läikivad ja lainelised. Mõned võlurid häälitsesid imestunult, kui ta viiuli lõua alla seadis. Shona jume muutus kaunimaks kui kunagi varem. Ta võttis poosi sisse ja hakkas väga teadlikuna imetlevatest pilkudest imekaunilt mängima.
«Kas sa ei saaks talle ütelda, et ta ei eputaks?» pomises Derk Marale, veinipudeliga ringi käies.
«Ta kasvab sellest välja,» sosistas Mara vastu.
«Ta on seitseteist!» sisistas Derk vihaselt. «On juba aeg, et ta seda teeks.»
«Ta on ilus. Ta mängib suurepäraselt. Tal on selleks õigus!» sosistas Mara otsusekindlalt.
«Häh!» ütles Derk. Veel üks tüli. Millise looma ta loob, kui see on möödas? Äkki midagi putukataolist.
Seda mõtet kaaludes tundis ta, kuidas Derkholmi maagia reageerib kellegi teise maagiaga. Tundus, et Barnabasi omaga. Ta heitis Barnabasile segaduses pilgu.
«Pole midagi,» ütles Barnabas. «Võlusin juba aastaid tagasi Mr Chesneyle hobuseta tõlla – asjanduse mootoriga eesotsas. Ta sõidab siin maailmas alati sellega ringi. See peab olema tema.»
Läheb siis lahti, mõtles Derk. Ta vaatas nagu kõik teisedki ärevalt värava poole. Terrassilt polnud värava taga muud näha kui taevast, kuid ta tundis teisi maagiaid rändamas mööda orgu Derkholmi poole ja siis peatumas. Lydda ja Don sammusid varsti mööda sissesõiduteed, sabad malbelt võnkumas, ja nende järel astusid neli eesmärgikindla ilmega inimest jäikades mustades rõivastes. Neli! Derk vaatas murelikult Mara poole ja Mara tõusis kiirustades, jättes veel ühe tooli vabaks. Ta võttis veinipudeli ja ühines Blade’iga serveerimislaua juures.
«Too suupisteid,» sosistas Mara.
«Otsekohe.» Blade oli lausa lummatud inimestest, kes mööda õueteed lähenesid. Kõigi juuksed olid lõigatud valusalt lühikeseks, isegi kõige tagumisel, naisel kitsas triibulises seelikus. Kõige väiksem mees astus kõige ees ega kandnud midagi. Teised kaks meest olid suurekasvulised ja nad mõlemad kandsid väikesi kohvreid. Naine kandis kohvrit ja lauda, mille külge olid kinnitatud paberid. Nad astusid edasi, vaatamata paremale ega vasemale, hõivatud ilmed näol. Blade tundis äkki ja ootamatult, et ta on haavunud ja üsna vihane, et nad ei heitnud pilkugi aiale, millega isa oli eelmisel õhtul nii palju vaeva näinud. Isa oli teinud selle tõesti imeliseks. Nad ei vaevunud ka märkama Doni ja Lyddat, ja nood nägid välja päris suurepärased. Nende kasukad särasid harjamisest ja suled helkisid kuldselt teed ääristava punase, rohelise ja sinise taustal.
Ehk on minus siiski perekondlikku solidaarsust! mõtles Blade ja lootis, et orhideed hammustavad üht neist inimestest. Tema arust tundis Shona end üsna samamoodi. Ta mängis karmilt marsiviisi, sobitades seda nelja jalapaari sammudega.
Nood astusid trepist üles. Blade’i pettumuseks paistis miski orhideesid hirmutavat. Nad napsasid vaid hädiselt naise poole, ja too ei pannud tähelegi. Ta lihtsalt järgnes teistele. Mees kõige ees käitus, nagu ootaksid teda iga päev tohutu ümmarguse laua ääres kaheksakümmend võlurit. Ta marssis otse tühja tooli juurde laua ääres ja istus sinna, nagu oleks ilmselge, kuhu ta istuma peaks. Kaks teist meest istusid toolidele temast kummalgi pool. Naine võttis Mara tühja tooli ja nihutas selle tahapoole, nii et ta võis istuda peaaegu esimese mehe taga. Too sirutas käe ja naine pani sellesse väikese karbi, nii et mees ei heitnud sellele pilkugi. Mees lajatas karbi lauale ja lõksatas raevukalt selle lukust lahti.
«Tere päevast,» ütles ta elutul, külmal toonil.
«Tere päevast, Mr Chesney,» vastasid peaaegu kõik võlurid.
Shona muutis marsi sentimentaalseks ballaadiks, täis magusaid voogavaid heliridasid.
Mr Chesneyl olid hallikad sirged juuksed ja kiilas pooleldi juustega varjatud laik selle keskel. Ta nägu oli väike ja valge ja paistis tavalisena, kuni märkasid, et ta suu oli tagurpidi, võrreldes enamiku inimestega. See moodustas tagurpidi kaare ta terava nina all ja väikese kivisarnase lõua kohal, meenutades lõksuava. Kui olid seda märganud, siis nägid, et ta silmad olid külmad nagu hallid marmorkuulid.
Mustad lesed, mõtles Derk meeleheitlikult, kui ma annan neile läbipaistvad rohelised tiivad.
Lydda kiirustas Blade’ist mööda, enne kui too jõudis rohkem märgata, ja heitis Blade’ile pilgu. Blade ja Elda võpatasid süüdlaslikult ja kiirustasid köögi poole. Nad naasid, kandes suuri taldrikuid, millele olid kuhjatud Lydda aromaatsed jumalikud suupisted, õigeks ajaks, et kuulda Mr Chesney ilmetut häält ütlemas: «Keegi võiks vaigistada seda viiuliga orjatüdrukut, palun.»
Kostis vali tinin, kui üks Shona keeltest katkes. Ta nägu läks valgeks ja siis lahvatas tulipunaseks.
Sipelgad, mõtles Derk, huvitavalt käituvad sipelgad. «Sa mõtled mu tütart, Mr Chesney?» küsis ta sõbralikult.
«Kas tõesti?» ütles Mr Chesney. «Siis sa peaksid teda kontrollima. Mulle ei meeldi lärm ärikohtumisel. Ja kuna mina seda asja juhin, pean ütlema, et ma pole üldse rahul selle külaga oru lõpus. Te olete lubanud sellel kaugelt liiga rikas olla. Paistab, et mõnes majas on isegi elektrivalgus. Te peate käskima selle maha võtta.»
«Kuid…» Derk neelatas ja mõtles, et sipelgatel võiksid olla tohutult suured nõelad. Ta ei öelnud, et tal pole mingit õigust küla maha lammutada, või lisanud, et kõik külaelanikud on tema sõbrad. Ta nägi, et sellel pole mõtet. «Kas illusioon ei ajaks samamoodi asja ära?»
«Lahenda see, kuidas soovid,» ütles Mr Chesney. «Pea vaid meeles, et kui palverändurid sinna jõuavad, loodavad nad näha hurtsikuid, äärmist vaesust ja rämpsuhunnikuid, ja ma ootan, et nad selle saavad. Ma ootan ka, et sa teeksid midagi omaenda majaga. Pimeduse Isanda kindlus peab olema must loss labürindiga selle sees, valgustatud kahvatutest tuledest – leiad kirjelduse teatmikust, mille Mr Addis sulle annab – ning oleks tore, kui näitaksid nälginud vange ja mõningaid süngeid teenreid, et vähendada sinu koletiste kergemeelset mõju.»
Sipelgad võiksid äkki haigusi levitada, mõtles Derk. «Te räägite greifidest?»
«Kui neid olendeid nii nimetatakse,» ütles Mr Chesney. «Sa peaksid ka hankima hurdakarja, kes on mustad ja punaste silmadega, mõned raudkihvadega hobused, nahktiibadega linnud ja nii edasi – jällegi, see teatmik annab sulle detaile. Meie palverändurid maksavad suurima kurjuse eest, võlur, ja nad ei tohi pettuda. Samal põhimõttel pead üles kündma need aiad ja tekitama siia sünge hoovi, täis koopaid, milles põlevad tuled. Ja on vaja, et seda paika valvaks sobiv deemon.»
«Mina kutsun deemoni,» pistis Querida ruttu vahele.
Derk mäletas sinist deemonit sama hästi kui Queridagi. Ta pöördus, et Queridale tänulikku pilku heita, ja märkas Marat, kes seisis rõõmsal ilmel Querida taga. Mis nüüd? mõtles ta. Mara teab, et ma ei suuda deemoneid kutsuda. Miks ta selle üle nii rõõmus on? Ta keskendus kuuele erinevale haigusele, mida sipelgad levitada võiks, ja küsis Mr Chesneylt: «Kas on veel midagi?»
«Jah. Sa ise,» sõnas Mr Chesney. «Su välimus on liiga meeldivalt inimesetaoline. Sa pead ilmuma suure, üheksa jalga pika koguna, kuigi kuna meie palverändurid ootavad kohtumist sinuga alles rännaku lõpus, ei pea sa ilmuma väga tihti. Aga kui nad sind kohtavad, nõuavad nad, et neid sobivalt hirmutataks. Su praegune välimus ei sobi selleks üldse.»
Haigused! mõtles Derk. Kuid ta lihtsalt pidi küsima: «Kas pole mingit võimalust, et Pimeduse Isand võiks ilmuda jumaliku ja ebameeldiva inimese kujul?»
«Mitte mingil juhul,» ütles Mr Chesney. «Pealegi satuks see vastuollu meie uue ideega.
