ref="#fb3_img_img_f02a5af2-b58e-5b31-9157-b0962332d55c.jpg"/>
Originaali tiitel:
Anne Swärd Vera Albert Bonniers Förlag 2017 Raamatu väljaandmist on toetanud Swedish Arts Council (Kulturrådet) Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma © 2017 Anne Swärd First published by Albert Bonniers Förlag, Sweden Published by arrangement with Nordin Agency AB, Sweden Kaanekujundus © Sara Acedo Kaanefoto © Fritz Liedtke © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2019 ISBN 978-9985-3-4579-5 ISBN 978-9985-3-4635-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
Armastusega
minu lastele
ja Henricule.
Talvine pruut
Vanna riietab noort pruuti, nöörib tema piha kõvasti kinni. Ta on võib-olla ainuke, kes mõistab, mida see abielu tegelikult tähendab, ja niimoodi kannab ta kõige peatselt juhtuva eest ka teatud vastutust. Ta ei saanud öö jooksul sõbagi silmale, vaid vähkres oma teenijakambris, ootas koidikut ja seda, mis edasi sündima hakkab. Tal pole muud valikut kui teha, mis kästakse, ent osalemine on siiski osalemine ja tema jaoks on see otsesem kui kellegi teise jaoks – tema on see, kes nööre tõmbab, üha kõvemini ja kõvemini, kuni pruut on nii peenike kui võimalik. Või veelgi peenem.
Kui Vanna peeglist oma kätetööd takseerib, on ta pilk piimja väsimuselooriga kaetud, selles on ka mingi ebatavaline külmus. Kõik on sel päeval külmunud, korsetinööre tõmbavad sõrmed on sama jäised nagu meri saare ümber, kus pulmi hakatakse pidama. Ja kõige jäisem on õhkkond. Õhus pole mingit ülemeelikust, mingit ootusärevust. Korseti ja pihiku nii kõvasti kinni nöörimine nõuab mõningast hoolimatust, ja vajaduse korral on see omadus Vannal täiesti olemas. Tavaliselt tuleb perekond Cederit siidikinnastes kohelda, ent mitte nüüd. Tema esmaseks ülesandeks on teada, mida temalt oodatakse, veel enne, kui nad ise seda on mõistnud, ja seda kunsti valdab Vanna täiuslikult. Ta on Cederite perekonnaelu vaikiv tunnistaja. Ta on seda alati olnud.
See on viies pruut, keda Vanna kinni nöörib, neist kõige viimane, kõige noorem ja kannatlikum. Sedamööda, kuidas rinnakorv kopsude ümber tihedamalt kokku tõmmatakse, muutub pruudi hingamine üha pinnapealsemaks, ent ta ei kurda, ei kaeba valu ega heida peeglisse ühtegi anuvat pilku. Ta seisab liikumatult ja kannatab väljasirutatud kätega kõik ära, vaid valgete udemetega kaetud oimukohtadel võib aimata pisikesi higipärleid. Pilk on kindel, Vanna muudkui nöörib ja nöörib, nii kõvasti, kui peigmehe ema käsu andis. Nii kõvasti, kui julgeb. Ja Ivani jaoks julgeb ta teha peaaegu mida tahes.
Pruudi rind kõrgub korseti kohal, kõht punnitab veidi allpool. Võitlus kestab, kuni kunstlikult tekitatud piht on täiuslikult peenike. Erilise lõikega kleit toodi äsja kohale, see on liiliavalge unelm, mille ämma korralduse järgi valmistas linna kõige osavam rätsep. Ämm valis ka materjali, siidist ja organdiist detailidega suurepärase hirmkalli kanga, ja laenas pruudile lisaks ka oma rätsepat – aga kui noorpaar oleks keeldunud, siis oleks ta seda nõudnud. Kui kõik muu on selle abielu puhul valesti, olgu vähemalt kleit täiuslik. Rätsep, sõjas ellu jäänud vana juut, oli Cederi-emanda sõnul kõige osavam, keda Kopenhaagenist põhja pool üldse leida võib. Jah, võib-olla koguni Berliinist põhja pool, parim, kes tal kunagi on olnud, ja elu jooksul on tal nii mõnegagi tegemist olnud. Proua palus rätsepal mitte millegi pealt kokku hoida, raha pole vaja säästa. Jumal peitub detailides, ja praegusel hetkel on teda tõepoolest tarvis.
Lõplik muutumine leiab aset ruumis, millest peagi saab noorpaari kamber, kus abieluvoodi on suguvõsa linadega juba üles tehtud. Maja kõrgeimal korrusel asuva suure korteri aknast on näha paate, need ootavad, millal pulmarong saarele hakkab liikuma. Strandvägeni pärnaalleel kiiguvad elektrilambid peenikeste traatide küljes, tuul hakkab tõusma. Õhus on lund.
Keskendunult asub Vanna kõrgeid saapaid pruudile jalga nöörima, sama kõvasti nagu korsetti, justkui peaksid need pruuti püsti hoidma. Vanna võib üksnes aimata, mis pruuti ees ootab. Perekonda vastuvõtmine on vaid paadisõidu ja jah-sõna kaugusel – see on ainus sõna, mida pruut peab oma tulevase mehe keeles oskama, sõna on lühike ja mees on selle hääldamise talle perfektselt selgeks õpetanud. Ivan on viiest vennast vanim, ent viimane, kes abiellub, ehkki ta on naiste hulgas vendadest alati kõige nõutum olnud. Ta on juba kolmkümmend kolm, pruut on seitseteist ja pärit jumal teab, kust. Kõigile tundub, et selles loos on midagi kahtlast.
*
Olen kummaliselt rahulik. Kõik on möödas, minu endine elu ära kustutatud. Vanna nöörib mind kinni, nii et luud ragisevad. Ta on nähtavasti veendunud, et ribid on paindlikumad kui üldiselt arvatakse. Ta tõmbab kõrged saapad mu väsinud pahkluude ümber sama kõvasti kinni kui pihiku puusade ja rinna ümber. Justkui tahaks mind eesootavale sirgelt vastu saata. Iga millimeetri juures pean endale meelde tuletama, et ta soovib mulle head. Viimase tõmbe juures vaatab ta mulle otsa. Õrnuse kõva korsett.
Kõik peale minu on siin. Mina olen tühjus. Kangas ja organdii peaksid tühjusest koosneva minu ümber põrandale suureks valgeks kuhjaks kokku langema. Mina ise olen kuskil kaugel, kohas, mille olemasolust teised ei tea.
Vanna riietab mind, teda abistavad Eva, Cecilia ja Irene. Nende nimed kõlavad nagu õrnad õied, aga peagi taipan, et tegelikult see pole nii. Nad on Cederi perekonda abiellunud naised. Minu tulevase mehe vennanaised, ainult Nora on puudu. Kogu tuba on täis nende heleda meigiga külma ilu. Minu ripsmed on värvist nii rasked, et suudan neid vaevu lahti hoida. Irene maalis nad mustaks. „Kas me ei saaks midagi tema juustega ette võtta?” küsib Eva. „Juuksenõelad. Tuhat tükki,” ütleb Cecilia mõjukalt ja kortsutab tänase päeva puhul eriti hoolikalt seatud soengu all oma valgeks puuderdatud laupa. Punakasblondi juuksetooni ja piimvalge ihuga Eva ning Cecilia näevad välja nagu õed – Irene nagu tumedaverelisem, pikajalgsem vanem õde. Jumal olgu kiidetud juuksenõelte eest! Mida naised küll enne nende leiutamist tegid? – kõikjal juuksed, korratud lokid, ei mingit kontrolli ega stiili ... Kui kuulen neid rääkimas raskesti korras hoitavast soengust kui kõige hullemast asjast, aiman ma, et me ei hakka üksteist kunagi mõistma. Nende rahulolematud pilgud libisevad üle minu. Üle naha, mis on suvest ikka veel jumekas, üle puude lõhkumisest, astelpajude korjamisest ja rohimisest märgistatud käte, adru kogumisest, merevaigu otsimisest ja pikkadest jalutuskäikudest rannas pruuniks põlenud kaela. Kõik see tuleb ära varjata, kinni katta, puuderdada: käsivarred, kael, rind. Kui minu õed mind praegu näeksid, mida nad küll mõtleksid ... Kas see on uni?
Aega hakkab napiks jääma, minu mehe vennanaised teevad iseendale ja üksteisele etteheiteid, et nad ei mõistnud, kui palju aega meie ühise ämma antud ülesanne võtab, nad suhtuvad sellesse äärmise tõsidusega. Nad on terve hommiku tegutsenud, ent pole tulemusega ikka veel rahul.
Ivan ei ole siin, aga tajun tema pilku läbi avatud ukse, kui ta jälgib eemalt võitlust, mille eesmärgiks on muuta mind avalikkusele näitamiskõlblikuks pruudiks. Vanna ja tema kõvakäeline teenijahool. Minu mehe vennanaised viimaseid, otsustavaid detaile lihvimas. Ja hiljem ka Ivani ema külmalt tulemust inspekteerimas. Kui ta saabub, jäävad kõik vait ja hoiavad hinge kinni, ämm purjetab magamistuppa ega lausu sõnagi. Ta on koguni pikem kui minu mehe vennanaised, seda muljet tugevdab ka kõrgusesse ehitatud soeng, hõbedastest juustest tekkinud torn. Tumeda rubiini tilk valge kaela taustal. Külmad kahvatud silmad. Ta teeb aeglaselt ja kriitiliselt minu ümber ringi, kontrollib muutumist. Ei ütle sõnagi. Noogutab vaid vaikiva heakskiidu märgiks, kohendab magamistoa tugitoolide juukseõli järele lõhnavaid katteid ja lahkub ruumist.
See kõik toimub kuskil väga kaugel. Pruut, keda abiellumiseks riietatakse. Näen teda laeni kõrguvas kullatud peeglis. Kuju on peegliklaasi vangistatud nii moonutatult, et näojooned
