4. oktoobril 1970 ristinud.
Kas makaroniga saab seebimulle puhuda?
Julgen väita, et Tartu Pauluse kirikus ei olnud ühtki sellist nurka ning kui liialdada, siis ka katusekivi, mida ma poleks „nimepidi“ tundnud. Millegipärast juhtus seal nõnda, et katusekivid läksid alatasa katki. Ma arvan, et need olid lihtsalt nõukogude aja kivid ning nõukogude aja asjad pidid ju ainult kommunismi tulekuni vastu pidama. See aga pidavat üsna varsti kätte jõudma … Eks ka linnud andsid katuse lagunemisse oma osa, küllap nad tahtsid kirikusse tulla. Meie aga tegutsesime selle vastu, panime kogu aeg auke kinni. Vahel teeme inimestega samamoodi.
Ehitaja läbi elu
Ehitamine on minu sisse jäänud. Mõni aeg tagasi oli mul üks vabam hetk ja mõtlesin, et puhkan veidike. Sain vaid pool tundi niisama olla, kui tundsin, et kohe on vaja jälle midagi tegema hakata. Nii ehitasingi vana saunaahju ümber suitsuahjuks, see töötab nüüd ideaalselt. Nii et ehitamisest pole pääsu.
Vastseliinas, kus olin vaimulikuks, oli täpselt samamoodi. Ei pea vist mainimagi, et iga korralik kirikuõpetaja remondib kirikut. Mitte ainult inimesi. Minu osaks oli Vastseliina kirikus panna uus katus ja tornikate. Kuna Vastseliina kirik on suuruselt Eesti kolmas maakirik, siis oli see päris suur töö. See ei olnud minu jaoks enam kõrgustes turnimise töö, vaid rohkem tööde juhendamine. Üks projekt oli ka vanadekodu. See oli koguduse vana pastoraadihoone, kus juba hein kasvas. Taas sai korda tehtud. Meenutan tänuga praegust Toidupanga juhti Pieter Boerefijni, kes aitas selleks Hollandist raha leida. Tulles Nõmmele, siis siin oli muidugi peamiseks ehitusobjektiks Lunastaja kirik, mille renoveerimine oli võrreldav uue kiriku ehitamisega. Viimasest ajast saab märkida vastremonditud Nõmme Rahu kiriku taaspühitsemist. Need ehitused ja remondid on olnud suuresti ühised ettevõtmised, mida Issand on õnnistanud. Õieti on need olnud Tema teod, mida meie oleme võinud tunnistada.
Nüüd on mul südamel diakooniahaigla. Tahaksin väga aidata kaasa, et sealne ruuminappus leiaks lahenduse. Praegu on muidugi veel suurem mure töötegijate nappus, kuid see on juba teine jutt. Nii et ehitamine on minu juures läbiv joon. Ma ei tea, kas see on psüühiline eripära – mõni filosoof võib-olla ütleks olemise jäik designaator –, aga ma pean olema kogu aja tegevuses. Huvitav muidugi mõelda, et kas kristlus on tegemine või olemine. Millisel viisil on need omavahel seotud? Järsku siis ikka nii, et Kristusega koosolemisest kasvab välja vajadus tegutsemiseks? Ja muidugi annab Ta selleks väe ja juhatuse.
Kindlasti olen ka eesmärgile pühendunud inimene. Aga nii tähtis, kui see eesmärk minu jaoks ka ei oleks, olen ikkagi protsessiinimene. Just tegemise kvaliteet on tähtis. Mitte ainult miks-küsimus, vaid kuidas-küsimus. Me saame tegutseda üheskoos, kõik annavad oma osa ja tunnevad end seejuures mõnusalt. Muide, tuleb välja, et suurem osa vaimulikest ongi protsessiinimesed, mitte niivõrd tulemusele suunatud. Ja vaimulikus mõttes on see ka igati õige – kui täidame ustavalt ja hästi oma ülesandeid, siis on sellel nagunii ka tulemus. Jumal õnnistab meie ettevõtmisi ja annab tulemuse.
Tähtsaim on silmale nähtamatu
Olen juba enda tööde puhul näinud, kuidas kõik kulub. Käisin üle paljude aastate Vastseliinas ja vaatasin seda uhket katust, mis omal ajal sai tehtud – see on juba suuremas osas tuhmunud ja vajab siit-sealt parandamist. Piiblis aga räägitakse õnneks ka vaimsest ja käteta tehtud hoonest. Selle ehitamine algab siin maapeal ning saab valmis ja nähtavaks taevas.
Jumala nähtamatu hoone ehitamise raskuseks ongi see, et sa ei näe tulemust. Vähemasti mitte kohe. Kuid inimesed üldiselt tahavad ikka näha oma töö vilja – isegi vaimulikud, vaatamata sellele, et suurem osa meist suudab päris hästi töötada ilma nähtava tulemuseta. Aeg-ajalt aga tahaks siiski näha. Seda meile vahel ka antakse, kuid sellel maailmal on ajalikkuse pitser. Võime igasuguseid monumente püstitada – eriti tahavad seda teha vist mehed. Minuvanused mõtlevad paaniliselt, kuidas ennast jäädvustada, teha midagi sellist, mis jääks pärast meid. Jumal aga jätkab oma nähtamatu hoone ehitamist ja meil tuleks püüda selles ehitustöös kaasas olla.
Pigem terve närvisüsteem
Lapsepõlves olin ma kodune. Arvan, et mul oli siiski õnnelik lapsepõlv. Vanemaid ma muidugi eriti ei näinud – kes tolle aja lastest üldse vanemaid nägi! Vanemad tegid tööd ja kui nad koju tulid, siis nad tegid jälle tööd. Meie perel, aga vist enamikul eestlastest, on tööga mingi eriline suhe – me teeme igal juhul tööd, ka siis, kui me seda parasjagu ei tee. Kõigel on kuidagi töö, vaeva ja muretsemise kvaliteet.
Meid vennaga kasvatas peamiselt vanaema. Tänapäeva geeniteadlased seletavadki, et 70% me oleme oma vanavanematest. Meis on rohkem vanavanemaid kui vanemaid, sellepärast vist ka mõistame ja sobime üle põlvkonna paremini.
Ove ja Sven ema Taimi süles.
Vanaema oli see, kes mitte ainult ei palvetanud minu eest, vaid õpetas mulle kümmet käsku ja usutunnistuse pähe ning näitas sel moel tegelikult vaimuliku teealguse kätte.
Tänapäeval öeldakse, et hästi olulised on laste sotsiaalsed oskused – pigem lasteaed kui kodu. Kuid mina ütlen küll, et pigem kodu kui lasteaed. Pigem terve närvisüsteem! Ega sotsiaalsed oskused tulemata jää. Mulle on jäänud see mulje, et kodused lapsed suudavad hilisemas elus jääda kergemini indiviidideks ja iseotsustajateks. Nendega aga, kes oma peaga mõtlevad, ei ole nii kerge manipuleerida. Kelle identiteet tulebki vaid karja liikmeks olemisest, see on kerge saak. Rahva karjastamine algab just sealt, kus lapsed ei saa omas kodus kasvada. Jutt eestlase individualismist kuulub rohkem fantaasia valdkonda.
Õiglustunne
Koolis käisin Tartu viiendas – peaminister Andrus Ansipi koolis. Direktoriks oli Nõukogude Liidu rahvasaadik Helve Raik. Kool oli eesrindlik, mina vist siiski tagurlik. Oktoobrilaps ma ilmselt olin, sest seal keegi ei küsinud, et kas tahad või mitte, märk pandi lihtsalt rinda. Aga edaspidised organisatsioonid – pioneerid, komsomolid –, ei tulnud enam kõne alla, teadlikkus oli juba suurem.
Põhikooli alguses olin täiesti keskpärane õpilane. Sellest ajast võiks ehk öelda, et mul oli haiglaselt arenenud õiglustunne. Olin heas füüsilises vormis ning aeg-ajalt sai ka käed käiku lastud õiguse jaluleseadmiseks. Lapsed on küllaltki julmad. Nagu lindude puhul – nägin hiljuti Pirita teel, kuidas üks lind oli vigastatud ja kaks lindu teda lihtsalt taga ajasid. Kardan, et see ei lõppenud hästi. Koolis on samamoodi, vähemalt minu ajal oli – kui keegi saab märgi külge, siis võib terve klass pöörata tema vastu. Olin laps nagu iga teine, mitte suur tuupija, pigem n-ö tegija.
Muusika
Mu emapoolses suguvõsas on olnud muusikainimesi, kes laulsid ja mängisid päris korralikult mõnda pilli. „Muusikukarjäär“ algas mul nelja-aastaselt, väga õiges eas. Mul oli väga hea muusikaõpetaja, Mart Nikluse ema Elfriede Niklus. Ta oli küll viiuliõpetaja, aga mulle õpetas klaverimängu. Tunnid toimusid paljude tartlaste jaoks tuntud aadressil Vikerkaare 25. Lapsena nägin mitmel korral numbrita autosid ning ühel korral kuulsin ka kõrvaltoast KGB ülekuulamist. Praegugi on veel kõrvus Mardi hääl, isegi karje: „Mina kommunismivankri taga lohisema ei hakka!“ Käisin seal ligemale kümme aastat. Siis soovitas Elfriede mul edasi liikuda. Ütles, et tal ei olevat mulle enam rohkemat õpetada. Sain taas väga hea klaveriõpetaja, kes on vist siiamaani Tartu Pauluse kiriku organist – Alli Selliovi, õpetaja Selliovi minia. Nõnda ma seal õppisin mõned aastad ja võib-olla olin isegi lootustandev. Siis aga tuli tõsine neeruhaigus ja muusikutee jäi pooleli. Kuid muusikaarmastus ei ole mingil juhul
