alluvat, kes temas nii palju vastakaid reaktsioone tekitab. Tänapäeval kippusid säärased asjad kohtuhagiga lõppema.
Viis, kuidas ta Melanie Hartile reageeris, ajas teda segadusse. Pahameelest oli saanud viha ja sellest omakorda külgetõmme vähem kui – ta heitis pilgu käekellale – kahekümne viie minutiga. Kergendatuna, et lubatud aeg on peaaegu läbi, koputas ta Rolexile. „Aeg saab kohe läbi, preili Hart. Oli meeldiv kohtuda. Soovin teile õnne ja edu!“
Naine vaatas Richardit haledate hirvesilmadega ja see pani mehe sisikonna krampi tõmbuma ning pulsi korrapäratult pekslema.
„See on hüvastijätusuudlus, eks?“ nipsas Melanie.
Kehv sõnadevalik. Pärast seda oli Richardi pilk justkui naelutatud naise pehmetele ja täidlastele huultele, mis lausa kutsusid suudlema. Oli selge, et ta pidi taas leidma aega kohtingutel käimiseks, kui ta reageeris niiviisi Melanie Hartile, kes oli pööraselt kohatu naine.
„Ma ei ütleks,“ lausus ta viimaks. „Pean lihtsalt silmas, et meil ei oleks klappi. Kui olete nii andekas, kui mu tädi väidab, siis napsab mõni teine firma teid kiiresti endale.“
„Mul on juba teisi kliente, härra Carlton. Äri õitseb kenasti,“ täpsustas Melanie puiselt. „Tahtsin töötada teie ja Carlton Industriese heaks, sest mulle tundub, et mul on teile pakkuda midagi niisugust, mis teie personalil on puudu.“
„Ja see on?“
„Värske vaatenurk, mis tiriks teie firma ja isikliku kuvandi pimedast keskajast tänapäeva.“ Melanie tõusis. „Võib-olla ma eksisin. Võib-olla kirjeldab praegune igav kuvand teid ideaalselt.“
Mehe tungiva pilgu all pööras ta viuhti ümber ja marssis restoranist välja, pea püsti, selg sirge ja kitsad puusad vaevumärgatava provokatiivsusega õõtsumas – Richard polnud juba ammu midagi säärast näinud.
Pagan, mis temaga juhtumas oli? See põrgulik naine oli Richardi jalust niitnud, veega üle valanud ja temaga praganud, kuid ikkagi ei suutnud mees temalt pilku rebida. Mõistagi oli tegelik probleem selles, et Melanie tahtis tema alluvuses töötada… ja mingil seletamatul hullumeelsel põhjusel ihkas Richard seda naist oma voodisse.
„Ja siis kastsin ma ta veega märjaks,“ jutustas Melanie Destiny Carltonile mõni tund hiljem, kui nad Carltonite pere endises kodus kokteile rüüpasid. Praegu elas Destiny seal üksi. „Mul veab, kui ta kopsupõletikku ei jää ja mind kohtusse ei kaeba. Arvatavasti saan homme viisaka äraütlemiskirja, milles ta kinnitab, et vihkab mind täielikult – lihtsalt selleks, et ma rohkem lootust ei hellitaks. Pagana pihta, ta saadab selle raudselt juba täna kulleriga kohale, veendumaks, et ma homme tema kontorisse ei ilmu ega maja maha põleta.“
Destiny puhkes naerma ja oli sündmuste kirjeldusest veidralt vaimustatud. „Oi, kullake, sul poleks saanudki paremini minna. Richard on liiga ülespuhutud. Ta võtab end liiga tõsiselt. Sa oled sõõm värsket õhku, mida ta vajab.“
„Ma ei usu, et tema selles olukorras midagi naljakat nägi,“ tähendas Melanie siira kahetsusega.
Talle Richard meeldis. Hea küll, mees oli veidi jäik ja tõrjuv, kuid seda oli võimalik parandada. Melanie võis õpetada meest sagedamini naeratama. Ta oli Richardit vilksamisi naeratamas näinud ja see oli ta põlvist nõrgaks võtnud. Kui mees naerataks rohkem ja kortsutaks vähem kulmu, siis võidaks ta kõigi Alexandria naiste hääled, ükskõik missugused on tema poliitilised vaated. Melanie uskus tõsimeeli, et võiks Carlton Industriese ja selle tegevdirektori heaks suuri asju korda saata. Just sellelaadset väljakutset oligi ta oodanud. Aga nüüd ei saa ta selleks iialgi võimalust. Ja ehkki tema enda firma polnud just nii õitsvas seisus, nagu ta oli mehele väitnud, oleks Richardiga tegelemine talle ilusa tuleviku taganud.
„Ma räägin temaga. Kindlasti on võimalik juhtunut siluda,“ arvas Destiny.
„Palun, ei!“ nõudis Melanie. „Oled niigi väga palju teinud. Tänu sinule pääsesin üldse töövestlusele. Aga mina keerasin selle kihva. Võib-olla leiutan ise viisi olukorra päästmiseks.“
„Usun, et saad sellega hakkama,“ kinnitas Destiny julgustavalt naeratades. „Oled sellistes asjades väga nutikas. Taipasin seda kohe, kui me kohtusime.“
„Me kohtusime siis, kui ma su tagumist poritiiba mõlkisin,“ tuletas Melanie talle meelde.
„Aga sul kulus kõigest mõni minut, veenmaks mind selles, et mul ongi aeg uus auto soetada. Viisid mu müügiplatsile ja juba tunni aja pärast istusin särtsaka väikese punase kabrioleti roolis, ehkki ma ei ole mingisugune kelgunöör,“ meenutas Destiny.
Melanie naeris. „Keda sa lollitad? Sa lausa kibelesid uut autot ostma. Ma lihtsalt andsin sulle põhjuse ja juhatasin sind kliendi juurde, kelle kohta teadsin, et ta teeb sulle hea pakkumise.“
„Näed nüüd? Just see ongi turunduse mõte – veenda inimesi ostma midagi niisugust, mida nad on tahtnud, kuid pole seni hädavajalikuks pidanud. Nüüd pead veenma mu vennapoega selles, et tema – või õigemini Carlton Industries – ei saa sinuta hakkama.“
Destiny keelevääratuse peale süttis Melanie peas ohulambike. Ta takseeris vanemat naist umbusklikult, kuid sõbratari näos ei viidanud miski silmakirjalikkusele. Ent siiski pidas Melanie paremaks küsida: „Destiny, ega sa ometi kosjasobitamisega tegele?“
„Mina? Richardi kosjasobitamisega? Heldene aeg, ei! Ma ei hakkaks säärase asja peale energiat raiskama. Südameasjus ei võta ta mu nõuandeid eales kuulda.“
Destiny protest kõlas usutavalt, kuid Melanie ei jäänud seda täielikult uskuma. Destiny Carlton oli lahke, arukas ja lummav naine, kelles ei puudunud ka salakavalus. Peale selle jumaldas ta oma vennapoegi. Melanie oli sellest juba nende esmakohtumisel aru saanud. Destiny oli aina heietanud nende omadustest ja sellest, kui meeleheitlikult ta nende pesapunumist ootas. Kes teab, milleks ta valmis oli, et poisid abiellu sokutada?
„Ma ei otsi praegu abikaasat,“ teatas Melanie kindlameelselt. „Sa ikka tead seda, eks?“
„Aga sa otsid väljakutseid pakkuvat töökohta, eks? See pole ju ometi muutunud?“
„Ei, see ei ole muutunud.“
„Nojah,“ kostis Destiny rõõmsalt. „Paneme pead kokku ja mõtleme plaani välja. Keegi ei tunne Richardi nõrku kohti paremini kui mina.“
„Kas tal on nõrkusi?“ küsis Melanie kahtlevalt. Mees oli mõjunud karmi, pädeva ja üpris ülbena. Kui tema raudrüüs oligi pragu, siis polnud naine seda märganud, ehkki ta oskas suurepäraselt leida vigu, millest meedial oli võimalus kinni hakata, ja tema ülesanne oli need vaateväljalt koristada.
Destiny lõi näost särama. „Ta on ju mees, eks? Iga meest on võimalik õige taktikaga enda poole võita. Kas olen sulle hertsogist rääkinud?“
„Sellest, kes sind mööda Euroopat taga ajas?“
„Ei, kullake, see oli prints. Aga too mees – hertsog – oli mu elu armastus,“ tunnistas Destiny nostalgilise ilmega. Seejärel vangutas ta pead. „Nojah, see on minevik. Parem on seda mitte meenutada. Keskendume Richardile. Siit umbes saja kolmekümne kilomeetri kaugusel jõe ääres on väike majake. Seal on väga rahulik. Usun, et suudan Richardi sel nädalavahetusel sinna meelitada.“
Melanie silmitses sõbratari umbusklikult. Ta polnud kindel, kas talle meeldib see, mida kohe kuuleb. Teadagi, mis oli juhtunud, kui ta viimati Destiny vaistu usaldas.
„Ja
