Paul, ärge rääkige säärast teotust! Kuidas te saate nii kaua pärast kuritegu kindel olla? Te olite alles laps ja nägite seda naist vaid põgusalt, vaevu paar minutit.”
„Ma nägin teda paremini, kui arvata võiks,” hüüatas Paul ägedalt. „Kuriteo hetkest saadik pole tema kujutis minust lahkunud. Mõnikord oleksin tahtnud sellest lahti saada, nagu tahetakse õudusunenäost vabaneda. Ma ei suutnud. Ja seesama kuju on siin seinal. Sama kindlalt kui ma olemas olen – siin ta on, ma tunnen ta ära, nagu tunneksin ära teie näo kakskümmend aastat hiljem! See on tema… Kuulge, aga vaadake kuldse maoga ümbritsetud prossi tema pihikul… Kamee! Ma ju rääkisin teile! Ja mao silmad… rubiinid! Ja must pitsrätik õlgadel! See on tema! Naine, keda ma nägin!”
Kasvav raev küttis ta üles ja ta ähvardas Hermine d’Andeville’i portreed rusikat raputades.
„Jää vait,” karjatas Elisabeth, kes iga sõna juures piinles, „jää vait, ma keelan sul…”
Ta tahtis käe mehe suu peale suruda, et toda vaikima sundida. Kuid Paul põrkas tagasi, nagu tahaks hoiduda kokkupuutest naisega, ja see liigutus oli nii järsk ja vaistlik, et Elisabeth varises nuuksudes kokku, sellal kui ärritunud Paul, piitsutatuna valust ja vihkamisest, taganes ukse poole nagu jubeda viirastuse küüsis ning sajatas:
„Seal ta on! Tema õel suu ja halastamatud silmad! Ta sepitseb kuritegu. Ma näen teda… ma näen… Ta astub isa juurde! Veab ta kaasa!… Tõstab käe!… Lööb!… Ah! Närukael!”
Paul põgenes…
Selle öö veetis Paul pargis, joostes pimedatel puiesteedel sihitult ringi nagu hullumeelne või viskudes kurnatult murule, nuttes ja nuttes lõpmatult.
Paul Delroze’ile oli elus haiget teinud ainult mälestus kuriteost, küll looritatud valu, mis aga mõnikord kriisi ajal muutus lõikavaks, kuni tundus uue haava põletusena. Seekord oli valu nii tugev ja ootamatu, et vaatamata oma tavalisele enesevalitsusele ja mõistuse tasakaalukusele kaotas ta täielikult pea. Tema mõtted, teod, hoiakud, öösse karjutud sõnad kuulusid inimesele, kes ennast enam ei valitse.
Üksainus mõte tuli ikka ja jälle tema pulbitsevasse pähe, kus mõtted ja muljed keerlesid nagu lehed tuules, üksainus kohutav mõte: „Ma tean, kes tappis mu isa, ja naine, keda ma armastan, on selle naise tütar!”
Armastas ta ikka veel? Muidugi, ta nuttis lohutamatult taga õnne, mida teadis purunenud olevat, kuid armastas ta veel Elisabethi? Suutis ta armastada Hermine d’Andeville’i tütart?
Aovalguses, kui ta sisse läks ja Elisabethi magamistoa eest möödus, ei löönud ta süda kiiremini. Vihkamine mõrtsuka vastu hävitas kõik, mis võis temas tuksuda armastusest, ihast, õrnusest või isegi lihtsalt inimlikust kaastundest.
Tardumus, millesse ta mõneks tunniks langes, lõdvestas natuke ta närve, kuid ei muutnud tema mõttelaadi. Võib-olla vastupidi, ise sellele mõtlemata keeldus ta veelgi otsustavamalt kohtumisest Elisabethiga. Ent ta tahtis teada saada, aru saada, ümbritseda ennast kogu vajaliku informatsiooniga, ning alles täie kindluseni jõudes võtta vastu otsus, mis toob ühel või teisel moel selgust tragöödiasse tema elus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
