ef75d11-87a4-5e43-964a-8c761a09c9f1.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Ilkka Hanski
Messages from Islands:
A Global Biodiversity Tour
2016
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kalev Lattik
Sarja kujundanud Jaanus Tamme
Kujundanud Mari Kaljuste
Licenced by The University of Chicago Press, Illinois, USA
© 2016 by The University of Chicago
Kõik õigused kaitstud.
© Tõlge eesti keelde. Lauri Laanisto, 2018
ISBN 978-9985-3-4521-4
ISBN 978-9985-3-4612-9 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Eevale ja Nataliele, kaasa ja vanaisa elutöö kroonika
Eessõna
Elurikkus – ja elu üldse – on meie planeedi olemuslik tunnus. Väikesed lapsed on elurikkusest vaimustunud, ent kahjuks kipub nende huvi taimede ja loomade vastu tihti kaduma, sest meie, täiskasvanud, ja haridussüsteem ei suuda seda alal hoida, me ei suuda ehitada silda lapsele vaistlikult omase loodushuvi ning maailma käigus hoidvate ökoloogiliste ja evolutsiooniliste protsesside vahele. Siiski ei hääbu see varajane huvi mitmekesisuse vastu mitte igal lapsel; see võib hoopis süveneda ja kasvada ajapikku elukutseks. Just nii juhtus minuga. Ma mäletan üht seika, mis mängis mu kujunemises eriti suurt rolli. Veetsin kõik koolivaheajad maal vanaema juures ja tagantjärele tundub see erakordne privileeg. Suuremate poiste eeskujul hakkasin minagi kaheksa-aastase poisikesena liblikaid ja ööliblikaid kollektsioneerima. Kui teistel kestis huvi selle tegevuse vastu aasta või paar, siis minul see ei lõppenudki. Üks huvi kestmise põhjusi oli liblikas, kelle ma püüdsin 1964. aastal. Tegu oli nurmikusilmikuga (Hyponephele lycaon), kes oli Soomes juba 1936. aasta paiku välja surnud. Küllap pärines minu püütud isend mõnest Kagu-Soome jäänukpopulatsioonist. Olin üllatunud ja vaimustunud, et mu liblikavõrku oli sattunud nii ebatavaline liblikas; mu isa arvas, et võiksin sellest ka teistele teada anda, ja nii ma sattusingi esimest korda kohaliku entomoloogiaklubi koosolekule. Info mu üllatavast liblikaleiust jõudis Helsingi ülikooli populatsioonigeneetiku Esko Suomalaiseni, kelle tööd Lepidoptera – päeva- ja ööliblikaid sisaldava liblikaliste seltsi – kromosomaalse evolutsiooni kohta mäletatakse tänini. Suomalainen oli 1958. aastal avaldanud Soomes elanud nurmikusilmikute väljasuremise teemal artikli, kus ta arutles inbriidingu ehk sugulaste ristumise rolli üle viimaste jäänukpopulatsioonide hääbumisel. Tema mõttekäik oli ajast ees: inbriidingu mõju populatsioonide väljasuremisele hakati põhjalikult uurima alles 1970. aastatel. Ta saatis mulle oma artikli, mida ma ei osanud lugeda, kuna see oli saksa keeles, ent võite ette kujutada, kuidas mõjus 11-aastasele poisile tõik, et üks teadlane läkitab talle oma teadusartikli separaadi. Peamiselt tolle nurmikusilmiku kinnipüüdmise ja teadusartikli separaadi mõjul saigi minust sai bioloog.
Elurikkuse uurimisel ning selle tudeerimisel-avastamisel on oma varjukülg, mida enamikus teistes teadusharudes pole. Nii kohalik kui ka globaalne elurikkus kahaneb inimtegevuse tagajärgede tõttu äärmiselt kiiresti. Inimmõju meie planeedile hinnatakse juba nii määravaks, et paljud teadlased kirjeldavad meie aega uue geoloogilise ajastiku, antropotseenina. Maailm on sedavõrd kiires muutumises, et inimene võib oma eluajal näha tõeliselt pöördelisi muutusi. Mind on vapustanud, millised järsud muutused on viimase 46 aasta jooksul toimunud Soome lahe ühe väikese saare linnustikus; kui palju on 36 aasta jooksul muutunud ühe Borneo saare mäenõlva sõnnikumardikate kooslus; kui kiired muutused on sajandivahetusest saati aset leidnud Gröönimaa lemmingute populatsioonidünaamikas. Kõik need muutused näivad olevat tingitud kliima soojenemisest. Muutusi ja nende suurust võib arvuliselt näidata kõiksugu tabelite ja graafikutena, kuid inimmõistus on juba selline, et usub üksnes selle olemasolu, mida saab silmaga näha, kõrvaga kuulda ja käega katsuda. Jahedavõitu suvi paneb inimesi kliimamuutustes kahtlema. Samas on inimese ajataju niivõrd puudulik, et valdav osa neist muutustest jääb meil tähele panemata. Muutunud keskkonnaseisundiga harjutakse nõnda kiiresti, et me ei hoomagi maailma muutumist. Elurikkuse kadumise pärast muretsevaid ja oma muret väljendavaid teadlasi süüdistatakse vahetevahel erapoolikuses ja kallutatuses. (Veidral kombel ei tehta sääraseid etteheiteid arstidele, kes muretsevad rahva tervise pärast.)
Paljud avastused elurikkuse ning seda mõjutavate ökoloogiliste ja evolutsiooniliste protsesside kohta on tehtud saartel. Nende eraldatus ja selgepiirilisus on mõjutanud saari asustavaid populatsioone ja kooslusi ning see omakorda on suunanud teadlaste tegevust. Saartel elavad populatsioonid on teadlastele suurepärased uurimisobjektid, sest need on tihtipeale sama aredate piiridega kui saared ise. Lisaks mõjutavad saareasukaid sageli teistlaadi valikusurved; populatsiooni suurus sõltub saare suurusest; saare eraldatusest aga sõltub see, kui palju vahetatakse geneetilist materjali teiste sama liigi populatsioonidega. See kõik soodustab saare elustike teaduslikku uurimist. On tõenäoline, et just põgus visiit Galápagose saartele 1835. aasta septembris, viis aastat väldanud ümbermaailmareisi viimases osas, ja saartelt kogutud linnud veensid Charles Darwinit arendama loodusliku valiku ideed otsustavalt lõpuni. Robert MacArthuri ja Edward O. Wilsoni loodud saarte dünaamilise liigirikkuse teooria ei põhine küll ühelgi kindlal saarel, ent tulemuseks oli ökoloogia ning biogeograafia paradigmamuutus. Kui kodule lähemale tulla, siis arvas minu eelkäija Helsingi ülikooli ökoloogia õppetooli hoidjana, biogeograaf ja looduskaitsebioloog Olli Järvinen, et Soome populatsioonibioloogid on eriti õnnelikus seisus, kuna Läänemeres on erakordselt palju saari ja Soome territooriumil tohutult palju järvi. Kõik käesoleva raamatu kuus peatükki algavad lühikese looga minu enda kogemustest ja läbielamistest nendelsamadel saartel, millest raamatus juttu tuleb: peale Soome lahe väikesaarte veel Borneo, Madagaskar ja Gröönimaa.
Käesoleva raamatu eesmärk pole kirjeldada elurikkuse levikut meie planeedil. Leidub küllaga suurepäraseid teatmikke ja välimäärajaid, eriti lindude, aga ka paljude teiste looma- ja taimerühmade kohta, mis seda eesmärki täidavad. Liikide levikukaarte vaadates saab aimu meie planeedi elurikkuse suurest pildist. Loomulikult on kõige parem moodus mõne paiga elustikuga tutvuda minna sinna välimäärajaga kohale. Ent käesolev raamat ei püüa loendada kõiki muutusi mitmekesisuse mustrites, sest ka seda temaatikat on juba väga paljudes raamatutes, aruannetes ja muudes allikates kajastatud. Minu eesmärk on anda ülevaade, mis elurikkus õieti on, kuidas on see evolutsiooni käigus välja kujunenud ja kuidas see praegu muutub; kuidas inimesed elurikkust tahtmatult muudavad, aidates mõnel liigil leviala laiendada ja teiste elupaiku hävitades; miks on elurikkus oluline ja miks me peame seda kaitsma. Need on suured teemad, millest igaühe kohta leiab tohutul hulgal kirjandust. Ma ei soovi siin kõiki olemasolevaid teadmisi kokku võtta, vaid pigem tutvustada ühe teadlase vaatenurka. Loodan, et need lühikesed lood teaduse tegemisest annavad veidikenegi edasi seda õhinat, mida olen elurikkust uurides tundnud.
Soovin tänada paljusid sõpru ja kolleege, kes aitasid mind selle raamatu koostamisel illustratsioonide, ainese, nõuannete ja soovitustega: Robert Angus, Marcos Baez Fumero, Tony Barnosky, Paulo Borges, Stan Boutin, Jukka Corander, Maria Dornelas, Steve Ellner, Mikael Fortelius, Eeva Furman, Nanna Fyhrquist, Olivier Gilg, Peter Grant, Tari Haahtela, Jorma Keskitalo, Ilpo Kojola, Janne Kotiaho, Bill Laurance, Marko Mutanen, Otso Ovaskainen, Camille Parmesan, Stuart Pimm,
