et ta ei kuule seda, sest Blade karjus just samal ajal: «Ma ei taha seda kuulda! See on vaid vabandus, et ma ei saaks ülikooli minna! Sa lased Shonal minna Bardide Kolledžisse, nii et miks ma ei võiks võlukunsti õppida?»
«EE – KHM!» ütles Querida ja valjendas seda maagia abil.
Derk ja Blade pöörasid mõlemad ringi. «Türann!» karjus Blade Queridale näkku ja siis pöördus häbistatult ära.
Derk uuris väikest helkivat daami pearektori rüüs. Ta pilk liikus pikale higisele kuningas Lutherile ja Umru hiiglaslikule kogule, kelle laiu punaplekilisi põski katsid higipiisad. Ta noogutas neile ja naeratas Barnabasile, kelle lokid olid märjad ja nägu isegi punasem kui Umru oma. Viimaks vaatas ta noort meest tagapool, kes oli tema jaoks võõras ja kes teeskles, et tal pole kuum. «Oh, tere,» ütles ta. «Mida te kõik siin teete? Kas on mingi põhjus, miks te ei kasuta jahutusloitsu?»
«Ei, ma loobusin sellest!» ütles Querida. «Mulle meeldib kuumus.»
Derk nügis Blade’i. Blade suutis piinlikkuse nii palju unustada, et tegi kerge žesti. Uskumatu, õnnistatud jahedus levis üle nelja mehe. «Hunnikute viisi annet, tõepoolest,» pomises Regin.
«Tänan sind, noormees,» sõnas Umru sõbralikult.
Blade kavatses ilmselgelt näidata, et ta tavaliselt ei karju inimestele näkku, ja kummardas. «Pole tänu väärt, Teie Kõrgeausus,» ütles ta äärmiselt viisakalt. «Ja – vabandage mind – kas keegi teist tunneb võlurit nimega Deucalion?» Ta jälgis neid murelikult, kui nad kõik õlgu kehitasid ja päid raputasid. «Või maagiakasutajat?» küsis ta lootusetult ja vaikselt.
«Pole kunagi kuulnud sellenimelisest, Blade,» ütles Barnabas. «Miks sa seda küsid?»
«Ta on see, kes peaks Valge Oraakli sõnul mulle võlukunsti õpetama,» selgitas Blade. «Ka isa pole temast kunagi kuulnud.» Ta ohkas.
Querida jättis selle teema. «Juhtus, et ka meie küsisime siin oraaklitelt nõu,» ütles ta. «Nad nimetasid sinu, võlur Derk, selle aasta Pimeduse Isandaks, ja sinu, noor Blade, viimase ringreisi Võlur-Giidiks.»
«Misasja…» ütles Derk.
«Ära vaidle oraaklitega, Derk,» sõnas Barnabas vaikselt.
«Kuid…» ütles Blade.
«Ega sina, noormees,» ütles Querida. «Teil mõlemal on järgmise kuue kuu jooksul väga palju tegemist.»
Seepeale liigutas Derk ennast, trotslikult, kuid pisut ebakindlalt, ja ajas end sirgu. «Ma ei usu, et see oleks sinu määrata,» ütles ta.
«On küll,» vastas Querida. «Mine koju ja valmistu. Homme täpselt keskpäeval jõuavad su majja Mr Chesney ja kõik Võlur-Giidid ning mina ise, et tutvustada sulle selle aasta plaane.» Kuna Derk ikka veel seal seisis, vahtis Querida teda nagu löögivalmis kobra ja lisas: «Juhul, kui sa kavatsed homme kodust ära olla, siis pean sulle meelde tuletama, et oled väga halvas seisus, võlur Derk. Sa pole viisteist aastat ülikoolile oma võlurimaksu maksnud. See annab mulle õiguse abinõusid tarvitusele võtta.»
«Saatsin sulle greifimuna,» ütles Derk.
«See oli mäda,» ütles Querida. «Olen kindel, et sa tead seda.»
«Ma ei saanud saata sulle midagi muud,» jätkas Derk tõsiselt. «Kõik mu võlutegevuse tulemused on elusad. Oleks kuritegelik sulgeda neid ülikooli võlvkambrisse. Te tahaksite neid tappa ja palsameerida. Pealegi on mu naine maksnud küllalt makse meie mõlema eest.»
«Mara tillukesed universumid on Mr Chesney jaoks üsna tähtsusetud,» märkis Querida. «Ma hoiatan sind, võlur Derk. Sa kas esitled end Derkholmis homme Mr Chesneyle, või hakkavad kõik selle maailma maagiakasutajad sind otsima, et sinust Pimeduse Isandat teha. Kas on selge?»
Blade sikutas isa kätt. «Parem tee seda, isa.»
«Ja sina, noormees,» ütles Querida. «Ka sina oled kohal.»
Blade’il õnnestus isa eemale sikutada, kuid Derk vaatas ikka veel üle õla Querida poole. «Kellelgi ei tohiks olla niisugust võimu,» ütles ta.
«Kellest sa räägid, võlur?» küsis Querida, ikka veel kobraasendis.
«Chesneyst muidugi,» ütles Derk üsna kiiresti.
Siin sikutas Blade tugevamini ja nad kadusid torkivas liivapilves.
«Puh!» ütles Barnabas. «Vaene vana Derk!»
«Lähme koju aeglasemalt,» ütles Querida. «Ma olen pisut väsinud.»
Tagasitee oli pigem nagu aeglane jalutuskäik, kord kuumas liivas, kord traatjal surnud rohul, kord sammaldunud kaljudel. Regin astus Querida kõrvale. «Kes on see võlur Derk?» küsis ta.
Querida ohkas. «Täielik arusaamatus. Minu arust maailma kõige halvem võlur.»
«Oh, jäta nüüd, Querida,» ütles Barnabas. «Ta on suurepärane selles, mida ta teeb – ainult pisut omapärane, teate. Kui me olime üliõpilased, mõtlesin alati, et ta on kaks korda nii andekas kui mina.»
Querida kehitas õlgu. «Omapärane on lahke sõna selle jaoks. Olin siis vanemõpetaja. Kõigist asjadest, mida ta valesti tegi, on mu kõige halvemad mälestused seotud sellega, et mind aeti keset ööd üles, tegelema suure sinise deemoniga, kelle Derk oli välja kutsunud ja keda tal ei õnnestunud tagasi saata. Kas mäletad seda?»
Barnabas noogutas ja hammustas huulde, et mitte naerma hakata. «Keegi ei teadnud selle deemoni nime, nii et ükski meie tavalistest eksortsismivõtetest ei töötanud. Viimaks nägid kõik ülikooli õppejõud vaeva, et temast lahti saada. Terve öö. Tunnistan, et Derk polnud kunagi hea tavapärases võlukunstis. Kuid sina kasutad Derki tihti, kas pole, reverend?»
Umru naeratas lahkelt, jälle endine, meeldiv, rahulik tema ise. «Ma maksan võlur Derki teenuste eest peaaegu iga kord, kui mu templisse palverännakuid korraldatakse. Mitte keegi peale võlur Derki ei suuda surnud eeslist veenvamat inimlaipa teha.» Regin vaatas teda imestunult. Umru naeratas veel lahkemalt. «Või surnud lambast,» ütles ta. «Meid on alati valitud kurjadeks preestriteks, ja palverändurid ootavad, et me näitame laipu, keda oleks enne nurjatult piinatud. Võlur Derk säästab meid vajadusest kasutada inimesi.»
«Oh,» sõnas Regin. Ta pöördus kuningas Lutheri poole, kes rühkis süngelt tagapool. «Ja teie, Teie Majesteet? Kas ka teie tunnete seda võlurit?»
«Me kasutame teda vahel poomistel ja peade teiba otsa pistmisel,» ütles kuningas Luther. «Kuid kõige sagedamini palkan teda pidustusteks, kui neetud palverändurid on läinud. Ta loomad teevad trikke. Enamasti sead.»
«Sead?» küsis Regin.
«Jah, sead,» ütles kuningas Luther. «Nad lendavad.»
«Oh,» sõnas Regin jälle. Kui ta seda ütles, jõudsid nad tagasi kivile nõupidamisruumis. Regini hambad plagisesid, Barnabas judises, Umru värises tervest kehast. Querida paistis häirimatuna. Nagu ka kuningas Luther, kelle põhjapoolses kuningriigis polnud kunagi soe.
«Mis see tähendab?» hüüdis Umru. Kirjavirnade lugejad pöördusid tema poole ja jäid vahtima. Ta sirutas haledalt käed välja. «Vaadake. Sinised!»
«Oh. Hm,» ütles Barnabas. «Arvan, et see
