title>Kes ma olen ja mis on minu eesmärk?
Ma olen Erik Orgu, toitumisnõustaja ja personaaltreener.
Kogu elu on mind motiveerinud üks suur jõud – ebamugavus. Mõni olukord või seisund tekitab minus ebamugavustunde, mis muutub ühel hetkel nii suureks ja tugevaks, et lihtsalt ei saa enam muud moodi, kui sellest vabanemiseks tuleb midagi ette võtta.
Kui olin väike, ei maitsenud mulle minu kodus valmistatud toidud. Pühapäeviti olid meil pannakoogihommikud. Mäletan hästi, kuidas ükskord, kui ma isukalt järjekordse moosiga koogitüki suhu pistsin, valgus suur jahutükk hammaste vahel laiali.
Mõistsin, et midagi peab kohe muutuma! Mida ma siis tegin? Mu ema segas pannkoogitainast kahvliga, mina hakkasin seda tegema vispliga. Kohe sündiski palju parem tulemus.
Olin siis 6-aastane. Mõni küsib, kuidas ma nii noorelt seda oskasin. Muide, sageli löövadki just sellises vanuses välja mitmesugused talendid ja kalduvused. Mõni hindab interjööri, teine muusikat, mina olen toidumees.
Niisiis hakkasin ma tasapisi emalt toidutegemist üle võtma. Järgmisena tulid juustusaiad: singi-vorsti-saia asemel leiutasin ma ahjuleivad, mille peale panin hakkliha ja juustu.
Kui kolisime maalt linna, hakkasin uurima kulturismiajakirju ning sain selgeks, millest toiduained koosnevad – mis on valgud, rasvad ja süsivesikud. Lisaks tekkis mul tõsisem huvi trenni vastu. Nii tihti või nii harva, kui ma Arnold Schwarzeneggerit nägin, oli mul alati motivatsioon teha kodus kas või need kolm kätekõverdust. Ma tahtsin samuti nii musklis olla. Kuigi ma pole talle kunagi ligilähedalegi jõudnud (tal on 30 kilo rohkem muskleid seljas kui mul), siis inspiratsiooni trenni teha sain ikkagi.
Mu toiduhuvi kasvas aga nii suureks, et ükski teine asi mind nii palju ei köitnud. Kuna ma seda nii väga nautisin, otsustasin hakata kokaks. Käisin Majaka teeninduskoolis ja saingi 18-aastaselt kokana tööle. Selle ameti juures oli väga äge, et mul polnud üldse tunnet, nagu oleksin olnud tööl. Ühe osa sõpradega tšillisin niisama väljas ning tööle läksin lihtsalt nagu teiste sõpradega tšillima.
Oma kolmandas töökohas sain ma peakokaks. Olin just läinud tööle Nimeta baari, kus tol ajal pakuti Eesti parimat India toitu, sest seal töötas väga hea India kokk. Mul läks seal hästi ja peagi tõusin vahetuse vanemaks. Kui kõrval asuvas Nimega baaris vajati inimest, kes köögi üle võtaks, pakutigi mulle peakoka kohta.
Seal sain ma elus esimest korda tunda, mis on töö. Kõige hullemad olid ülipikad vahetused, sest baari ei pandud ju kell 23 kinni. Kui olin praed ära teinud, hakkasid järjest tulema õllenäksid. See keeras vindi üle! Tundsin, et ma ei taha kogu oma aega nii veeta, sest elus on ka palju muid asju peale töö.
Edasi läksin tööle Radissoni hotelli, kus sain proovida tõsisemat à la carte’i, mis mulle väga meeldis. Siis aga lahkus sealne hommikusöögikokk töölt ja mind pandi tema asemele. Parasjagu olid suvekuud – kõige hullem aeg: kell 9 õhtul magama, et kell 5 ärgata ja minna tööle. Mulle see ei sobinud. Läksin Virusse Amarillo restorani, kus mulle väga meeldis, sest nii koht kui ka kollektiiv olid mõnusad.
Olin vaadanud mitmesuguseid kokandussaateid ning mul tekkis mõte proovida välismaal kätt ja vaadata laias maailmas ringi. Läksin Inglismaale, kus pidin ühe agentuuri kaudu kokana tööle saama. Koht oli teada, ent mingil põhjusel lükkus minu tööleminek pidevalt edasi, kuigi minu sõber, kellega ma koos Londonisse läksin, oli juba tööle võetud. Tundsin taas suurt ebamugavust ning et sellest üle saada, pidin tegema midagi rohkemat, kui lihtsalt helistama agentuuri ja küsima: “Mis toimub?”
Koostasin sugulase abiga endale ingliskeelse CV ja suundusin sellega Londoni kesklinna restoranidesse. Sattusin kohe Londoni ühte parimasse Mehhiko kööki Cafe Pacificosse ning juba järgmisel hommikul olin seal proovipäeval. Tegin kõik vajaliku ära ning peakokk küsis, millal ma saaksin alustada. Kuna mul midagi paremat parasjagu teha polnud, vastasin, et kohe. Peakokk oli väga muhe vend – pikk, halli peaga 60. eluaastates mees, kellel oli väga hea huumorimeel. Mind suunati taha ettevalmistuslauda (see on köögis niisugune koht, kus midagi pole eriti võimalik tuksi keerata). Varsti tuli peakokk minu juurde ja ütles: “Kuule, sa oled liiga hea, et siin taga hakkida!” Ja andis mulle ülesandeks eelroogade-magustoitude presenteerimise.
Töötasin selles restoranis kaks kuud, kuni tuli kõne agentuurist. Mu kauaoodatud töökoht oli valmis mind vastu võtma. Kuigi muhe peakokk Cafe Pacificost oli suhteliselt nördinud, otsustasin siiski minna.
Järgmises restoranis leidis minu kokakarjäär aga lõpu. Sain oma tööga küll ilusti hakkama, kuid selles köögis oli väga närviline keskkond, mis jättis kokaametile halva maigu juurde. Otsustasin proovida midagi muud – treeneritööd. Kutsestandardite andmise süsteem on Inglismaal lihtne ja hästi läbi mõeldud: võimalik on käia eri kursustel ning edasi on juba igaühe enda asi areneda. Leidsin kolledži nimega Premier Global, kus sain treeneriõpingutega algust teha. Kuus päeva nädalas kaheksa- kuni kümnetunnised õppepäevad – sisuliselt oli kolmeaastane õppeprogramm topitud seitsmesse kuusse. Koolist sain kätte personaaltreeneri ja toitumisnõustaja kolmanda taseme. Oli aeg tööle asuda.
Kooli infoseinalt valisin välja kolm kohta ja helistasin need läbi. Panin ülikonna selga, tellisin takso, mis sõidutas mind ühe väga suure ja uhke kompleksi juurde. Mind võttis vastu mustanahaline rastapatsidega mees, kellel olid seljas dressid (sai vist ülikonnaga veidi üle pingutatud). Igal juhul tegin temaga proovitrenni ja sain tööle. Töötasin seal kaks aastat. Ent mul oli kogu aeg peas tiksunud Austraalia ning lõpuks otsustasingi minna.
Alguses tšillisin seal niisama ringi, kuid siis mõtlesin, et hakkaks ikka tööle ka. Läksin ühte stuudiosse, kuhu parasjagu kandideeris treeneriks neli inimest: mina, kaks täiesti vormist väljas meest ja üks neiu, kes ei jätnud olemuselt üldse treeneri muljet. Ma olin kindel, et mina saan tööle. Aga ei saanud! Mõtlesin, et jama lugu küll, proovin siis uuesti kokana tööd leida. Tegin ühes kohas proovipäeva ära, aga tagasisidet ei tulnud.
Otsustasin Londonisse naasta ja ostsingi lennupileti ära. Järgmisel päeval sain kõne personaaltreenerite stuudiost: “Kuule, sina olid ikkagi parim, tule tööle!” Kaks tundi hiljem helistati köögist: “Tule tööle!” Sisetunne ütles mulle aga, et pean lahkuma.
Naasin Londonisse, kus töötasin ühes treeningustuudios. Pikapeale hakkasin tundma, kuidas tavaline treeningute juhendamine muutus lihtsaks ja igavaks. Tundsin, et olen valmis millekski enamaks.
Ühel hetkel avastasin, et mu sõber, kellega koos olin Inglismaale tööle tulnud, oli Eestisse tagasi läinud ning esines televisioonis. Mõtlesin, et kui tema jõudis telekasse, siis jõuan mina ka. Ma ei saanud seda mõtet enam peast välja. Mõtlesin iga päev, et kui tulen Eestisse, saan kuulsaks.
Mind ootas Eestis üks klient, mitte midagi muud. Treenisin teda neli tundi nädalas.
Ühel päeval läksin panka, mille all oli jõusaal. Murdsin sinna pea sõna otseses mõttes ehk lipsasin enne ukse sulgumist kellegi järel sisse. Jõusaal oli uhke ja ilus. Londonis olin harjunud, et jõusaalides olid seina peal treenerite tutvustused, kuid siin ma neid ei silmanud. Istusin maha ja nägin telefoni. Helistasin telefonil kirjas olnud spordijuhi numbril.
Esialgu ta muidugi ei uskunud, et ma jõusaalis olen, ega saanud aru, kuidas saali sisse olin pääsenud. Igal juhul tuli ta turvajuhiga minu juurde. Vestluse käigus selgus: nad olidki mõelnud, et neil võiks jõusaalis üks treener olla.
Paari nädalaga oli mul nelja treeningu asemel 30 trenni nädalas. Ma olin tagasi Londoni rütmis. Jooksin spordihalli ja panga vahet.
Panin oma tutvustuse
