pahvatas naerma. Ent Jean d’Enneris kiitis takka:
„Van Houbenil on õigus ja me peaksime teid saatma.”
„Eluilmaski,” protesteeris Régine. „Ma tahan ilmtingimata, et te ütleksite, millise mulje ma siit jätan ja kas ma Ooperi laval liiga kohmardi moodi ei ole.”
„Ja peale selle vastutab Sûreté rühmaülem Béchoux kõige eest,” sõnas Van Houben.
„Nii et te tunnete Béchoux’d?” päris d’Enneris huvitatult. „Béchoux, politseinik, kes sai tuntuks oma koostöö tõttu saladusliku Jim Barnettiga agentuurist Jim Barnett ja Co?”
„Ah, sellest neetud Barnettist ei tohi talle rääkida. Ta võtab seda väga südamesse. Räägitakse, et ta nägi Barnettiga näguripäevi!”
„Jah, olen sellest kuulnud… Lugu kuldhammastega mehest? Ja Béchoux’ kaksteist aafriklast?[1.] Nii et teie teemantide kaitse korraldas Béchoux?”
„Jah, ta oli tosinaks päevaks ära sõitmas. Kuid ta palkas kulla hinna eest kolm endist politseinikku – nood mehemürakad, kes ukse juures valvavad.”
D’Enneris märkis:
„Ka siis, kui te palkaksite terve rügemendi, ei piisaks sellest, et mõningaid knihve nurjata…”
Régine oli juba lahkunud ning läks detektiividest saadetuna saalist kulisside taha. Kuna tema pidi üheteistkümnendana esinema ja pärast kümnendat võistlejat oli väike paus, eelnes ta etteastele peaaegu harras ootus. Maad võttis vaikus. Kõik tardusid. Ning järsku tõusis võimas rõõmuhõiskamine – Régine astus esile.
Täiusliku ilu ja ülima elegantsi ühenduses on lumm, mis liigutab rahvahulka. Hunnitu Régine Aubry ja tema rõivastuse rafineeritud luksuslikkuse vahel oli harmoonia, mis mõjus enne, kui mõistus selle põhjust hoomas. Ent pilke köitis eelkõige juveelide hiilgus. Hõbedaga põimitud tuunikat hoidis piha ümber kalliskividest vöö ja rinda kattis korsaaž, mis tundus olevat ainult briljantidest. Need olid pimestavad. Vääriskivid küütlesid ja moodustasid ülakeha ümber värvilise ja veikleva õhulise leegi.
„Pagana pihta!” sõnas Van Houben. „Nad on veel ilusamad, kui ma arvasin, need pagana kivikesed! Ja kui hästi see võrukael neid kannab! Kas ta pole puhtatõuline? Tõeline keisrinna!”
Ta tõi kuuldavale väikese naeruturtsatuse.
„Usaldan teile saladuse, d’Enneris. Kas teate, miks ma Régine’i kõigi nende kividega ehtisin? Noh, kõigepealt selleks, et need talle kinkida päeval, kui ta mulle oma käe annab… loomulikult vasaku käe (ta pahvatas naerma), ja siis seetõttu, et see võimaldab mul talle määrata auvalve, kes mind tema tegemistega kursis hoiab. Mitte et ma kavalere kardaksin… kuid mina olen selline, kes silma lahti hoiab… ja terava silma!”
Ta patsutas kaaslasele õlale ilmega, mis andis mõista: „Sina, poja, ära mõtlegi tiiba ripsutada.” D’Enneris rahustas teda:
„Minu suhtes võite rahulik olla, Van Houben. Ma ei kurameeri kunagi oma sõprade naiste või sõbrataridega.”
Van Houben krimpsutas nägu. Jean d’Enneris oli nagu tavaliselt temaga kõnelenud veidi pilkaval toonil, mis võis mõnikord küllalt solvavaks osutuda. Et sotid selgeks saada, kummardus ta d’Enneris’ poole:
„Lõpetuseks pean ma teada saama, kas te peate mind oma sõbraks?”
Vastuseks haaras d’Enneris tal käsivarrest.
„Olge vait…”
„Mida? Kuidas? Teie kombed…”
„Olge vait.”
„Mis lahti?”
„Midagi ebaloomulikku.”
„Kuskohal?”
„Kulissides.”
„Misasjus?”
„Teie teemantide asjus.”
Van Houben võpatas.
„Kuidas nii?”
„Kuulake.”
Van Houben kuulatas.
„Ma ei kuule midagi.”
„Võib-olla ma eksisin,” tunnistas d’Enneris. „Ometi tundus mulle…”
Ta ei jõudnud lõpetada. Esimesed read saalis ja loožides lõid kihama ning publik vaatas kulisside sügavusse, nagu toimuks seal see midagi, mis oli d’Enneris’ tähelepanu köitnud. Paar inimest tõusid isegi hirmunult püsti. Kaks õhturiietuses härrasmeest jooksid üle lava. Järsku kostsid karjed. Heitunud lavatööline kisendas:
„Tuli lahti! Tulekahju!”
Paremalt poolt sähvatas valgus. Hakkas suitsu tupruma. Igast lava servast tormasid kõik statistid ja lavatöölised samas suunas. Nende hulgast volksas välja mees, kes oli samuti paremalt poolt tulnud, hoides väljasirutatud käes karusnahkset mantlit ning möirates nagu lavatöölisedki:
„Tulekahju! Tulekahju!”
Régine oli kohe alguses tahtnud välja joosta; kuid jõud jättis ta maha ja ta langes nõrkenult põlvili. Mees mähkis ta mantlisse, heitis õla peale ja põgenes, kadudes pagejate hulka.
Jean d’Enneris oli hüpanud looži serva äärde enne, kui mees tegutsema hakkas, võib-olla isegi enne, kui too oli välja ilmunud, ning hüüdis nüüd, kõrgudes paanikast lainetava rahvahulga kohal:
„Ärge liikuge paigast! See on provokatsioon!”
Ning osutades mehele, kes Régine’i kandis, hõikas ta:
„Pidage ta kinni! Pidage kinni!”
Olgu öeldud, et oli juba liiga hilja ja vahejuhtum möödus märkamatult. Publik hakkas maha rahunema. Ent lava peal valitses ikka veel täielik tohuvabohu keset säärast kisa-kära, millest ükski hääl ei võinud üle kosta. D’Enneris hüppas, jooksis läbi saali ja ronis vaevata lavale. Ta järgnes heitunud trobikonnale ja jõudis näitlejate sissepääsuni Haussmanni bulvaril. Ent kustkohast otsida? Kelle poole pöörduda Régine Aubry leidmiseks?
Ta päris ühelt ja teiselt. Keegi polnud midagi näinud. Üleüldises segaduses kandis igaüks iseenese eest hoolt ning pahategija sai hõlpsasti ja märkamatult Régine Aubry kaasa viia, plagada mööda koridore ja treppe ning majast väljuda.
Ta silmas tüsedat ähkivat Van Houbenit, kelle palgel voolas higiga laialivalgunud põsepuna, ning lausus:
„Ära hiivatud! Tänu teie pagana teemantidele… Mees toppis ta kindlasti mingisse valmis pandud autosse.”
Van Houben tõmbas taskust revolvri. D’Enneris väänas tal rannet.
„Ega te ometi ennast ära ei tapa?”
„Tuhat ja tuline, ei!” sõnas too. „Küll aga selle teise.”
„Mis teise?”
„Varga. Küll ta üles
