Ta on alati väga praktiline.
„Mu isa võib sulle autogrammi anda,“ lubas Paavo Hannale.
Hanna hakkas juba minestama, nii nagu filmides tehakse, aga õnneks märkas ta õigel ajal, et maa on märg ja ta riided oleksid mustaks saanud. Niisiis ta ainult pööritas silmi ja õhkas.
Asi oli otsustatud. Laupäeval läheme linna. Kõikide meelest oli see hiilgav mõte.
ERITI RUMAL MÕTE
„Eriti rumal mõte,“ ütles Tuukka. „Pealegi olen ma täitsa kindel, et ta isa pole mingi kuulus režissöör.“
Vaatasime Paavot, kes seisis eemal ja ootas. Näis, et ta oli pisut rahutu. Kui ta oleks olnud hamster, oleks ta kindlasti närviliselt seemneid krõbistanud. Minu meelest on hamstrid armsalt krõbistavad pisikesed karvapallid.
„Muidugi on,“ kaitses teda Hanna.„On ju?“ Hanna vaatas pisut murelikult Paavo poole.
„Mis selle su isa nimi on?“ küsis Tuukka väljakutsuvalt.
„Ei tule praegu meelde,“ vastas Paavo.
„Häh,“ ütles Tuukka. „Sel juhul on minu isa nimi Piilupart Donald.“
„Kuidas see veel võimalik on?“ imestas Pate. „Sinu isa kannab ju pükse.“
„Minu isa on nii kuulus, et ta teenijad on ka kuulsad,“ ütles Paavo.
„Kas su isal on teenijad?“ küsisin hämmastunult.
„See ka mõni ime? Meie emal on ka,“ ütles Pate.
„Päriselt või?“ imestas Tiina.
„On jah. Üks. Kuigi isa toriseb alatasa, et palk võiks pisut suurem olla.“
„Mina seda ei usu,“ ütles Tuukka.
„Toriseb jah,“ väitis Pate.„Ja ta pole nõus põlle kandma.“
„Ma mõtlen, et ma ei usu, et Paavo isa on kuulus. Võib-olla pole tal üldse isa. Paavo on ta välja mõelnud, nii nagu kõik muugi.“
Pöörasime end Paavo poole, kes nägi minu meelest välja nagu kohkunud hamster. Selline, kes kohe kiunatab ja end saepuruhunnikusse peidab.
„Paavo, ütle Tuukkale,“ palus Hanna. Tema hääl tundus pisut kohkunud.
„Muidugi on mul isa. Mul on neid mitu tükki. Mul on rohkem isasid kui ükskõik kellel teist.“
„Ja nende nimed on Doktor,Häbelik,Ninatark, Unimüts, Toriseja, Õnneseen ning Aevastaja,“ loetles Tuukka.
„Ega ei ole küll,“ kaitses Hanna.
„Kui see sinu režissöörist isa nii kuulus on, siis miks ma temast kunagi kuulnud ei ole?“ küsis Tuukka.
„Sest… sa lihtsalt pole temast kuulnud,“ vastas Paavo.
„Miks me peaksime linna sõitma, et temaga kokku saada? Kas tal poleks lihtsam teile tulla?“
„Ei ole,“ ütles Paavo kurval häälel.
„Sa ajad kägu. Tunnista üles,“ nõudis Tuukka.
„Ei aja.“
„Kas veame kihla?“ Tuukka ütles seda nii veendunud häälega, et kõigil hakkas pisut ebamugav.
„Sobib,“ ütles Paavo vaikselt.
„Kui selgub, et sa mõtlesid selle loo oma isast välja, ei ole sul enam kivi peal kohta,“ pani Tuukka kõhklematult paika ka kihlveo panuse.
Paavo jäi vait. Kõikide meelest oli tegu päris arvestatava panusega. Kus Paavo siis istuks? Samas, kuidas me üleüldse enam uusi plaane välja mõtleksime, kui Tuukka omakorda kihlveo kaotaks ega saaks enam meie aruteludes osaleda?
„Ära ole nõus!“ palusin Paavot.
„See on mõttetu,“ hoiatas Tiina Tuukkat.
„Keegi ei võida,“ tõdes Hanna
„Seda ma arvasin,“ parastas Samppa.„Ema on mind halva seltskonna ja hasartmängude eest hoiatanud.“
„Ma virutan teid panusesse, kui kihla veate,“ ühmatas Pukari.
„Kaks eurot Tuukka ja sama palju Paavo poolt,“ ütles Pate.
„Ja kui mina võidan, on sinu koht igavesti kivi kõrval,“ ütles Paavo.
Siis andsid Tuukka ja Paavo teineteisele kätt. Jube kihlvedu oli sõlmitud.
See koolipäev kulges aeglaselt. Suutsin mõelda ainult järgmisele päevale ja linnasõidule. Küllap märkas õpetajagi, et meie mõtted olid hoopis mujal kui kooliasjade juures. Igal juhul tõstis ta käed üles ja ütles, et mõttetu on meile midagi õpetada, kui me oleme nagu rühm karja juurest eksinud küülikuid. Meid ajas see väheke naerma, sest muidugi saime aru, et rühm on sama asi kui kari. Ja kui me kord juba olime kari, ei saanud me ka eksinud olla, sest kari ei saa karja juurest ära eksida. Õpetajal oli selgelt naljatuju.
„Mis siis nüüd nalja teeb?“ küsis õpetaja.
Pilgutasime õpetajale silma, näitamaks, et olime naljast aru saanud. Või õigemini kõik muud pilgutasid peale Samppa, kes ei osanud ikka veel silma pilgutada. Ta hakkas sellepärast nutma ja õpetaja pidi teda jupp aega lohutama, enne kui tal tuju paremaks läks.
„Üks tund veel,“ ohkas õpetaja.„See nädalalõpp kulub küll marjaks ära.“
Viimase tunni ajal pidime meisterdama isadepäeva kaardi, sest pühapäev oli isadepäev. Sel ajal kui õpetaja laost asju tõi, pidasime koosoleku. See kulges väga hästi, kuna seekord oli Tuukka koos meiega.
„Õpetaja on samuti isa,“ ütles Hanna.
„Ja kohe on ta kahekordne isa,“ meenutas Tiina. Tal oli muidugi õigus, sest õpetaja naine ootas beebit.
„Õpetaja laps on nii väike, et ta kindlasti ei oska veel õpetajale isadepäeva kaarti teha,“ jätkas Hanna.
„Aga see teine laps?“ küsis Pate.
„Võib-olla ei saa õpetaja üldse isadepäeva kaarti,“ lõpetas Hanna.
See mõte oli kõikide meelest õudne. Kuidas õpetaja isadepäeva tähistab, kui ta ei saa oma lastelt ühtki kaarti ega kinki? Meie meelest oli kurb, et õpetaja isadepäev oli juba eos rikutud. Pöörasime pilgud Tuukkale.
„Mul on plaan,“ ütles Tuukka.
Ohkasime kergendatult.
„Mul on kaks plaani,“ ütles Paavo.
Õhkasime üllatunult.
„Minu plaan on kaks korda geniaalsem kui sinu oma,“ ütles Tuukka.
Ohkasime.
„Minu plaanid on nii geniaalsed,
