldes õhku ahmis. „Mu isand…” alustas neiu ja sirutas käe Withersi poole. Mees lükkas selle vihaselt kõrvale.
„Ole vait, Catherine!”
Ben astus ettepoole, haaras kõvasti Withersi revääridest ja kergitas mehe maast lahti. Tolle nägu värvus ohtlikult punaseks.
„Ära ähvarda mind, Withers,” ütles Ben viisakalt. „Mul pole aimugi, mis kaebused sul olid, aga mina pole nagu Clarencieux. Ma oskan enda eest hoolitseda.” Ta vaatas Catherine’i poole, kelle nägi oli vihast ja piinlikkusest punane. „Ja ära räägi daamiga nii ebaviisakalt. Selline käitumine on sobimatu.”
Ta pani Withersi liialdatud ettevaatusega maha ning tegi Catherine’ile iroonilise kummarduse. „Proua, andestage see ebasünnis lööming. Oli meeldiv teile teenet osutada.” Ta naeratas tüdrukule otse silma vaadates ja nägi neiu pilgus ehmunud valvsust, kiirelt alla surutud huvi, mis ütles talle, et kui ta tahab nimelt selle lehtsabaga vallatleda, võis neiu enam kui valmis olla.
„Ma jään teie võlglaseks, mu härra,” ütles tüdruk.
„Catherine,” ütles Withers ning tema hääles kõlas selge hoiatus.
Neiu heitis talle põlgliku pilgu.
„Mu härra?”
„Me lahkume. Enne kui… see lurjus mürglit tekitab…”
Ben võttis neiu käe. Catherine. Talle meeldis see nimi. See sobis neiule. Korraga tahtis Ben tüdrukut Withersi käest ära võtta rohkem kui midagi muud maailmas.
„Ma usun, et lord Withersi arvates võin ma teid tema juurest ära meelitada, proua, kui ta lubab teil veel hetkekski minu seltsi jääda,” ütles Ben.
Nüüd sähvatas neiu pruunides silmades midagi vallatut. „Kas tõesti? Kui… lõbus. Ma kinnitan teile, mu härra, et selleks pole vähimatki võimalust.”
Nende pilgud kohtusid ja põimusid trotslikult. Ben tõstis neiu käe huultele ja surus kinnastatud peopessa suudluse.
„Ei?”
Tüdruk punastas. See oli üsna hea saavutus. Küünik nagu ta oli, leidis Ben ikka veel, et seda oli imeline jälgida isegi teades, et tõenäoliselt oli tegemist harjutatud reaktsiooniga. Neiul õnnestus teda peaaegu veenda, et ta oli pigem süütu kui libu. Aga parimad libud olid süütuse teesklemises osavad. Ben teadis sellest kõike. Ta oli küllalt kaua nende seas elanud.
Ja see siin tundis mängu. Tema ennast odavalt ei müü. Neiu tõmbas oma käe väga otsustavalt tema haardest, osutades, et nende kerge flirt oli lõppemas.
„Ei.”
Sellest hoolimata märkas Ben, kuidas tüdruku sõrmed vaistlikult kõverdusid suudluse ümber tema peopesas, ning ta naeratas.
„See võib mõtlemist väärt olla.” Tal polnud mingeid süümepiinu mehe armukese näppamise suhtes tema nina alt. See muutis vallutuse magusamaks ja antud juhul oleks tõesti imeline, kui see nutikas peibutav libu oleks tema voodis – pealekauba teeks see Withersile tuska.
„Ma sain aru, et teil pole daamile midagi pakkuda.” Neiu toon oli jahe.
„Mitte palju.” Ben nõustus lihtsalt. „Mul pole varandust, nagu te kahtlemata olete kuulnud. Ma võin pakkuda teile ainult oma meisterlikkust…”
„Catherine!” Withersi hääl kõlas plahvatusohtlikult.
„Mängurina,” lõpetas Ben sujuvalt. „Ma ei kaota kunagi.”
Catherine raputas pead. „Mu härra, ausalt öeldes on sellest vähe. Vabandage mind. Head päeva.”
Ta pöördus minekule, tegemata välja Withersi nõudlikult välja sirutatud käest. Beni huultele ilmus neiu trotsi nähes muie. Withers võis talle ju varandust tähendada, aga tüdruk oli siiski Benist huvitatud. Ta teadis seda. Tema keha tõmbus selle mõtte peale talumatult pingule.
Ben jälgis, kuidas tüdruk paviljoni trepist üles läks, selg pulksirge. Withers kiirustas tõreledes ja ärritatult kätega vehkides talle järele. Ben ootas, kuid tüdruk ei vaadanud tagasi. Tema naeratus muutus nukraks. Talle tundus, et tüdruk oli tema pilgust teadlik ja mitte miski maailmas poleks suutnud sundida teda ümber pöörama. Aga ta kohtub neiuga uuesti. Ta kavatses selle eest hoolitseda. Ja siis ei ütle tüdruk talle ära. Ben tõrjub Withersi oma naudingu nimel kõrvale. Ta oli valmis oma võidu peale selles vallutuses kihla vedama. Nagu ta oli Catherine’ile öelnud, ei kaota ta kunagi.
Teine peatükk
Me peame lootma ja uskuma, et need vabadused, mida te endale lubasite, ei tulenenud kerglastest kommetest ega ettevaatamatust käitumisest.
– Proua Eliza Squire „Daamidele sobilik käitumine”
„Mida kuradit sa mõtlesid, Catherine, kui käitusid nagu… nagu Hawksmoori lirva? Kahtlemata arvab nüüd nii tema kui kogu rahvas, et sa pole midagi enamat kui libu!”
Lord Withers suutis vaevalt oodata, kui nad Guilford Streetile jõudsid ja elutoa uks nende järel sulgus, hakates siis kohe Catherine’iga sõitlema tema käitumise pärast Newgate’is.
Catherine teadis, et see nii läheb. Withers oli peaaegu lõhkenud pingutusest oma viha tõllas, tema isa silme all, vaos hoida. Neiu teadis, et Withersi meelest oli talle liiga tehtud ja ning ta peab Catherine’i kergemeelseks. Ja
