Ela ja lase elada. Hendrik Groen

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ela ja lase elada - Hendrik Groen страница 4

Ela ja lase elada - Hendrik Groen

Скачать книгу

hüvasti peaaegu kümme aastat tagasi. Ta ei tahtnud mingit kontakti, vähemalt esialgu pikemat aega mitte.

      „Kas ma kümne aasta pärast tohin sulle helistada?“ küsisin ma.Ta noogutas ja libistas käega üle mu põse.

      Mõned sekundid seisime liikumatult teineteise vastas. Siis suudles ta mind huultele, pööras ümber ja läks.

      Saatsin teda pilguga ja lootsin, et ta korraks veel tagasi vaatab. Ei vaadanud. Uskusin küll nägevat, et ta silmist pisaraid pühib.

      Kahekümne ühe päeva pärast on kümme aastat möödas.

      10

      Autos on aega mõelda. Näiteks enesetapust. Ei, mitte et mul endal sellesuunalisi kavatsusi oleks. Pean silmas neid, kes on kõik saavutanud, kuid sellegipoolest otsustavad, et elul pole enam midagi pakkuda. Joost Zwagerman, Antonie Kamerling, Saksa koondise tippväravavaht – kindlasti leidub veel rohkem näiteid. Kuulsus, raha, tervis, kaunid naised – esmapilgul põhjusi rohkem kui küll, et tahta vanaks elada, aga ikkagi tõmbab surm rohkem ligi. Nende peas pidid mõned neurotransmitterid olema segi pööranud, kui nad rõõmu ja rahulolu asemel vaatamata püüdlustele ennast surmõnnetuna tundsid. Kehv lugu.

      Mul endal on küll vahel oma praegusest elust kõrini, kuid mitte elust üldiselt. Kõrini on Breukelenist ja Purmerendist. Vetsupaberist ja oma liikluspiirangutega asumist. Ma unistan New Yorgist ja Toscanast, aga järgmisel kuul tuleb minna neli päeva kestvale rattaretkele Põhja-Hollandis. Afra soovib, et me kannaksime ühesugust „sportlikku“ rõivastust. Tal on lenksu küljes kaardihoidja. Taban end vahel sellelt, et püüan tema järel sõites võimalikult pikka vahemaad hoida, nii et tunduks, nagu poleks me koos.

      See pole tema süü. See pole tema süü. See pole tema süü. Kunagi pole liiast seda lauset ikka ja jälle korrata. Tema on selline, nagu ta on. Mina olen hädapätakas, kes ei ole see, kes ta tahab olla.

      11

      Purmerendi golfirada on üsna kallis. Raha mulle nii palju korda ei lähe, aga golfiradade kohta kehtib üldiselt põhimõte, et mida kallim, seda tõusiklikum. Purmerendi puhul tähendab see liiga suurt, võltsnooblit „klubimaja“, kus tuunikalaviilude, rukola ja trühvlimäärdega ciabatta maksab 11.75 €. Mulle meeldivad rohkem söögikohad, kus kroketi ja kukli eest küsitakse kaks ja pool eurot. Purmerendi golfirajatis nimetab ennast puhkekeskuseks, mis teeb eriti ettevaatlikuks. Sinna juurde käib ka ennasttäis ärimeestele mõeldud konverentsikeskus. Meile meeldib golfi mängida pigem kohtades, kus parkimisplatsil seisavad odavamad autod ja keegi ei pea ennast lihtrahvast paremaks, näiteks Põhja-Amsterdamis, kus me reedeti tavaliselt käimegi. Kui seal vabu kohti pole, oleme sunnitud Purmerendi minema.

      Kui Stijnil golfipall vette lendab, ütleb ta: „Ei vedanud“. Juhtub Joostil sama, kostab vänge „Kurrat võtku!“, ja Wouter ütleb sellisel puhul „Vittu“. Mina ise lihtsalt urisen. Igaühel oma stiil.

      Me räägime golfist, naistest, tööst, rahast ja uudistest. Joost ja Wouter on ühel meelel selles suhtes, et maailm oleks hulga parem, kui võim nende käes oleks. Neil on lahendus igale probleemile. Stijni jutt on nüansirikkam, kuid see mattub, pehmelt öeldes, Joosti ja Wouteri praalimise alla. Minu stiil on kuskil seal vahepeal.

      Joost rääkis eile, et ostab Itaalias maja. Täpsemalt Toscanas. Me võime seda lahkesti kasutada, kui aeg käes. „Meie“ all mõtles ta Wouterit ja mind. Stijn oli siis juba lahkunud.

      „Üks mu klientidest tahab sellest majast lahti saada, kuna ei saa seda järgnevatel aastatel ise kasutada. Ta mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Mul on võimalus see väike villa väga mõistliku hinna eest ära osta. Nii et varsti võin uhkustada oma teise residentsiga Mazzollas, mis asub Volterra lähedal.“

      „Kurjategijalt maja üle võtta – kas see riskantne pole?“ küsisin.Joost selgitas, et ei ole, kõik on hästi läbi mõeldud. Maja olevat nüüdseks kirjutatud ühe itaallase nimele, kelle käest Joost selle ostabki. Seesama itaallane pidavat väikese tasu eest vajalikke töid tegema ja majal silma peal hoidma. Ükski kukk ei hakka kirema.

      „Aga kellele sa veel rääkinud oled?“ küsis Wouter.

      „Mitte kellelegi, ainult teile.“

      „Naisele ka mitte?“

      „Ei, esialgu veel mitte. Muidu peaksin kogu aeg koos temaga seal käima. Las jääb hilisemaks.“

      „Vägev. Ma kasutaksin seda hea meelega. Samuti pigem ilma naiseta. Ilma et keegi teada saaks.“ See lause lipsas mul suust, enne kui märgatagi jõudsin.

      „Be my guest, kulla sõber,“ vastas Joost.

      12

      Viimasel ajal hoian pilku peal arvul 1729. Kui see kusagil ette peaks tulema, siis loodan, et viibin parasjagu huvitavas seltskonnas. Mainiksin justkui möödaminnes, et 1729 on üks eriline arv. Kui siis keegi küsib, et mispärast, vastan võimalikult ladusalt, et see on väikseim täisarv, mida saab esitada kahe erineva täiskuubi summana, nimelt 1 kuubis pluss 12 kuubis ja 9 kuubis pluss 10 kuubis.

      Justnagu ma matemaatikast midagi teaksin.

      Tahaksin näha nägusid enda ümber. Kahjuks on võimalus, et arv 1729 lihtsalt niisama ette tuleb, väga väike. Aga kui ma selle ise jutuks võtaksin, jääks üsna ebaloomulik mulje. Ma ei leidnud internetist selle aastaarvu kohta ühtki tähtsat ajaloolist sündmust. Mõned tellised on sellest aastast pärit ja Vikipeedia andmetel ka üks vesiveski.

      Arvu leidsin ühest ajaleheartiklist. Õppisin autos pähe, miks ta nii eriline on. Mille kõige jaoks ummikud head võivad olla. Kuigi tekib küsimus, kas mul muud paremat teha pole.

      Olen juba aastaid mõelnud, et autoga ummikus istumise aega võiks kasutada mõne keele õppimiseks. Mõne raskema ja mitte nii tavalise keele, vaid näiteks vene, hiina või jaapani. Keele, millega võib esile tõusta. Nagu enamikku oma plaanidest, pole ma ka seda teostanud. Tükk aega polnud sellest hullu midagi, aga tulevik jääb iga päevaga lühemaks ja ma hakkan järjest rohkem iseendale närvidele käima. Lõtv otsustamatus ja alatine hoiak „ah, las olla“ hakkavad hinge sööma. „Ah, las olla“ läbib mu elu punase niidina. Kui ma kavatsen veel midagi teha, mis oleks natukenegi suurejooneline ja meeliköitev, siis on varsti viimane aeg sellega algust teha.

      13

      Joosti maja Itaalias ei lähe mul peast. Joost näitas mulle oma telefonis paari pilti. Valge maja üleval künka otsas. Ilus aed viinapuudega ja isegi väike ujumisbassein. Külast väljas ja mitte kaugel Volterrast, linnast, kus on restoranid, terrassid ja poed.

      Küsisin Afralt võimalikult kergel toonil, et kas ta ei tahaks tuleval suvel Itaaliasse puhkama minna. Ei, ta ei tahtnud. Liiga palav, arusaamatu keel ja iga päev spagetid – see polevat tema jaoks. Ja miks ma küsisin?

      „Niisama.“

      „Sina ei tee kunagi midagi niisama.“

      „Noh, seekord tegin.“

      „Ja-jah.“

      „Ja-jah“ on tema lemmikväljend meie vestluste lõpetamiseks.

      14

      Minu juubelipeo kulg oli üsna ettearvatav. Varsti pärast torti ja kohvi jagunes seltskond klassikalisel kombel kaheks: elutoas istusid ringis naised, eakad ja vaimuvaesed,

Скачать книгу