jala ümber. «Kas sellega on mingeid probleeme?»
Querida oli ainus, kes vastata julges. «Kindlasti on, Mr Chesney. Jumalad ei ilmu lihtsalt niisama. Ja ma ei usu, et ükski jumal on end kellelegi ilmutanud vähemalt viimase neljakümne aasta jooksul.»
«Ma ei näe siin mingit probleemi,» vastas Mr Chesney. Ta pöördus Derki poole. «Sa pead rääkima peapreester Umruga. Ütle talle, et ma nõuan jumala ilmumist.» Ta võttis oma väikesest karbist välja peotäie siniseid krabisevaid pabereid ja lehitses neid. «Kui uudset ideed rakendada ei õnnestu, siis selle kohta käib meie lepingu tekstis punkt kakskümmend üheksa. Jah, siin see on. Ma tsiteerin. «Juhul, kui ei juhtu midagi uudset, peab agentuur Chesney Palverändurid sel aastal kinni kõik tasud teenuste eest ringreiside korraldamisel ja trahvib kõiki vastutavaid isikuid summaga, mis ei ületa sadat kuldmünti.» See tähendab, et keegi ei saa mingit raha, kui jumalat ei ilmu. Jah, ma arvan, et siin pole mingit probleemi,» sõnas Mr Chesney. Ta pani paberid ära ja istus. «Lasen nüüd Mr Addisil jätkata.»
Järgnevas vaikuses pani suur mees Mr Chesneyst paremal oma mapi lauale ja naeratas kõigile ülevoolavalt. Mr Chesney keeldus vahepeal Mara pakutavast veinist ja Elda õllest, kuid võttis Blade’ilt kohvitassi, mille rüüpamata kõrvale lükkas. Ta võttis suupiste taldrikult, mida Lydda talle pakkus, nuusutas seda kergelt vastikusttundval ilmel ja pani selle kohvi kõrvale. Naine tema taga keeldus kõigest. Vähemalt võlurid sõid ja jõid isukalt, mõtles Blade. Õllevaat oli tühi, kui ta seda proovis.
«Ütle Callette’ile, et ta uue tooks,» sosistas ta Eldale kohutavas vaikuses.
Sipelgad ei pea inimesi nõelama, et haigusi levitada, mõtles Derk. Nad võivad teha seda vaid varvaste vahele ronides.
Suur Mr Addis võttis oma karbist välja hulga erivärvilisi trükiseid. Oli nii vaikne, et Blade võis selgesti kuulda naginat ja kriiksumist kohas, kus venitatud katus allapoole ulatus. Ta vaatas murelikult üles ja nägi ümmarguste kärssade rida ning huvitatud väikesi silmi üle kaardus katuserenni piilumas. Nii et sellest tuli see müra! Blade oleks peaaegu naerma hakanud. Sead olid avastanud, et see lohk katuses on mõnusalt soe ja sealt avaneb suurepärane vaade terrassile. Paistis, nagu oleks terve kari seal üleval. Mõned hääled tulid kindlasti sellest, kui põrsad oma selgi vastu lahtiseid katusekive sügasid. Blade tahtis väga neid sigu vähemalt Marale näidata, kuid kõik paistsid nii vapustatud ja tõsised olevat, et ta ei julgenud.
«Nii, rahvas,» ütles Mr Addis lõbusalt, «sel aastal on meilt tellitud sada kakskümmend kuus palverändurite ringreisi. Need algavad kahe nädala pärast, asudes teele iga päev kolmest erinevast paigast järgmise kahe kuu jooksul. Nende ebatavaliste arvude tõttu piirame ringreise ainult selle mandriga, kuid see annab meile siiski suure piirkonna. See tähendab, et mõned Võlur-Giididest peavad tegema topelt-ringreise, kuid te saate sellega kergesti hakkama, kui esimeste rühmadega ruttu valmis jõuate. Me alustame kolmest kõrtsist Gna’ashis, Bil’umras ja Slaz’inis…»
«Kus need asuvad?» ütles Derk.
«… nii et tehke vastavaid ettevalmistusi,» ütles Mr Addis. «Vabandust?»
«Ma pole kunagi kuulnud sellistest paikadest,» vastas Derk.
«Need on kõik meie kaardil ära märgitud,» ütles Mr Addis. «Siin.» Ta võttis kõige pealmise oma pabereist, kreemika, ja ulatas selle Derkile. Barnabas tegi laua teisest otsast väsinud, sisseharjunud käeliigutuse, ja kõigi ees olid kaardid. Isegi Blade’i jaoks oli üks, suupistetaldriku peal, mida ta hoidis. Ta pani taldriku lauale ja tegi kaardi lahti. Tema kergeks ehmatuseks ei tähendanud see talle midagi.
«Oh, ma mõistan,» ütles Derk. «Te mõtlete Greynashi, Billinghami ja Sleane’i.»
«Meile meeldib paiku ümber nimetada, Mr Pimeduse Isand, et anda õiget eksootilist muljet,» selgitas Mr Addis lahkelt. «Nüüd, nagu näete, et juhtida palverändurid läbi kõigi ettenähtud seikluste, peame neid suunama erineval viisil, mis on teie kaardil värvidega tähistatud. Pange tähele, et mõned teist peavad templiepisoodi varem läbi viima, mõned keskosas ja mõned rännaku lõpus, ja et sama käib ka eksootilise idaseikluse kohta. Me lõhume siis seltskonnad kaheks, et läbi viia orjastamise episoodi. Pooled teist lähevad põhja, et piraadid teid vangistaks, ja pooled lõunasse, Costamarasse, et teid gladiaatoriteks võetaks. Sellise jaotuse tõttu oleme valinud sel aastal rüüstamiseks kümme linna. Mr Pimeduse Isand, palun rääkige selles asjas läbi oma Pimeduse Haldjatega, et nad laseksid palveränduritel põgeneda enne, kui linnad on maha põletatud. Ja pärast seda tulevad kõik palverändurite rühmad jälle kokku iga-nädalaseks lahinguks Umru maadel. Võlur-Giidid peavad hoolitsema, et iga seltskond oleks teadmatuses teistest seltskondadest. Meile meeldib, kui meie kliendid usuvad, et nende rännakud on ainukordsed. Te leiate kõik rännuplaanid roosasse ajakavasse kirjapanduna.»
Ta võttis roosa trükitud lehe. Barnabas tegi käeviipe, ja kõigil teistel olid samuti niisugused. Blade voltis lahti nimekirjas lehekülje lehekülje järel ja neelatas õnnetult. «Ja siin on teie värvikoodidega koopiad,» ütles Mr Addis. Seekord sai Blade rohelise paberi, mis paistis pisut lihtsamana. Teised võlurid said siniseid, kollaseid või rohelisi pabereid.
Segases mõistmatuses kuulis Blade Mr Addist jätkamas: «Palun pange tähele, et selle aasta rännakud on koondatud Pimeduse Isanda nõrkuste ümber. Iga seltskond kogub rännates vihjeid Pimeduse Isanda nõrkuse kohta, viimaks otsides eset, mis sisaldab seda nõrkust – ja seda valvab põhjas olev draakon – ja siis tapab võitluse järel Pimeduse Isanda. Mr Pimeduse Isand, olen kindel, et võin sinu peale loota, et jätad igasse paika, mis on kaardile märgitud, kokku sada kakskümmend kuus vihjet. Ja sa muidugi vajad sama arvu esemeid, mida see draakon valvab.»
Derk mõtles raevukalt sipelgatele, kes haigusi levitades inimeste varvaste vahel ronivad. Ta kartis, et hakkab muidu karjuma. «Milliseid esemeid te mõtlete?» küsis ta.
«Igasuguseid, teie valikul,» naeratas Mr Addis, «kuigi me eelistaksime midagi pisut romantilisemat nagu karikad või kuulid. Kuid peamiselt peaksid need sisaldama vihjeid mingitele nõrkustele sinu valikul.»
«Jalaseen?» küsis Derk, mõeldes sipelgatele.
«Me eelistaksime, kui see oleks maagiline nõrkus, või isegi moraalne,» parandas teda Mr Addis sõbralikult naeratades.
Derk vahtis teda, suutmata keskenduda. Asi polnud ainult selles, et ta mõtles sipelgatele, kui teda ujutati üle juhtnööride ja värviliste paberitega. Mara plaanitses midagi. Ta tundis, kuidas naine nõiub, ja see pani teda väga muretsema. «Moraalne nõrkus?» küsis ta. «Te mõtlete laiskust või midagi niisugust? Callette’ile meeldib asju meisterdada. Arvan, et peaksin küsima…»
Ja seal oligi Callette ise, mustad küünised terrassi kriipimas, kui ta uut õlletünni kohale tõi. Ta seadis selle valjult mütsatades maha, valesse kohta, Mr Chesney ja tahvliga naise vahele. Põmaki. Kaas oli lahti. Erepunane vedelik plartsatas igasse suunda, haisedes üsna vastikult.
Igal pool lendasid toolid, kui kõik peale Mr Chesney eest ära tormasid. Naine karjatas: «Oh, Mr Chesney! See on veri!»
Veri voolas mööda Mr Chesney üht näopoolt alla ja tilkus ta ülikonnale. Mees pöördus ja vaatas hukkamõistvalt tünni, ise taskurätti välja võttes.
Derk imestas, kuidas Callette võis nii rumal olla. Callette’i mõttekäigud olid talle alati mõistatuseks, kuid siiski…! «Callette,» ütles ta. «See pole õlu.»
Callette tohutu pea kaldus ettepoole. Ta vahtis tilkuvat punast vedelikku äärmiselt üllatunult. Iga süütu joon temas ütles: Kuidas see pole õlu?
«See
