vajab rahu.”
„Minu teemandid! Nad on kadunud… Ah, kui Béchoux siin oleks! Minu teemandid!”
„Ma saan nad teile tagasi. Jätke meid rahule.”
Régine viskles oiates ja tõmmeldes diivanil. D’Enneris hakkas laupa ja juukseid suudlema, kergelt ja järjekindlalt.
„See on ju mõeldamatu!” hüüatas Van Houben tulivihaselt. „Mida te teete?”
„Jätke nüüd,” ütles Jean d’Enneris. „Miski ei rahusta paremini kui see väike massaaž. Närvisüsteem läheb tasakaalu, vereringe paraneb, kosutav soojus ringleb soontes. See on nagu magnetisööri ravi.”
Ja ta jätkas oma meeldivat tööd Van Houbeni raevunud pilgu all, sellal kui Régine uuesti elule ärkas ja näis seda leidlikku ravimist lahkelt vastu võtvat.
1 Jim Barnett ja inspektor Béchoux – tegelaskujud Maurice Leblanci kriminaalromaanis „Juhus teeb imesid”. (Eesti keeles ilmunud 1992. a sarjas „Mirabilia”.) [ ↵ ]
IIARLETTE, MANNEKEEN
Oli pärastlõuna lõpp kaheksa päeva hiljem. Kuulsa moekunstniku Chernitzi kliendid hakkasid Mont-Thabori tänava avaratest salongidest lahkuma ning nüüd, kus neil oli vähem tegemist rõivamudelite tutvustamisega, said Arlette Mazolle ja tema seltsilised mannekeenidele määratud ruumis pühenduda oma meelistegevustele, see tähendab kaardipanemisele, belote’i[1.] mängimisele ja šokolaadi söömisele.
„No tõepoolest, Arlette,” hüüatas üks neist, „kaardid ennustavad sulle muudkui seiklusi, õnne ja varandust.”
„Ja nad räägivad tõtt,” sõnas teine, „kuna Arlette’il hakkas vedama juba tol õhtul konkursiga Ooperis. Esimene koht!”
Arlette teatas:
„Ma ei olnud seda väärt. Régine Aubry oli minust parem.”
„Nalja teed! Hääletati massiliselt sinu poolt.”
„Inimesed ei teadnud, mida teevad. Tulekahju puhkemine tühjendas kolmveerand saali. Hääletus ei loe.”
„Sina oled muidugi alati valmis ennast teiste kõrval pisemaks tegema, Arlette. Aga Régine Aubry vahutab arvatavasti vihast!”
„Teate, üldse mitte. Ta tuli mind vaatama ja usu mind, ta embas mind puhtast südamest.”
„Ta oli kindlasti kadedusest roheline.”
„Miks peaks ta minu peale kade olema? Ta on nii kaunis!”
Üks rätsepaõpilane tõi õhtuse lehe. Arlette voltis selle lahti ja ütles:
„Ahaa, juurdlusest räägitakse: „Teemantide vargus…””
„Loe meile ette, Arlette.”
„Palun väga. „Juurdlus mõistatusliku vahejuhtumi kohta Ooperis on alles algstaadiumis. Üldiselt peetakse prokuratuuris ja prefektuuris tõenäoliseks hüpoteesi, mille kohaselt on tegemist ettevalmistatud kuriteoga, mille eesmärgiks oli varastada Régine Aubry teemandid. Ei ole mitte mingit, isegi mitte ligilähedast kirjeldust mehest, kes kauni näitlejanna röövis, sest ta varjas oma nägu. Oletatakse, et mees sisenes jooksupoisina Ooperisse, kandes hiigelsuuri lillekimpe, ühe neist asetas ta uksetiiva lähedusse. Toaneitsi mäletab ähmaselt, et nägi teda, ning väidab, et mehel olid kõrge säärega drappriidest jalatsid. Kimbud olid arvatavasti kunstlilledest ja määritud eriti süttiva ainega, mida oli lihtne põlema süüdata. Seejärel jäi tal vaid üle kasutada ära vältimatut paanikat, mille päästis valla tulekahju puhkemine, nagu ta oligi ette näinud, et karusnahkne mantel toaneitsi kätest rebida ja oma plaan täide viia. Enamat ei saa selle kohta öelda, sest Régine Aubry, keda juba mitu korda on küsitletud, ei suuda täpsustada automobiili teekonda, anda kirjeldust röövija ja tema kaasosalise kohta ega peale teisejärguliste üksikasjade kirjeldada elamut, kus ta kallihinnalisest korsaažist ilma jäeti.”“
„Kuidas ma küll oleksin kartnud, üksinda seal majas selle mehe ja naisega!” ütles üks noor neiu. „Aga sina, Arlette?”
„Mina samuti. Aga ma oleksin kõvasti vastu hakanud… Kui midagi juhtub, olen väga vapper. Aga pärast seda läheb mul silme ees mustaks.”
„Aga sa ju nägid seda mees Ooperis?”
„Ma ei näinud… mitte kui midagi!… Ma nägin mingit kogu, kes teist kandis ja ma isegi ei mõelnud, mis see oli. Mul oli piisavalt tegemist oma naha päästmisega. Kujutage ette, tulekahju!”
„Ja sa ei pannud midagi tähele?”
„Ikka. Van Houbeni nägu kulissides.”
„Sa siis tunned teda?”
„Ei, aga ta huilgas: „Minu teemandid! Kümne miljoni eest teemante! See on kohutav! Milline katastroof!” ja hüples ühelt jalalt teisele, nagu oleksid põrandalauad teda kõrvetanud. Kõik hoidsid naerust kõhtu kinni.”
Arlette tõusis püsti ja hüples lõbusalt nagu Van Houben. Tal kandis väga lihtsat kleiti – mustast saržist, pihast veidi kokku tõmmatud – samasuguse sireda elegantsiga kui oma rikkalikku tualetti Ooperis. Pikk ja sihvakas, heade proportsioonidega kehakuju joonistus välja kui maailma kõige täiuslikum figuur. Nägu oli õrn ja peenejooneline, mati jumega, juuksed käharad ja kauni heleda läikega.
„Kui sa juba püsti oled, Arlette, siis tantsi!”
Ta ei osanud tantsida. Kuid ta võttis poose ja tegi tantsusamme nagu kõige ekstravagantsematel kleidiesitlustel. Võluv etendus, mis lahutas meelt ja millest tema seltsilised iial ei tüdinenud. Nad kõik imetlesid Arlette’i, ja nende kõigi jaoks oli ta see eriline inimene, kellele on määratud luksuse ja pidutsemisega täidetud elu.
„Braavo, Arlette,” hüüdsid nad, „sa oled vaimustav.”
„Ja sa oled parim seltsiline, sest tänu sulle lähevad kolm meist Vahemere äärde.”
Arlette võttis nende vastas istet, õhetades elevusest, silmad säramas, ning ütles poolusalduslikul toonil, millest kostis natuke lustakat vaimustust ja ka kurbust ja irooniat:
„Ma ei ole teist parem, sugugi mitte osavam kui sina, Irène, ma olen vähem tõsine kui Charlotte, ja mitte nii aus kui Julie. Mul on austajad nagu teilgi… kes küsivad minult rohkem, kui ma anda tahan… kuid kellele ma siiski annan rohkem kui tahaksin. Ja ma tean, et ühel päeval ei lõpe see hästi. Mis parata! Meid ju naiseks ei võeta. Meil on seljas liiga ilusad kleidid ja see ajab hirmu nahka.”
„Mida sinul karta on?” sõnas üks neiu. „Kaardid ennustavad sulle varandust.”
„Mismoodi? Rikka vanahärraga? Eluilmaski. Ja ometi tahan ma sihile jõuda.”
„Millisele sihile?”
„Ma ei tea… See kõik keerleb mul peas ringi. Ma tahan armastust ja ma tahan raha.”
„Mõlemat korraga? Tuhat ja tuline! Ja mille jaoks?”
„Armastust, et olla õnnelik.”
„Ja raha?”
„Ma
