ja ümbruskonnas ringiliikumiseks. Juhuks, kui peaksime ööbima muinasaja kivikalmes.
Eelmisel aastal teatas üks Afra sõbranna kindlustusele kämpingus varastatud telefonist, aga hüvitist ta ei saanud, sest firma sõnul pidanuks tal telgis olema lukustatav laegas, kus oma Nokiat hoida. Tookord kaalus Afra korraks reisikindlustuse ülesütlemist, kuid leidis lõpuks siiski, et iga nurga taga varitseb liiga palju õnnetusi.
„Nagu näiteks?“ küsisin temalt.
„Meie Arthur siin jälle oma teaduslike põhjendustega. Ei, Arthur, mul pole sulle praegu tervet nimekirja võimalikest õnnetustest ette laduda.“
„Nimekirja pole vaja. Ühest piisab.“
„No mis sa arvad näiteks kallaletungist?“
Noogutasin, justnagu see oleks hea mõte, ega juhtinud tema tähelepanu sellele, et reisikindlustus kallaletunge ei kata. Nagu ka tuumarünnakuid minu teada mitte.
8
Eile käisin naabrimehe isa tuhastamisel. Ta oleks nädala pärast saanud üheksakümneseks. See oli puhtalt viisakusüritus. Ma käisin kohal naabrimehe, mitte lahkunu pärast, keda ma vaevalt tundsin. Olin teda vaid paar korda näinud aias sirmi all istumas ja Parkinsoni tõvest vaevatud kätes raamatut hoidmas. Imetlesin veel tema osavust, et ta suutis silme ees tantsisklevaid tähti jälgida, aga hiljem kuulsin, et juba mitu aastat oli tegu sama raamatuga.
Kui ise leinama ei pea, on krematooriumi saalis hoopis teine tunne. Mind üllatab alati see soe õhkkond, mis seal suudetakse luua, see külalislahke ja vahetu vastuvõtt ning hubane sisustus. Kohe on tunne, nagu oleksid kodus.
Ei-ei. Kohe pärast sisenemist hakkad igatsema rõõmsaid Aafrika matuseid, kus on muusikat, laulu ja tantsu. Isegi araablaste pateetiline itk ja ulg võib osutuda paremaks valikuks kui see kõle külmus, millega Hollandi krematooriumid üldjuhul oma surnud ja elusaid külastajaid vastu võtavad.
Kalmistud on kindlalt paremad, eriti siis, kui päike paistab.
Nelikümmend seitse inimest oli lahkunule viimset austust avaldamas. Või siis viisakuse pärast kohale ilmunud. See arv on kaugelt alla keskmise. Ma loen nimelt alati üle, mitu inimest ärasaatmisele tuleb. Rekord on kakssada viiskümmend viis. Huvitav, mitu tükki minu matustele tuleb? Loodetavasti rohkem kui nelikümmend seitse.
Saalis kõlas Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani „Time to Say Goodbye“. Matuste esikümnes number üks.
Esikümnes on näiteks ka Paul de Leeuw, Marco Borsato ja Claudia de Breij. Ei tea, kas see esitajaile endile meeldib. Või mõtlevad nad peamiselt oma autoritasudele? Claudia de Breij populaarse laulu pealkiri on „Kas ma saaksin su juurde?“ Mis on tegelikult imelik, sest ma oletan, et see „sina“ lebab ju kirstus. Vera Lynn ja Mieke Telkamp on edetabelist kadunud. Kahju. Võib-olla panen ma nad üllatuse mõttes oma matusesoovide nimekirja. Või parem hoopis André van Duini „Esikus on hobune“.
„Üks viimseid veidrusi teile, kulla inimesed, kadunukese enda soovil.“
Afral on enamasti migreen, kui tuhastamisele või matustele tuleb minna. Sellest pole midagi, sest ma lähengi parema meelega üksi. Muidu peab, eriti matustel, lõpmatuseni temaga käevangus käima, et teineteisele tuge ja lohutust pakkuda.
II
Õppisin psühholoogiat Amsterdami ülikoolis. Tagantjärele mõeldes olid need minu elu toredaimad aastad. Teisel kursusel sain ühel peol Arthuriga tuttavaks. Ta oli väga vaimukas ja võluv. Nüüd pole sellest suurt midagi järele jäänud. Üliharva suudab ta mind veel naerma ajada.
Tuleb ausalt tunnistada, et ka mina pole atraktiivsemaks läinud. Ei mõtle siinkohal eelkõige välimust.
„Aeg on sulle armuline olnud,“ ütles Arthur mulle viimati. See kõlas nii armsalt, kuigi hiljem ta tõdes, et polnud seda mitte ise välja mõelnud, vaid Joost, üks tema sõpradest, kes ka oma naisele alati niimoodi ütleb.
Oma vanuse kohta näen ma tõesti veel päris atraktiivne välja. Üks vähestest eelistest, kui lapsi ei saa. Vahel ikka juhtub, et minuga flirtima hakatakse. Tavaliselt on need küll üle kuuekümnesed mehed, aga ikkagi…
Arthur õppis kultuuriantropoloogiat, kui me tuttavaks saime. Selle eriala valis ta vist lihtsalt omapärase nimetuse pärast, sest erilist huvi teiste rahvuste vastu pole ma tema juures kunagi märganud. Õpingutest ei tulnud midagi välja. Kui tal kahe esimese kursuse läbimiseks viis aastat oli kulunud, otsustas tema isa õppemaksu enam mitte maksta ja Arthur pidi tööle minema. Algul töötas ta Amstelweeni rattapoes, hiljem läks WC-tarvikute hulgifirmasse Breukeleni. See ei asu just kõige lähemal, aga töökohti polnud tookord varnast võtta. Ta töötab seal juba üle kahekümne aasta ning on vahepeal saanud ostu- ja müügiosakonna juhatajaks.
Usun, et töö seal Breukelenis, keset WC-paberi rulle, on talle meelepärane. Kuigi ta saab pahaseks, kui ma vetsupaberi üle nalja heidan.
9
Täna üksteist aastat tagasi kohtasin esimest korda Estrit. Tema töötas firmas, mis tarnis paberkäterättide ja tualetipaberi automaate. Ta asendas üht esindajat, kes ületöötamise tõttu kodus istus. Kiilaneva ja vuntsidega hallpea asemel marssis kontorisse sisse lõbus blond lokipahmakas.
„Tere, ma otsin härra Ophofi,“ ütles ta.
Mul jäi suu vist natuke liiga kauaks ammuli.
„Ma asendan härra Schulzi, kes on väikese läbipõlemise tõttu ajutiselt töölt eemal,“ lisas ta selgituseks.
„Noh, põdegu härra Schulz siis rahulikult oma haigus läbi.“
Umbes midagi sellist ma ütlesin. Mitte just kõige andekam avalause, aga Ester naeratas selle peale.
Ka järgmine lause polnud briljantne. „Minu töökoht on juba kaksteist aastat vetsupaberis, aga kunagi veel pole mul veel nii ilus automaadinaine kontoris käinud.“
„Seda ütlete te kindlasti kõigile automaadinaistele,“ vastas Ester hingematva sädelusega silmis.
Järgnevatel kuudel tellisin ma iga paari nädala tagant ühe või kaks paberiautomaati, kuigi olin neid selleks ajaks juba nelikümmend tükki sisse ostnud. Nii aga sain enam-vähem arvestatava põhjuse Estrile helistada.
„Tellimuste järgi näen, et olete oma ostustrateegiat natuke muutnud, sestpeale kui härra Schulz haigeks jäi,“ tähendas ta.
„Paberiautomaatide kuningannad on veidi teistsuguse kohtlemise ära teeninud kui ületöötanud härra Schulz.“
Rääkisime telefoniga veerand tundi. Märkasin, et mu töökaaslane Berend kuulas huviga pealt. Sain aru, et asi kiskus flirdi poole.
„Mul on tootevalikus uus vetsupaberihoidja, Arthur. Kas tulen näitan seda lähiajal?“ küsis Ester. Tegin ettepaneku paberihoidjaga restoranis tutvuda. See oli Estri meelest hea mõte.
Kui ma toru ära panin, sosistas Berend: „Kobe mutt, mis?“
Käisime peaaegu aasta otsa koos söömas, kinos, rannas ja viimaks ka voodis. Paradiis maa peal. Ma olin justkui uimas ja aru kaotanud. Ester samuti, aga tema tuli taas mõistusele. Korralik mees ja kolm last vanuses kaks, neli ja seitse aastat said tema kaalukausil otsustavaks. Ma ei saanud pahaks
