Carter
Ära usu, mida näed
Originaali tiitel:
Gallagher Girls III: Don’t Judge a Girl by Her Cover
Ally Carter
Hyperion Books for Children
© Ally Carter 2009
Ally Carter assert the moral right to be identified as the author of this work.
From DON’T JUDGE A GIRL BY HER COVER, 10th Anniversary Edition by Ally Carter. Cover design by Liz Casal. Reprinted by permission of Disney • Hyperion Books. All rights reserved.
ISBN 978-9949-583-24-9 (trükis)
ISBN 978-9949-583-25-6 (epub)
Tõlge eesti keelde © Karin Kull ja Pikoprint OÜ 2017
Projektijuht Taavi Toots
Tõlkija Karin Kull
Toimetaja Vilve Torn
Keeletoimetaja Sven Saun
Kujundaja Liis Karu
See raamat on uhkusega trükitud keskkonnaga arvestavale paberile, mis vastab FSC sertifikaadile.
FSC sertifikaat tähistab vastutustundlikku metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline
E-raamat OÜ Flagella
Sisukord
Donna Brayle – Gallagheri tüdrukule,
kes kõigele alguse pani
Esimene peatükk
peatükk
„Liigume.” Mees mu kõrval kõneles varrukasse peidetud mikrofoni. Teadsin, et need sõnad ei ole mulle mõeldud.
Lämbe augustiõhk oli meresoolast ja bussi heitgaasidest tüüne. Teid täitsid miilide pikkuselt sõidukid ning kõikjal, kuhu vaatasin, paistsid punased, valged ja sinised toonid. Iga nurga peal tundsin väljaõppinud pilke piidlemas, nägemas, mällu talletamas iga viimset kui sõna ja analüüsimas iga pilku tosinkonna miili ulatuses.
Osake minust soovis pageda suurte tumedais ülikondades meeste käest, kes mind kummaltki küljelt ümbritsesid. Teine osa tahtis imetleda kahekümne meetri kaugusel kaste nuusutavaid pommikoeri. Ent kõige rohkem oleksin tahtnud valetada siis, kui üks teine, kirjutamisaluse ja kuulariga mees mu nime küsis.
Lõppude lõpuks olen ju veetnud kõvasti aega, õppides, kuidas just sellistes olukordades võltsitud isikutunnistusi lauale lüüa ja täiuseni lihvitud legende ette kanda – nii et oli oodatust raskem öelda lihtsalt: „Cammie. Cammie Morgan.”
Tundsin ennast imelikumalt, kui oleks arvanud, kui mees pilguga üle paberi libistas ja viimaks teatas: „Võite sisse minna.”
Justkui oleksin lihtsalt üks kuueteistaastane tüdruk.
Justkui ei saaks ma endast mingilgi moel ohtu kujutada.
Justkui ei käikski ma spioonikoolis.
Läbi hotelli fuajee sammudes meenus mulle kõige esimene ülesanne, mille salaoperatsioonide õpetaja meile andis: Märka asju. Igast nurgast kiiskasid vastu valgustid ja kaamerad. Läbi koopataoliste ruumide lookles hiiglaslik punaseid, valgeid ja siniseid õhupalle täis võrk nagu mingi patriootiline püüton. Üleval esimesel
