g_img_371dd211v8928b5d59l8cb6dade605b45b90.jpg" alt="cover"/>
Autorid: Naatan Haamer ja Margit Arndt-Kalju
Sarja toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Sarja kaastoimetaja: Avo Üprus
Sarja kujundaja: Mari-Liis Bassovskaja
Kaanekujundus ja küljendamine: Aili Mittal-Jõgiste
Esikaane foto: Meeli Küttim
Fotod: lk 84 ja 143 Daisy Lappard; lk 87 Andreas Kralla; lk 139 Marko Vilberg; lk 94, 101, 102, 105, 109 ja 117 (alumine) Meeli Küttim; lk 159, 164, 165, 168, 169, 182, 183, 191, 193, 194 ja 197 Naatan Haamer.
Ülejäänud fotod on pärit perekond Haameri erakogust.
ISBN 978-9949-7303-0-8
ISBN 978-9949-7303-1-5 (epub)
© Kirjastus Gallus, 2018
www.kirjastusgallus.ee
Raamatusarja toetab Eesti Kirikute Nõukogu.
Eessõna
Olen oma tööd tehes alati mõelnud, et iga inimese elus on midagi, mis väärib tähelepanu. Olen õppinud tundma aukartust inimeste elukogemuse ees. See on pannud mind järjest enam huvi tundma elu ja selle lugude vastu. Järjest enam olen hakanud aru saama, kui väärtuslik on, kui elu jagatakse, sest see annab teistele võimalusi neist kogemustest ja mõtetest teha oma järeldusi.
Ehk on minugi loos midagi niisugust, mis annab kellelegi impulsse, mõtlemisainet ja võimalusi värskete järelduste tegemiseks. Soovin, et minu lugude ridadel liikudes avastate ka enda lugude sõnumeid, et õppida maailma rohkem läbi nägema.
Väiksena vaatasin veiklevat järve
Kui mingit lugu alustada, siis peaks algusest hakkama. Algus saab minu jaoks olla põhiliselt see, mida mäletan. See, mida mäletan, on minu elu algusest kaugemal. Seda mäletan tänu oma eelkäijatele ehk oma vanematele, vanavanematele, kes on mulle vahendanud elu enne mind, rääkinud lugusid oma lapsepõlvest ja noorusest ning ka sellest, mida nemad teavad oma vanemate ja vanavanemate noorusest ja lapsepõlvest.
Algus on lugudes
Lood on saatnud mind nii kaua, kui mäletan. Eriti aktiivsed lugude jutustajad olid mu vanaisad: isaisa Harri, keda meie ja paljud teised kutsusid Taadiks, ja minu vanaisa Martin ema poolt. Mõlemad vanaisad olid suurepärased jutustajad. Neil on küll olnud natuke erinevad moed, kuidas lugusid vahendada, aga üks on nende juures ühine nimetaja küll, et nad on osanud lugusid jutustada väga põnevalt, nii et need kisuvad kaasa, tekitavad huvi selle teemaga seotud taustade vastu ning soovi ka juurde küsida. Tean paljusid lugusid, mida on meie, lapselaste mangumise peale ikka väga palju kordi räägitud: „Räägi veel seda lugu!“
1966. aasta suvel oli veel vann parim veekogu.
Sellepärast tean palju asju, mida muidu ei oleks näha saanud või millest muidu ei saaks midagi teada. Ka vanaemad rääkisid üht-teist – nemad jutustasid kuidagi lihtsalt oma elust –, kuid just vanaisade jutustamisviis on väga meeldejääv olnud, neil olid seikluslood. Vanavanematelt on palju teavet tulnud ja olen selle üle väga õnnelik, see on olnud väga rikastav osa minu elust. Need lood on õpetanud ka hiljem paljudest asjadest elus aru saama: valikuid tegema ja vahetevahel väga keerulistes kohtades lahendusi leidma: detailid vanaisade lugudes sellest, kuidas nad mingeid olukordi olid lahendanud, on ka mind abistanud. Vahel on need lood andnud ka jõudu – kui endal on mingi sarnane situatsioon ette tulnud.
Memme ja Taadiga. Aastaks tõenäoliselt 1968.
Pealik peab hakkama saama
Lugu, mida mu Taat ikka rääkis, oli see, et kui tema oli noor, 15-aastane skaudijuht, olid tal hundud, ta oli hundude juht, Kuressaare poiste pealik. Ükskord läksid nad Karujärve äärde laagrit pidama. Kuressaarest viis sinna kitsarööpmelise raudtee peal rong – muidugi mitte päris järve äärde, vaid mõni kilomeeter jäi sealt veel minna. Vanaisa jutustas, kuidas nad seal läksid: temal oli kaasas jalgratas, kõigil poistel rammisid turja seljakotid. Tema lükkas jalgratast, kus peal olid tal veel mõned pakid, toiduasjad jms. Nõmmerada kattis paks liiv ja seal ei olnud väga lihtne liikuda. Poisid hakkasid üksteise järel väsima ja soovisid oma kotti panna tema ratta peale. Siis pidi ta seda järjest raskemaks minevat ratast läbi liiva edasi lükkama. Kui lõpuks olid kõik kotid ja ka kõige väiksem poiss ratta peal, siis oli ta seda seal täiesti viimast jõudu kokku võttes lükanud – sest ega ta väga tugev poiss ei olnud, pigem kiitsakas ja pikk, kuid siiski vintske. Ta nügis ratast liivas viimast jõudu kokku võttes, aga oli ju pealik – tema vastutas poiste eest ja pidi hakkama saama. Ei olnud võimalust öelda, et ei jaksa, ning eeskujuna ta ei saanudki seda teha, sest oli vaja motiveerida ka poisse, kes nagunii juba jalgu järel vedasid. Lõpuks pigistas ta ennast sinna järvekaldale ikka välja.
Nii mõneski raskes kohas, kus mul endal on olnud vaja pingutada, on see lugu mind aidanud. Näiteks tegin kooliajal sporti ja kui pidin jooksma mõnd pikemat distantsi, kus ressurss hakkas otsa saama, aga kaotada ju ikkagi ei tahaks, siis oli päris hea, kui oli varrukast võtta mõni lugu, mis sind motiveerib. Kui mu vanaisa sai pingutamisega hakkama nii, et andis endast viimast, siis saan mina ka!
Saladuslike nurgatagustega Tallinna vanalinn
Teise vanaisaga käisime palju koos Tallinna vanalinnas. Tema oli mingi osa oma lapsepõlvest veetnud seal ja vanalinn oli olnud tema mängumaa.
Ilmselt liikusime temaga vanalinnas 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses. Siis oli seal palju selliseid nurgataguseid, urge, auke ja keldreid, mida ta teadis ja kuhu me sisse ronisime. Ta näitas meile kõiki kohti, kus oli lapsepõlves turninud ja mänginud, ning vedas mind ja mu järgmist venda Markust (rohkem meid siis veel polnudki) mööda vanalinna ringi.
Naatani emapoolne vanaisa Martin Kelement.
Vanaisa rääkis lugusid sellest, kus ta oli käinud ja milliseid tükke teinud. Väga hästi ma enam ei mäleta neid, aga meeles on emotsioon, et Tallinna vanalinn oli väga põnev koht, seal oli igal pool seikluslikke ja saladuslikke nurgataguseid. Vanaisa oskas rääkida igasuguseid aarete otsimise jutte – kusagilt küll ei leidnud neid varandusi, aga „seal olla olnud“ ja „siit me otsisime ja kaevasime“. Niisuguseid jutte oli palju.
Muidugi rääkis ta ka oma isast. Eriti armastas ta rääkida seda, et kui isa enam ei olnud kirikus vöörmünder, siis töötas ta Nõmmel Glehni lossis kutsarina ja sõidutas „vana Kleini“. Ilmselt teenis ta ka selle lossi eest hoolitsejana, koristajana.
Kuna vanaisa isa oli Pühavaimu kiriku vöörmünder, siis nad elasid Pühavaimu kiriku ja seegi vahelt õue mineva kangialuse peal, kus praegu on Usuteaduse Instituudi rektori Ove Sanderi kabinet. Seal oli talviti olnud hirmus külm, nurgas oli ainult üks ahi. Kivi oli ümberringi, seal ei olnud midagi, mis soojendaks. Isegi praegu, heade küttesüsteemidega, on seal talvel jahe – rektori kabinetis on seetõttu alati väga värske olla. Nii et see on väike seos ka selle sarja teise
