ei karda me enam Jumalat ja õpime Teda usaldama. Palves kogeme, et Issand ei ole kaugel säravate tähtede juures, vaid et Ta on alati meie kõrval meid aidates, innustades, õnnistades ja meile andestades.25
Samas, kui me palvetame, siis avastame, kes me oleme. Palve ajal pole raske alandlikult tunnistada, et me oleme patused, et me ei käitu alati korralikult. Aga saame ka aru, et me oleme Jumala lapsed – võib-olla mitte alati head lapsed, aga kindlasti lapsed. Selles mõttes ütleb püha Josemaría: „Veritas liberabit vos – tõde vabastab teid. Kui suur on see tõde, millega algab ja lõpeb vabadustee meie elus! Ma jutustan teile sellest rõõmu ja kindlusega, mille annab Jumala ja tema loodu vaheline side, teadmine, et oleme pärit Jumala käte vahelt, et meile kuulub pühima Kolmainsuse eriline armastus, et oleme nii suure Isa lapsed. […] Ärge unustage, et see, kes ei tea, et ta on Jumala laps, ei tunne kõige sügavamat tõde enda kohta ja tema käitumises puudub väärikus ja enesevalitsus, mis on omased neile, kes armastavad üle kõige Issandat.”26 See on põhjus, miks vastas Jeesus oma jüngritele, kui need Teda palusid: „Issand, õpeta meidki palvetama” […] „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa!” Palvetades õpime praktiliselt, mida see tähendab: et Jumal on meie Isa.27
Kuid palvetamisest rääkides on üks asi, mida me ei tohi mitte kunagi unustada. Me ei palveta sellepärast, et tunneme ennast Jumalaga rääkides väga hästi. Me ei palveta sellepärast, et me vajame midagi ja tahame Jumalat veenda, et see, mida me palume, on väga vajalik. Me ei palveta ka sellepärast, et see on kasulik. Kui see oleks nii, siis tähendaks see, et palve ei ole rohkem kui meie kapriiside või soovide tagajärg. Aga palve ei ole see. Tuleb palvetada, sest Jumal tahab, et me palvetaksime. See on väga oluline: palvetamine ei ole eeskätt inimlik vajadus – mida see küll ka kindlasti on – vaid Jumala tahtmine. Jeesus ise ütleb seda korduvalt evangeeliumis, et peame ikka palvetama ega tohi tüdida.28 Ketsemani aias kordab Ta apostlitele: „Valvake ja palvetage!”29 Püha Paulus soovitab ka palvetada lakkamatult30 ja igal ajal.31 Selles mõttes toimub palvega midagi sarnast, mida ütleb Johannes, kui ta kirjutab: „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud”32 – me palvetame, sest Jumal on meiega enne rääkinud ning ootab meie vastust. See on samuti väga tähtis: meie palve on alati vastus Jumalale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
