ning püüame Tema soovitusi ellu viia, siis õpime palvetama ja uue elu vilju kandma, oleme alati rõõmsad ning teame kahtlemata, et me saame Jumalat usaldada.
Kuid on oluline ka meelde tuletada, et Püha Vaim austab meie vabadust. Ta ei sunni meid kuuletuma. Kui Püha Vaim meile midagi soovitab, siis räägib Ta väga vaikse häälega, sest Jumal ei taha orje, vaid lapsi, kes kuulavad Tema sõna sellepärast, et nad armastavad Teda. Ta tahab, et me oleksime lapsed Jeesuse näo järgi, kes andis oma elu vabatahtlikult armastuse žestina. Seega, iga kord, kui Püha Vaim sosistab midagi meie südamesse, teeb Ta kohe sammukese tagasi ja jääb ootele. Ning tavaliselt ei räägi Ta uuesti seni, kuni me ei tee või ei vii ellu seda, mida ta on meile esialgu öelnud.
Püha Vaim on hea ja kannatlik õpetaja. Ta aitab meid tasapisi, samm-sammult. Kui keegi tahab trepist üles ronida, tuleb tal kõigepealt astuda esimene aste ja seejärel teine. Siseelu toimib samamoodi. Püha Vaim ei anna meile uut ülesannet seni, kuni me ei roni esimesele astmele. Üksnes siis oleme valmis teisele astmele jõudma. Kui me tahame oma kristlikus elus edasi minna, peame Püha Vaimu tähelepanelikult kuulama ning pingutama, et praktiseerida seda, mida ta meil teha palub.
Muidugi, kui me oleme kuulekad ja proovime Tema nõu järgi elada, siis Püha Vaim aitab meid, ja Jumala tahtmist täita ei olegi nii raske, nagu meile mõnikord näib. Liikuma hakkamine sõltub meist, sest oleme vabad, kuid kui ükskord ütleme „jah” ning liigume Jumalaga ühel sammul, siis varem või hiljem me jookseme. Kui esimese sammu astumine paistabki vaevarikas, siis ärgem unustagem, et Jeesus on ka sel hetkel meie kõrval ning oma armuga aitab Ta meil tema nõuetele vastata.
Ent isegi kui püha Vaim kõneleb meiega püsivalt, peame tunnistama, et Ta ei ole ainus, kes meiega kogu aeg räägib. Elame informatsiooniajastul ning oleme terve päeva „ühendatud”. Pealegi, me ei saa lakata mõtlemast ning pidevalt on meil uusi mõtteid ja kapriise. Kuidas aga teada saada, kas mõni mõte on Jumala tahtmine või meie oma kapriis? Selleks peame õppima Püha Vaimu häält ära tundma. Mõnikord see ei ole lihtne, aga siiski on teatud olukorrad või kohad, mille kaudu räägib Püha Vaim meiega väga konkreetselt ja selgelt.
Esiteks, Püha Vaim räägib meiega kümne käsu kaudu. On selge, et näiteks see, kes valetab või varastab, ei täida Jumala tahtmist. Seega, esimene samm Püha Vaimu puhul on alati pidada kinni kümnest käsust.
Teiseks, Püha Vaim räägib meiega igapäevaste kohustuste kaudu, sest meie kohustused on suuresti seotud Jumala tahtega. „Kas sa tõepoolest tahad olla pühak? Täida igal hetkel see väike kohustus: tee seda, mida pead, ja ole haaratud sellest, mida teed.”17 Jumal tahab, et töötaja hästi töötaks; et ema ja isa oleksid head vanemad. Mis kasu on õpilasest, kes ei õpi? Kindlasti on mõnikord erandlikke olukordi, aga Jumala tahtmine on tavaliselt meie igapäevaste kohustuste poolt.
Kuid vahel ei ole lihtne teada, kas see, mida me tahame teha, käib kokku meie kohustustega või mitte, kas see on Jumala tahtmine või mitte. Terve mõistus ütleb, et nendel hetkedel – eriti tähtsa asja puhul – on oluline küsida. See on põhjus, miks me vajame ka vaimset juhendamist. Püha Vaim räägib väga selgelt vaimsel juhendamisel ja pihi ajal preestri või vaimse juhendaja kaudu. Muidugi ei tähenda see, et preester on Püha Vaim. Ta on ainult Vaimu tööriist. Ning preestrid teavad oma kogemusest, et tihti annab vaimsel juhendamisel Püha Vaim inimestele mõista, mida nad vajavad ning see ei pruugi alati olla täpselt seesama, mida preester ütleb.
Loomulikult räägib Püha Vaim ka sakramentide kaudu. See on üks põhjusi, miks liturgia on oluline. „Liturgias kasvatab Püha Vaim Jumala rahva usku ja teostab „Jumala meistritööd”, Uue Testamendi sakramente. See on Kiriku südames oleva Vaimu soov ja tegu, et me elaksime ülestõusnud Kristuse elust. Kui Ta leiab meis Tema äratatud usu vastuse, leiab aset tõeline koostöö: selle läbi saab liturgiast Püha Vaimu ja Kiriku ühine töö.”18
Ei tohi unustada, et Püha Vaim kõneleb meiega ka Piibli kaudu. Meil tuleb iga päev Piiblit – eriti evangeeliumit – lugeda. Sealt leiame Jeesuse elu ja selle üle mõtiskledes saame aru, kuidas peaksime igapäevaelus käituma. Kui Pühakirja loetakse Missa ajal, peame eriti tähelepanelikult kuulama – väga sageli tahab Jumal nende pühade tekstide kaudu meile midagi olulist öelda.
Viimaks, Püha Vaim tahab meiega rääkida palvetamise ajal. Sellest räägime järgmises peatükis.
3 1Ts 4:3.
4 Mt 5:48.
5 Lk 10:42.
6 Rm 8:28–29.
7 Katoliku Kiriku Katekismus, nr 1213 [edaspidi: Katekismus].
8 Ef 4:24.
9 Gl 3:27.
10 Vt 1Jh 4:8.
11 Jh 13:34.
12 Jh 15:13.
13 Vt Jh 6:40.54.
14 Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendium, nr 138 [edaspidi: Kompendium].
15 Kompendium, nr 145.
16 Katekismus, nr 733.
17 Püha Josemaría Escrivá. Tee, nr 815.
18 Katekismus, nr 1091.
II
Miks ja kuidas palvetada?
Jumal kutsub meid pühadusele. Jumal tahab, et me oleksime pühad. Ja pühadus tähendab põhiliselt kogu oma südamega Jumalat ning oma ligimesi armastada. Aga nagu ütleb Johannes, peame armastama mitte ainult sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega.19 Jeesus on meile eeskujuks. Oma elu ja oma surmaga näitab Ta meile, et käitume nagu head Jumala lapsed, kui me püüame avastada Jumala tahtmist ja üritame seda täita. See on armastamine tegudega – teha seda, mida Jumal meilt ootab. Ja isegi kui see võib mõnikord raske olla, on Jumala tahte täitmine alati vaeva väärt, sest Jumal soovib ainult meie rõõmu. Ta tahab, et me oleksime õndsad. Aga see tähendab, et on väga tähtis õppida Jumala häält ära tundma. Ent kuidas me saaksime Jumalat rõõmustada, kui me ei tea, mida Ta meilt palub?
Jumal pöördub meie poole mitmel viisil, aga eriti selgelt palve ajal. Võib-olla mõtleme, et palvetamine on raske ja keeruline toiming, mida ainult pühakud suudavad hästi teha. Aga tegelikult on palvetamine väga lihtne – see on Jumalaga rääkimine, temaga vestlemine. Väga ilusasti kirjeldab palvet püha Jeesuslapse-Thérèse, kui ta ütleb: „Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu.”20 Palvetamine ei ole üldse raske tegevus. Tegelikult, kui me oskame rääkida, siis oskame ka palvetada. „Sa ei oska palvetada? Astu Jumala palge ette ja niipea kui ütled: „Issand, ma ei oska palvetada”, võid kindel olla, et sa juba teedki seda,”21 ütleb püha Josemaría.
Kristlikus elus on palve väga oluline. Paavst Benedictus XVI ütles, et „palve on elu ja surma küsimus”.22 Seni, kuni me ei palveta, ei saa me öelda, et oleme hakanud tõsiselt jumalikku elu elama. Kui me ei palveta, nagu Jumal meilt ootab, siis oleme üleloomulikust seisukohast vaadates veel surnud. Ávila püha Teresa kinnitab, et „sellel, kes ei palveta, pole kiusatuseks vaja saatanat; samas see, kes palvetab, isegi kui ainult veerand tundi päevas, saab tingimata päästetud”.23
Aga miks on palve nii tähtis? Sellepärast, et ainult palvetades avastame, kes on Jumal ja kes oleme meie. Kui püha Augustinus viitab palve eesmärgile, ütleb ta, et see ongi „noverim me, noverim te”24 – teada, kes olen
