oled seal siis varem käinud?»
«Jah,» vastas Jack, oma köidikuid proovides, «ja ma parem ei teeks seda jälle.»
«Sa siis tunnistad, et sul on vähemalt üks elu veel. Väga hea! Sel juhul ei tunne ma süümepiinu, käskides sind viivitamatult hukata…»
«Oota!» hüüatas Jack, pead kuklasse heites ja hambaid näidates. «See on naeruväärne, sest ma pole midagi teinud. Aga unustage ära. Kas ma tulin siia Põrguleeki varastama või mitte, igatahes olen nüüd ilmselt olukorras, kus ma seda teha ei saa. Laske mind vabaks ja ma lähen Põrgumängude ajaks vabatahtlikult pagendusse. Ma ei tule üldse isegi Hämarikku, vaid jään kogu ajaks Pimedusse.»
«Mis tagatis mul selleks on?»
«Minu sõna.»
Benoni naeris jälle.
«Sellise pimeduseolendi sõna, kes kuulub kuritegeliku folkloori hulka?» lausus ta viimaks. «Ei, Jack. Ma ei näe trofee kaitsmiseks muud moodust peale su surma. Kuna minu võimuses on seda käskida, siis teengi nii. – Kirjutaja! Saagu üles märgitud, et käesoleval tunnil olen ma kohut mõistnud ja selleks käsu andnud.»
Sõõrhabemega kühmselg, kelle silmade kissitamine muutis tema näojooned sama rabedaks kui pärgamendi, mille ta kätte võttis, haaras sule ja asus kirjutama.
Jack ajas ennast täies pikkuses sirgu ja kinnitas oma poolsuletud silmade pilgu Mängude Isandale.
«Surelik mees,» alustas ta, «sa kardad mind sellepärast, et ei mõista mind. Sa oled päevaolend, kellel on ainult üks elu, ja kui see on läinud, siis rohkem sul pole. Räägitakse, et meil, pimeduseolenditel, pole sellist hinge, nagu teil väidetakse olevat. Siiski elame meie palju kordi selliste vahendite abil, mida teie kasutada ei saa. Ütleksin, et sa oled sellepärast kade, kuna kavatsed mu elust ilma jätta. Tea siis, et suremine on meiesuguste jaoks sama raske kui teilegi.»
Mängude Isand langetas silmad.
«See ei ole…» alustas ta.
«Võta vastu mu pakkumine, et lahkun su mängudelt,» katkestas teda Jack. «Või lase oma käsk täita ja siis oled sina lõpuks kaotaja.»
Kühmselg katkestas kirjutamise ja pöördus Benoni poole.
«Jack,» lausus Mängude Isand, «sa tulid ju seda varastama, eks?»
«Muidugi tulin.»
«Miks? Sellest oleks raske lahti saada. See on nii äratuntav…»
«See oleks sõbra jaoks, kellele jäin teene võlgu. Ta soovis seda nipsasjakest. Lase mind lahti ja ma ütlen talle, et ma ei saanud hakkama, mis on vähemalt tõde.»
«Ma ei soovi sinu viha tunda pärast su tagasipöördumist…»
«Sinu soovid ei tähenda suurt midagi, võrreldes sellega, mida sa saad, kui muudad selle rännaku vajalikuks.»
«… Siiski ei saa minu positsiooniga inimene sundida end nii lihtsalt usaldama meest, keda tuntakse ka Valetaja Jackina.»
«Siis ei tähenda mu sõna sulle midagi?»
«Kardan, et mitte.» Ja kirjutajale lisas ta: «Jätka oma tööd.»
«… Ja mu ähvardused ei tähenda ka midagi?»
«Need teevad mulle natuke muret. Kuid ma pean kaaluma nii su kättemaksu – mitme aasta pärast – kui ka viivitamatut karistust, mis mulle määratakse siis, kui Põrguleek varastatakse. Proovi mu olukorda mõista, Jack.»
«Muidugi proovin,» sõnas Jack Smage’i ja Quazeri poole pöördudes. «Sina, eeslikõrvadega, ja sina, günandromorf – ka teid ei unustata.»
Smage vaatas Quazeri poole ning Quazer plaksutas ripsmeid ja naeratas. «Võid seda öelda meie patroonile, Nahkhiirte Isandale,» tähendas ta.
Jacki nägu moondus, nagu oleks lausutud tema iidse vaenlase nime.
Kuna maagia on Hämarikus aeglasem, sest seal algab juba teadus, möödus arvatavasti pool minutit, enne kui nahkhiir telki sisenes ja nende vahelt läbi lendas. Selle aja jooksul oli Quazer jõudnud öelda: «Me võistleme Nahkhiire lipu all.»
Eluka möödumine katkestas Jacki naeru. Kui Jack teda nägi, langetas ta pea ja tema lõualihased tõmbusid pingule.
Järgnenud vaikust häiris üksnes sule kriipimine.
Siis ütles Jack: «Olgu nii.»
Nad viisid Jacki tarastatud piirkonna keskele, kus seisis Blite’i-nimeline mees oma tohutu kirvega. Jack vaatas ruttu kõrvale ja niisutas huuli. Siis tõmbas kirvetera hele serv tema pilgu vastupandamatu jõuga endale.
Enne, kui tal oleks palutud paku ette põlvitada, lõi õhk tema ümber kihama nahksete tiibadega mürskudest, kelle ta teadis olevat tantsivate nahkhiirte hordi. Läänest tuli neid veelgi juurde, kuid nad liikusid liiga kiiresti, et talle arvestatavat varju heita.
Ta vandus siis teadmisega, et vaenlane on saatnud oma alamad teda lahkumisel mõnitama.
Mis puutus varastamisse, siis enamasti see tal õnnestus. Teda ärritas mõte raisata üks oma eludest untsuläinud tööle. Lõpuks oli ta ju see, kes oli…
Ta põlvitas ja langetas pea.
Oodates juurdles ta, kas võiks tõsi olla, et sekundiks või paariks pärast seda, kui pea on juba kehast eraldatud, jääb teadvus pähe alles. Ta püüdis seda mõtet minema ajada, aga see tuli muudkui tagasi.
Aga kas see oli ikka kõigest untsuläinud töö? mõtles ta. Kui Nahkhiirte Isand oli talle lõksu seadnud, võib see tähendada ainult üht.
2
KOTTPIMEDUST LÄBISTASID valgusjooned – valged, hõbedased, sinised, kollased, punased – peamiselt sirged, aga mõnikord ka võbelevad. Nad kirjasid kogu pimedusevälja ja mõned neist olid eredamad kui teised…
Aeglasemalt, aeglasemalt…
Lõpuks ei olnud jooned enam lõputud teerajad ega võrguniidid.
Need olid pikad peenikesed ridvad… siis kepikesed… valguskriimud…
Viimaks olid neist jäänud vilkuvad punktid.
Pikka aega silmitses ta tähti, midagi mõistmata. Alles tüki aja pärast imbus sõna «tähed» kuskilt tema teadvusesse ja jõllitavate silmade ees hakkas miski veidi sirama.
Vaikus ja ei mingeid muid aistinguid peale nägemise…
Ning jälle tüki aja pärast tundis ta ennast langevat – langevat justkui suurest kõrgusest, materiaalseks muutuvat, kuni ta mõistis, et lamab selili ja jõllitab ülespoole – oma täies kaalus, kogu olemus uuesti tema juurde tagasi pöördunud.
«Ma olen Varjujack,» ütles ta endamisi, suutmata ikka veel liigutada.
Ta ei teadnud, kus lamab või kuidas ta oli sellesse pimedasse tähisesse kohta sattunud. Tunne tundus siiski tuttav, tagasitulek näis millegi läbielatuna, kuigi kaua aega tagasi.
Soojus südame
