korraldatud juurdlused – mõlemad põhinevad nelja madruse ümberlükkamatul tunnistusel.”
„Kes teile ütleb, et nad ei valetanud?”
„Miks nad pidid valetama?” küsis Véronique üllatunult.
„Nende tunnistused võisid olla kinni makstud… Need võisid olla dikteeritud.”
„Kelle poolt?”
„Teie isa poolt.”
„Väga imelik mõte! Minge nüüd, mu isa oli ju surnud!”
„Ma kordan: kust te seda teate?”
Sedapuhku sattus Véronique segadusse.
„Mis te sellega öelda tahate?” küsis Véronique sosinal.
„Üks silmapilk. Kas te teate nende madruste nimesid?”
„Kunagi teadsin. Nüüd enam ei mäleta.”
„Kas teile ei meenu, et need olid bretooni nimed?”
„Jah, tõesti. Aga ma ei mõista…”
„Kuigi teie pole varem Bretagne’is käinud, käis teie isa siin õige tihti raamatute pärast, mida ta kirjutas. Ta viibis siin isegi siis, kui teie ema veel elas. Nii puutus ta kokku paljude siinsete inimestega. Oletagem, ta tundis neid nelja madrust, kes olid temasse kiindunud või kelle ta ära ostis, juba ammu enne ja värbas nad just selleks afääriks… Oletagem, et nad lasksid teie isa ja lapse maale mõnes väikeses Itaalia sadamas, ja olles head ujujad, uputasid jahi ranniku lähedal. Oletagem…”
„Aga need mehed on ju olemas!” hüüatas Véronique tõusva ärevusega. „Neid võib küsitleda!”
„Kaks neist on surnud loomulikku surma. Kolmas on Maguennoci-nimeline vanamees, kellega võite kohtuda Sarekil. Mis puutub neljandasse, siis võib-olla nägite teda alles nüüdsama. Tollest afäärist saadud rahaga ostis ta Beg-Meilis vürtspoe.”
„Ah tema! Temaga võib kohe rääkida,” ütles Véronique erutudes. „Lähme otsime ta üles.”
„Milleks? Mina tean rohkem kui tema.”
„Teie teate… te teate…”
„Ma tean kõike, mida teie ei tea. Ma võin kõigile teie küsimustele vastata. Küsige aga.”
Aga Véronique ei julenud talle esitada kõige tähtsamat küsimust, seda, mis tuksles tema teadvuse hämaruses. Tal oli hirm tõe ees, mis võis olla talumatu, tõe, mida ta ebamääraselt aimas, seepärast palus ta valulikul toonil:
„Ma ei saa aru… ei mõista. Miks pidi mu isa niiviisi toimima? Miks ta tahtis, et usutaks tema ja mu õnnetu lapse surma?”
„Teie isa oli vandunud kättemaksu…”
„Vorskile. Aga minule?… oma tütrele? Ja säärane kättemaks!”
„Teie armastasite oma meest. Olite tema mõju all. Selle asemel et põgeneda, nõustusite temaga abielluma. See oli isale avalik teotus. Te peaksite ju oma isa tundma, tema ägedat, tasumishimulist loomust, tasakaalutust, nagu ta ise ütles.”
„Aga siis?”
„Ja siis… siis, koos aina kasvava armastusega lapse vastu tugevnes temas süümepiin. Ta otsis teid kõikjalt. Minagi tegin tema ülesandel mitu reisi. Kõigepealt karmeliitide kloostrisse Chartres’is. Kuid sealt olite teie juba ammu lahkunud… Ja kustkohast võis ta teid leida?”
„Paljalt kuulutus ajalehtedes…”
„Ta avaldas ühe, väga diskreetse – skandaali pärast. Keegi vastas. Nad kohtusid. Teate, kes tuli kohtuma? Vorski. Vorski, kes teid samuti otsis, kes teid ikka veel armastas ja vihkas. Teie isa tundis hirmu ega julenud avalikult tegutseda.”
Véronique vaikis. Jõuetuna istus ta kivile ja sosistas, pea norus:
„Te räägite mu isast, nagu elaks ta veel…”
„Ta elabki.”
„Ja te näete teda sageli?”
„Iga päev.”
„Kuid teisest küljest,” Véronique’i hääl muutus madalamaks, „teisest küljest ei räägi te ainsatki sõna minu pojast… Mulle tuleb pähe hirmus mõte, et võib-olla ta ei elagi enam? Võib-olla on ta juba ammu surnud? Sellepärast vaikitegi temast?”
Véronique pingutas, et pead tõsta. Honorine naeratas.
„Oh, ma palun teid,” anus Véronique, „rääkige mulle tõtt… kohutav on loota, kui lootust enam ei ole… palun teid…”
Honorine võttis Véronique’il kaela ümbert kinni.
„Oh teid vaesekest… Kas ma oleksin siis kõigest sellest teile rääkinud, kui mu armas François oleks olnud surnud?”
„Ta elab! Elab!” hüüdis Véronique hõisates.
„Pagana pihta! Elab ja on väga hea tervise juures. Tore poiss, usaldusväärne ja tasakaalukas! Mul on tõesti õigus tema üle uhkust tunda, sest mina olen see, kes teie François’d on kasvatanud.”
Bretoonlanna tundis, kuidas Véronique ülejõukäiva kannatuse- ja rõõmukoorma all tema najale vajus, ja ütles:
„Nutke pealegi, hea inimene, see toob kergendust. Need pisarad on kindlasti palju paremad kui varasemad, eks? Nutke kogu mineviku häda ja viletsus välja. Mina lähen tagasi külla. Kindlasti on teil võõrastemajas mõni kohver. Mind siinkandis tuntakse. Toon kohvri ära ja lahkume siit.”
Kui bretoonlanna poole tunni pärast tagasi tuli, nägi ta juba kaugelt Véronique’i, kes püsti seistes talle kärsitult märku andis ja hüüdis:
„Kiiremini, kiiremini! Püha taevas, küll te liigute aeglaselt! Me ei tohi minutitki kaotada.”
Honorine aga ei kiirendanud sammu ega vastanud sõnakestki. Ta karmil näol polnud naeratuse varjugi.
„Noh, kas me hakkame minema?” ütles Véronique talle ligi astudes. „Ega me hiljaks ei jää? Kas miski takistab? Mis juhtus? Teil pole enam endist nägu peas?”
„Ikka… ikka…”
„Teeme siis ruttu!”
Véronique’i abiga tõstis Honorine kohvri ja moonakotid paati. Äkitselt jäi ta Véronique’i ette paigale ja küsis:
„Kas te olete täiesti kindel, et too ristilöödud naine seal pildi peal olete ikka teie?”
„Ei mingit kahtlust. Pealegi on naise pea kohal ju minu initsiaalid.”
„Väga imelik,” pomises bretoonlanna üpris murelikult.
„Ei tea miks? Keegi, kes mind kunagi tundis… tegi nalja… Paljas kokkusattumus, juhuslik fantaasiavälgatus, mis äratas ellu mineviku sündmused.”
„Oh ei, mitte minevik ei tee mulle muret, vaid tulevik!”
