tuginedes, et seda võimalust ei saa arvesse võtta. Perekondliku lõunasöögi ajal, kuhu tunnistajad tulid, tutvus Paul Elisabethi venna Bernard d’Andeville’iga, kes oli vaevu seitsmeteistaastane kolledžiõpilane, koolivaheaeg algamas, ja kelle elurõõm ja otsekohesus talle meeldisid. Lepiti kokku, et Bernard tuleb neile paar päeva hiljem Ornequini järele.
Lõpuks sõitsid Elisabeth ja Paul Chaumontist rongiga minema. Käsikäes läksid nad lossi poole, kus pidid kulgema nende abieluliidu esimesed aastad, võib-olla isegi kogu tulevik õnnes ja hingerahus, mis avaneb armastajate kütkestatud pilgu ees.
Kell oli pool seitse, kui nad nägid peatrepi ees Jerôme’i naist Rosalied, naljaka moega matsakat punetava näoga matrooni. Enne õhtusööki tegid nad kiiruga aias ühe tiiru ja vaatasid ka lossi.
Elisabeth ei suutnud meeleliigutust tagasi hoida. Kuigi tal ei olnud mälestusi, mis oleksid võinud teda liigutada, tundus talle ikkagi, et leiab eest midagi emast, keda oli nii vähe aega tundnud, kelle nägu ta ei mäletanud, ja kes elas siin oma viimaseid õnnelikke päevi. Elisabethi jaoks jalutas kadunukese vaim puiesteedel. Suured rohelised muruplatsid hõngasid erilist lõhna. Puulehed värelesid kerges tuules sahinaga, mida ta oli siinsamas samal kellaajal oma arust kuulanud koos emaga.
„Te näete kurb välja, Elisabeth?” küsis Paul.
„Mitte kurb, vaid heldinud. Meid võtab siin varjupaigas vastu mu ema, kes unistas siin elamisest ja kuhu me saabume sama unistusega. Ning mind muserdab kerge rahutus. Ma oleksin nagu võõras sissetungija, kes häirib rahu ja puhkust. Kuulge ometi! Mu ema elab siin lossis juba nii kaua aega. Ta on siin üksi. Isa ei tahtnud kunagi siia tulla, ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole meilgi õigust siia tulla koos ükskõiksusega selle vastu, mis meile ei kuulu.”
Paul naeratas:
„Elisabeth, kallis sõber, te tajute lihtsalt ebamugavustunnet, mida tunneb igaüks, kes päeva lõpul uude kohta saabub.”
„Ma ei tea,” sõnas Elisabeth. „Teil on kahtlemata õigus… Ometi ei saa ma lahti mingist häiritusest, ja see on minu loomusega niivõrd vastuolus! Kas te usute eelaimustesse, Paul?”
„Ei, aga teie?”
„Mina samuti mitte,” ütles Elisabeth naerdes ja pakkus oma huuli.
Lossi salongides ja magamistubades üllatas neid mulje, nagu oleks seal pidevalt elatud. Krahvi korraldusel oli kõik jäänud nii nagu Hermine d’Andeville’i ammustel päevadel. Kunagised nipsasjakesed olid omal kohal, kõik pitspunutised ja linikud, kõik miniatuurid, kõik ilusad tugitoolid XVIII sajandist, kõik flaami seinavaibad, kõik krahvi kogutud mööbliesemed maja kaunistamiseks. Esimese sammuga sattusid nad võluvasse ja intiimsesse elukeskkonda.
Pärast õhtusööki jalutasid nad teineteise ümbert kinni hoides ja vaikides aias. Terrassilt nägid nad varjulist orgu, kus siras paar tuld. Vana torni varemed kõrgusid kahvatus taevas, kus oli veel näha hilist õhtuvalgust.
„Paul,” sõnas Elisabeth vaikselt, „kas te panite tähele, et lossis ringi kõndides möödusime uksest, mis oli suure tabalukuga suletud?”
„Keset peakoridori,” ütles Paul, „päris teie magamistoa kõrval, kas pole?”
„Jah. See oli minu vaese ema buduaar. Isa nõudis, et see suletaks nagu ka kõrvalolev magamistuba, ning Jerôme pani sinna tabaluku ja saatis võtme isale. Nii et sellest ajast peale pole keegi seal sees käinud. See on jäänud samasuguseks. Seal on kõik, mida mu ema kasutas, tema näputööd ja lemmikraamatud. Ja seina peal, kahe alatiseks suletud akna vahel ripub portree, mille isa oli lasknud teha aasta varem kuulsal maalikunstnikul, täispikkuses portree, mis on täiuslik kujutis emast, nagu isa ütles. Selle kõrval on tema palvetool. Täna hommikul andis isa mulle buduaari võtme ja ma lubasin talle, et põlvitan sel palvetoolil ja palvetan portree ees.”
„Lähme, Elisabeth.”
Noore naise käsi võbises abikaasa peos, kui nad teisele korrusele viivast trepist üles kõndisid. Piki koridori olid süüdatud lambid. Nad jäid seisma.
Uks paksus seinas oli lai ja kõrge, selle kohal kuldsete reljeefidega paneel.
„Avage, Paul,” ütles Elisabeth väriseval häälel.
Elisabeth ulatas võtme. Paul keeras tabaluku lahti ja võttis uksenupust. Äkitselt haaras Elisabeth abikaasal käest.
„Paul, Paul, üks hetk… See on minu jaoks säärane üleelamine! Kujutage ette, esimest korda olen ma ema ees, tema pildi ees… ja teie olete minuga kaasas, mu armastatu… Mulle tundub, et kogu mu elu hakkab lapseeast uuesti pihta.”
„Jah, lapseeast,” ütles Paul teda kirglikult emmates, „ja see on sinu naiseiga samuti…”
Kallistusest julgust kogunud Elisabeth tõmbus tagasi ja sosistas:
„Lähme sisse, kallis Paul.”
Paul tõukas ust, läks siis tagasi koridori ja võttis ühe seinale riputatud lambi, tuli tagasi ja asetas selle ühe jalaga lauakesele.
Elisabeth oli juba üle toa läinud ja seisis portree ees.
Kuna ema nägu jäi varju, asetas ta lambi nii, et seda valgustada.
„Kui ilus ta on, Paul!”
Paul astus lähemale ja tõstis pea. Nõrkenud Elisabeth põlvitas palvetooli. Ent kuna Paul vaikis, heitis naine talle mõne aja pärast pilgu ja jahmus.
Mees oli liikumatu, surnukahvatu, silmad jubedas nägemuses pärani.
„Paul!” karjatas Elisabeth. „Mis teiega lahti on?”
Paul hakkas ukse poole taganema, suutmata krahvinna Hermine’i portreelt pilku lahti rebida. Ta tuikus nagu purjus inimene, käsivarred vehklemas.
„See naine… see naine…” kogeles ta kähedalt.
„Paul!” anus Elisabeth. „Mida sa öelda tahad?”
„See naine tappiski minu isa.”
III
Mobilisatsioonikäsk
Jubedale süüdistusele järgnes õudne vaikus. Abikaasa ees seistes püüdis Elisabeth mõista sõnu, mis tema jaoks ei olnud veel täit tähendust omandanud, kuid mis ikkagi teda sügavalt haavasid.
Ta tegi mehe poole kaks sammu ja otse silma sisse vaadates küsis vaevukuuldavalt:
„Mida sa ütlesid, Paul? Midagi nii koletut…”
Paul vastas samamoodi:
„Jah, see on koletu. Mina isegi ei usu veel seda… ei taha seda uskuda…”
„Nii et… sa eksisid, eks ole? Sa eksisid… võta omaks…”
Elisabeth anus meeleheitlikult, nagu oleks lootnud panna meest meelt muutma.
Paul heitis üle naise õla veel kord pilgu neetud portreele ja värahtas pealaest jalataldadeni.
„See on tema,” kinnitas ta käsi rusikasse surudes. „See on tema… ma tunnen ta ära… Tema tappis…”
Nördimusvõpatus raputas
