valjemaks muutub jutt ja naer. Kedagi ei häiri, et taaskasutusele tulevad enamasti vanad anekdoodid ja naljad.
Mind võib tavaliselt köögist leida, aga nüüd, omaenda peol, eeldati, et ilmutaksin regulaarselt seltskondlikkust ka elutoas, naabrite ja Afra sõbrannade juures. Üksikud põgenemiskatsed nurjas mu naine osavalt, surudes mulle köögis kätte juustuvõi maksavorstivaagna ning paludes sellega elutoas ringi käia. Oma joogakaaslastele oli Afra valmistanud kausitäie toortoitu. Kokkuvõttes olid esindatud kõik klassikaliste sünnipäevapidude klišeed. Lõpuks oksendas Wouter aias veel peiulillekasti.
„Oh milline kergendus.“ Ma ei tea kedagi peale Wouteri, kes nii süüdimatult võib oksendada ja siis veel edasi juua. Joost arvas, et see lillekast tuleks kohe minema visata.
Afra otsis järgmisel päeval oma peiulilli terves ümbruskonnas taga, aga Joost oli nii kaval olnud, et pani lillekasti oma auto pagasiruumi ja viskas selle koduteel prügikasti.
Afra oli mitu päeva endast väljas.
„Heldene taevas, kuidas saab terve kast peiulilledega kaduma minna?“
Mina vastasin: „Küllap viskas keegi selle minema, sest talle tundus, et peiulilled haisevad.“
See oli Afra meelest naeruväärt oletus.
15
Pensioniea algust on kolme kuu võrra tõstetud. See on juba kolmas või neljas tõus kuue aasta jooksul. Pääsu pole, pean edasi töötama kuuekümne seitsme aasta ja kolme kuu vanuseni. Muidugi juhul, kui lähema seitsmeteistkümne aasta ja kolme kuu jooksul rohkem tõstmisi ei tule. Tõenäoliselt aga tuleb.
Puhtalt arvestuse küsimus. Inimesed elavad kauem ja saavad seega keskmiselt kauem ka pensioni, ning pensionäre tekib võrreldes töötavate inimestega järjest rohkem. Miinus pluss miinus on topeltmiinus. Henk Krol eakate parteist 50PLUS leiab, et lollus on probleeme sedaviisi käsitada, kui „asi puudutab inimesi, kes selle riigi suureks on teinud“. Ärgem ainult usaldagem Henkile ja tema parteiliikmetele, kes selle riigi suureks on teinud, riigi rahakotti.
Kaalun mõtteis, mis on hullem, kas veel seitseteist aastat ja kolm kuud raamatupidaja Berendi vastas laua taga istumist või veel seitseteist aastat ja kolm kuud kaks ja pool tundi päevas aeglases tempos venivat liiklust.
Need kolm lisakuud on viimne psühholoogiline piisk minu vastutulelikkuse karikasse.
Veel umbes seitseteist aastat WC-tarvikuid, veel seitseteist aastat Purmerend-Breukelen-Purmerend…
Nii enam ei saa.
16 Frederieke, minu seitsmeaastane naabritüdruk, käib jalgpallitrennis. Ta tuli mulle uhkelt võistlustulemusi näitama, sest tema võistkond on tipus.
Viimasel kohal olid Almere klubi F5 tüdrukud.
9 mängu tulemused: 0 võitu, 0 viiki, 9 kaotust.
4 väravat löödud, 117 sisse lastud.
Klomp tuli kurku. Keskmine kaotus mängu kohta 13 ½.
Sada seitseteist korda pidi seitsmeaastane väravavaht – juuksed tõenäoliselt hobusesabas ja käes liiga suured kindad – oma väravast palli ära tooma. Räägitakse, et võistkonnasport kujundab iseloomu, aga mul tekib küsimus, kuidas mõjub see statistika Almere klubi F5 tüdrukutele.
„Viimase koha omi võitsime 18-0,“ ütles naabritüdruk uhkelt.
Noogutasin, ja mõtlesin väikesele väravavahile. Mul hakkas temast nii kahju.
17
Ema on mul juba aastaid surnud ja oma isaga hakkasin hästi läbi saama alles siis, kui ta dementseks jäi. Seega võib rõõmustada, kui naise vanemad natukenegi ootusi ületavad. Kuigi jah, klaas on nii-öelda pooltäis. Minu ämm Gerda on tore naine. Äi Piet on üks äärmiselt vastik mees.
Ükskord, kui Gerda oli poolteist pudelit veini ära joonud, ütles ta mulle nelja silma all: „Ma ei mõista, kuidas mul nii igav tütar on. Püüdsin temast mõnusa olekuga inimest kasvatada.“
„Äkki olid Pieti geenid ülekaalus,“ oletasin ma.
„Ma ei mõista muide ka seda, miks ma üldse Pietiga abiellusin.“
Ta tegi mõttepausi.
„Või tegelikult ikka mõistan. Ta oli kena mees ja ma tahtsin nii väga kodust ära. Oma süü, mis siin ikka. Sellepärast ma vist olengi tema juurde jäänud. Ja vahetevahel… on ta kuidagi südantliigutav.“
„Õnneks pole need kaks sind kuigi palju mõjutanud, Gerda,“ püüdsin ma tuju tõsta. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid siis sisenes Afra taimeteega.
Piet kaebleb iga jumala päev igasuguste hädade üle, aga endal pole tal midagi viga. Gerdal avastati paari kuu eest kopsuvähk ja olukord on halb, aga Gerdat juba kaeblemas ei kuule. Ta on nelikümmend seitse aastat järjest paki päevas ära suitsetanud. Kogu selle aja oli ta väga teadlik suitsetaja, kes nautis iga mahvi.
„Kopsuvähk on paras jama, aga see-eest olen ma ära tõmmanud umbes veerand miljonit oivalist sigaretti, mis on iseenesest ka midagi väärt. Vahel kiputakse seda unustama,“ naeratas ta.
„Jah, aga meie peame nüüd sellepärast kannatama,“ ohkis Piet. Tahtsin talle vaasiga vastu pead virutada. Gerda märkas mu ärritust ja lausus: „Rahu, Arthur. Patt on energiat raisata.“
„Mille peale on patt energiat raisata?“ küsis Afra.
„Vihastumise,“ vastas tema ema.
„Sa mõtled, et oma haiguse peale?“
„Midagi sellist jah.“ Ja ta jätkas: „Arthur, kas sa ei tahaks minuga natuke jalutama tulla?“
„Muidugi tahan, ema.“
„Vaat kus nali, „poeg“, esimest korda kutsud sa mind emaks.“
III
Arthuri ja minu sõpruskond on täiesti erinev, see meie suhet lihtsamaks ei tee. Mul on ütlemata toredad sõbrannad jooga- ja tenniseklubist, aga Arthur leiab, et nad on igavavõitu. Ta küll ei ütle seda välja, aga ma kuulen teda nii mõtlevat. Teda ärritab juba tõsiasi, et mõned tüdrukud – täpselt nagu mina – taimeteed armastavad. Justnagu õlut ja veini kummutavad sõbrad maailmale mingi õnnistus oleks. Ehk on ta lihtsalt kade, et minul on kümme sõbrannat ja temal ainult kolm sõpra. Kaks häbematut tüüpi: Joost ja Wouter, ning üks üpris viisakas – see on Stijn, saksa keele õpetaja. Kaks esimest ajavad mingit kahtlast äri.
Arthuri juubelipeol tuli seltskondade erinevus selgelt välja. Minu sõbrannad, naabrid ja isa istusid elutoas ning Arthur koos oma sõprade ja – NB! – minu emaga viibis köögis. Väga mugav, külmkapp kohe kõrval.
Suunasin Arthuri küll paar korda suupistetega elutuppa, aga pärast juustu- ja vorstivaagnaga ringikäimist oli tal tuli takus kööki tagasi saada. Köögis trimpasid nad kõvasti. Kuulda oli, et keegi isegi oksendas. Vaatama ma ei läinud. Küllap nad koristasid kõik ära, sest hiljem enam midagi näha polnud. Peaaegu kõik mu sõbrannad ja naabrid olid tolleks ajaks õnneks juba kodus. Naabrimees märkis järgmisel päeval, et pärast nende lahkumist olevat pidu veel kaua kestnud.
„Lärmakalt,“
