ta mind igal juhul ei löö,“ arutles Melanie tõsimeeli. „Aga üsna tõenäoliselt heidab ta mind lumme, kus suren alanduse kätte.“
„Keegi ei sure alanduse kätte, vähemalt mitte suhtekorraldusäris. Me oleme meistertoibujad. Pea seda meeles. See on meie parim oskus.“
„See teadmine annab mulle kindlasti sooja, kui hanges istun ja tagumikku külmetan,“ ühmas Melanie.
Becky puhkes naerma. „Hoia siis mobiiltelefon käeulatuses, et saaksid hädaabinumbrile helistada. Olen kuulnud, et parameedikud peavad selles piirkonnas sageli külmavõetud inimesi päästma.“
Nii palju siis kaastundest ja toetusest naise poolt, kes polnud üksnes Melanie assistent, vaid ka parim sõbratar. Melanie käivitas auto ja vuras mööda jäist sissesõiduteed, kuni jõudis puhastatud maanteesillutisele. Ta ei vaadanud tagasi, sest oli üpris kindel, et reeturlik Becky naeris tema üle nagu opakas.
Richardil polnud aimugi, miks ta oli lasknud tädil end veenda nädalalõppu maamajakeses veetma, seda enam, et ta oli viibinud seal juba paar tundi, kuid Destinyst polnud endiselt märkigi. Tädi polnud ka helistanud. Richard hakkas juba muretsema. Mitte et maailmale tiiru peale teinud Destiny poleks suutnud kõikvõimalikke takistusi kõrvaldada, kuid ta oli siiski Richardi tädi. Pärast oma vanemate surma oli Richard muretsenud paaniliselt kõigi pärast, kes olid tema ellu järele jäänud. Ta oli suutnud hädavaevu pealt vaadata, kuidas Mack professionaalse jalgpalliga tegeles, sest osa temast pelgas, et mõni agressiivne kaitsemängija murrab tema noorema venna kaela. Tegelikult lõpetas Macki jalgpallurikarjääri märksa süütum põlvevigastus. Richard oli olnud peres ainuke, kes tundis kergendust, kui Mack meeskonna administratiivsel poolel osanikuna kanda kinnitas.
Kui Richard viimaks trepimademel samme kuulis, paiskas ta ukse lahti. „Lõpuks ometi!“ torises ta, et seletamatut muretsemist varjata. Ja heitis siis pilgu õues seisvale kubujussile. „Teie!“
„Tere jälle!“ sädistas Melanie heatujuliselt. „Üllatus!“
Richard sai justkui hoobi kõhtu. „Mis Destinyl ometi arus oli?“ pomises ta endamisi. Tädi oli selle kõige taga. Pidi olema.
Aga mis puutus Melaniesse, siis tema oli ilmselgelt kõvemast puust, kui Richard oli arvanud. See neetud naine ei lasknud end jahedast vastuvõtust sugugi morjendada. Ta trügis naerulsui väikesesse eeskotta ja kiikas varjamatu huviga elutuppa.
„Kindlasti oli Destiny ainuke mõte see, et olete praeguseks näljast nõrkemas,“ andis naine mehe retoorilisele küsimusele vastuse. „Ta käskis mul edasi öelda, et palub plaanimuutuse pärast vabandust. Midagi tuli vahele.“
„Jajah, kindel see,“ pomises Richard. Tema poole immitses sooja kirsipiruka lõhna. „Mis seal korvis on?“
„Andke mulle mõni minut asjade lahti pakkimiseks ja ma näitan teile. Muide, autos on veel kaks korvi. Kui need ära toote, saan selle korvi kallale asuda.“
„Võtke parem oma kompsud ja sõitke tagasi Alexandriasse,“ nähvas Richard, hellitades ikka veel lootust, et nende kohtumine jääb põgusaks.
„Tühja kõhuga? Ei tule kõne allagi. Olen pidanud kaks tundi selle kirsipiruka lõhna tundma ega lahku enne, kui olen seda maitsta saanud. Ühes korvis on veel liha, kartulid küpsetamiseks, või ja hapukoor – mis on minu arvates veidi liiast –, lisaks hiigelsuur Caesari salat. Seal on ka paar pudelit oivalist Prantsuse veini. Mulle öeldi, et see on teie lemmik, ehkki mina isiklikult leian, et California cabernet’d on niisama head ja märksa odavamad.“
Richard möönis ohates, et Destiny on väga salakaval. Tädi oli saatnud talle kõiki lemmiktoite, ehkki muretses väidetavalt tema kolesteroolitaseme pärast. Richard haaras korvi, sulges ukse ja astus eest ära, et Melanie saaks korralikult tuppa siseneda. „Astuge edasi.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
