Sel ajal, kui Maurits tõstab väljakutsuvalt klaasi peo terviseks, mis vähemalt igavaks ei kujunenud, hakkan ma aimama, et miski pole lõppenud, vaid pigem algab.
*
Enne kui kõik möödas on, saab tähisest detsembriööst sinakas koidik. Ettevaatlikult hahetavas hommikuvalguses on torm vaibunud ja oleme lõpuks ometi tagasiteel maismaale. Peost väsinud külalised viiakse tagasi lahtistes paatides, mina sõidan koos oma värske mehe ja ämmaga jäämurdjal. Siin on ka Vanna, pisike kohmaka karakullkasuka all tihedalt keha vastu surutud. Ta istub sirge seljaga kapteni kajutis seina külge kinnitatud koil, ilme läbitungimatult rahulik ja tühi nagu pärast katastroofi.
Ma pole tüdruku nägu veel näinud. Laenatud sinirebasekeebi seest, kuhu ta kiiresti mässiti, paistab vaid juukseudemetega kaetud peanupp. Mulle öeldi, et see on tüdruk, praegu sellest piisab, mul pole vaja teda näha. Küll tuleb veel aeg, mil ma olen sunnitud talle silma vaatama, aga kõigepealt on mul vaja hinge tõmmata, maismaale jõuda, jõudu koguda. Kogu reisi vältel laman ma sisse pakitult nagu surnu oma viimsel teekonnal, raskete karusnahkade all mõnusalt uimane. Vahin koidikutaeva jäärohelist avarust, mis meie kohalt aeglaselt üle liigub. Kuulan jääpankade raginat vastu laeva külgi. Botnia laht, perekond Ceder ... kuidas ma siia sattusin? See maailm on nii ebatõeline, et teekond siia hakkab minu selja taga piirjooni kaotama.
Valu on taandunud tänu mingile Ivani antud pulbrile. Peagi õpin seda tuimust lähemalt tundma. Mind kantakse maale ja tuuakse ellu tagasi. Nad ütlevad, et mul on visa hing. Jah, mul on visa hing, kas ma seda ise tahan või mitte.
Kamber
Minu jaoks on kamber valmis seatud, külmunud, lumega kaetud vee poole avanevatest akendest voolab sisse terav talvine valgus. See asub lapse toast kaugel. Valguse ja helide summutamiseks tõmmatakse ette rasked sametkardinad. Talviste nartsisside lõhn voodi kõrval on uimastav, aknalaual on suitsukarva vaasides suured mimoosikimbud. Lillede nimed õpin ma hiljem ära. Miski ei ole juhuslik.
Tüdruku, igapäevaste askelduste ja muu ümbritseva eest hoolitsevad teised. Kõike seda tehakse sobivalt diskreetselt. Vanna haarab pisikese enda valdusse otsekui janune ja ma lasen tal seda teha. Aeg pärast sünnitust on udune. Öeldakse, et ma olen väga nõrk, ehkki tunnen end üle pika aja tugevana. Ivan annab mulle rahustit, ehkki ma olen niigi rahulik. Tema abiga vajun ma läbi lumest raskete päevade. Jahedas valges toorsiidist pidžaamas, mille Vanna mulle selga pani, vajun uimase ja tahtejõuetuna läbi talveune paksu kanga.
Ma ei kuule kordagi lapse nuttu ega julge küsida, kas ta on veel elus. Piim kaob ära, aga paistab, et see ongi eesmärgiks. Nähtavasti polnud kellelgi mõtetki, et ma peaksin teda imetama. Piinlesin mõtte küüsis, et ma pean seda last imetama, ent paistab sedamoodi, et seda minult ei oodatagi. Rinnad tühjendatakse ja seotakse kõvasti kinni, laps ei tule neile lähedalegi, võib-olla pole see sobilik – rinnad kuuluvad nüüd mehele.
Laman voodis ja vaatan kambriaknast jäätunud vett ning võõrast linna. Päevad on väga lühikesed, vaevu jõuab valgeks minna, kui saabub taas pimedus. Aknalaual süüdatakse pärastlõunati küünlad kolmes küünlajalas, need kustutatakse, kui keegi arvab, et ma peaksin magama jääma. Aga ma ei saa magada, ma laman ja kuulan oma hingetõmbeid, nagu oleksid need kellegi teise omad. Avastan, et ootan kuulatades nende katkemist, aga iga kord, kui see on juba juhtumas, satun sellest niisugusesse ärevusse, et pulss hakkab jälle kiiremini lööma.
Ivan astub mõnikord õhtuti kambrisse sisse. Ta tuleb hilja. Ma ei suuda tema pilgust üldse midagi välja lugeda. Ootan, et ta tõmbaks kardinad ette ja lõpuks ometi kinnitaks liidu, võtaks, mis abielu kaudu talle kuulub. Ent ta lihtsalt seisab sõnatult. Vaatab mind, korraldab mingeid tablette, mida ma tema arvates peaksin võtma, kas vere või une parandamiseks või ... Ootab oma aega? Ei, püüan sellele mitte mõelda. Et ootamine tema kihu üles kütab.
Algul püsin oma toas, nagu minult nähtavasti oodatakse, miks muidu on siin kõik olemas, mida mul vaja? Voodi, WC, vann, kolm korda päevas Vanna toodud toidukandik, õhukeses klaasis tee igal pärastlõunal ja õhtul. Kõik, mis mul vaja on, aga mitte midagi sellest, mida ma tõepoolest ihkan.
Minu tuba on väike turvaline puur suures, korterist moodustuvas puuris. See omakorda on kõrgel tavaliste inimeste kohal asuv kättesaamatu maailm sõjast peaaegu puutumatuks jäänud maa korralikult organiseeritud linnas. Ivani antud unerohudooside vahel istun ma akna all ja vaatan välja. Tihe lumesadu aeglustab liikumise ja imab helid endasse, suurlinna keskuse kohta on tänavad kummaliselt inimtühjad.
Hammustan kurbust nagu jäätükki. Esiplaanil on nüüd tähelepanelikkus ja vastupidamine. Ootus. Mul pole aimugi, mis järgmiseks juhtub.
Vanna paneb mulle igal õhtul vanni valmis, riietab mind lahti ja vaatab häbenemata pealt, kuidas ma astun kuuma vette, mis lõhnab tugevasti bergamoti järele, see paks õli peaks olema meelirahustava toimega ning mõjuma hästi nahale ja alakehale. Me ei saa teineteisega rääkida, ent tema žestid on täiesti arusaadavad. Et minult oodatakse nii enesestmõistetavalt tema ees alasti olemist, peab olema märk kas tema või minu tähtsusetusest. Ta ei anna mulle mingit võimalust oma keha varjata, justkui tahaks ta juhust kasutades põhjalikult uurida, kes ma siis õieti olen. Tundub, et parema ülevaate saamiseks astub ta koguni sammu tahapoole, enne kui ta mulle jälle nii lähedale tuleb, et võib aimata mu seljal turri tõusvaid udemeid. Aga mida ta näeb? Tema pilk on terav, kuid kuidas saab see aidata näha nähtamatut?
Kui väga Vanna pilk mulle ka ebameeldivust ei valmista, meeldivad mulle tema puudutused. Polegi nii tähtis, kas ta puudutab mind pehmelt või kõvasti, peaasi, et ta mind puudutab. Tema käed pühivad kõik olnu minema ja panevad mind end vähemalt veidigi tõelisemana tundma. Kasvõi ainult selleks lühikeseks hetkeks, mis tal kulub mu selja puhtaks küürimiseks ja ärakuivatamiseks. Ta peseb, kuivatab, kreemitab ja mässib mu keha enne öö saabumist pehmetesse riietesse. Kas mehe jaoks? Nagu iidvanas Pärsia muinasjutus.
Suvi
Kui ma Ivaniga esimest korda kohtusin, olin ma kuusteist ja pool aastat vana ja minu elu oli seljataga. Ma ei saa kunagi vanemaks, kui ma tookord olin. See juhtus Vitemölla rannahotelli trepil paar nädalat pärast minu saabumist, läksin temast mööda ja lasin mingil seletamatul põhjusel oma käel tema heledaid kortsus linaseid pükse riivata. Ma ei tea siiani, kas ta seda märkas, ent ta peatus poolelt sammult ja mina olin samuti sunnitud peatuma ... ja pilgu tõstma, sest ta kõnetas mind: „Kas sina oled see prantsuse tüdruk?” Ta sinatas mind, justkui oleksime me teineteist ammusest ajast tundnud, või nagu oleksin ma laps.
Ma ei näinud kunagi hiljem, et ta oleks neid pükse kandnud. Justkui oleksin ma oma sõrmedega need ära määrinud. Või võib-olla tahtis ta neid alles hoida, lihtsalt mälestuseks päevast, millest alates kõik muutus.
Olin tulnud sõjast paradiisi, kontrast poleks saanudki suurem olla. Surma selja taha jättes astusin ühel päikeselisel kevadpäeval bussist maha ja seisin pimestatult rannahotelli ees, selle klaasterrass peegeldas niihästi taevast kui ka merd hääletus valguse ja sädeluse plahvatuses. Nii ebatõeline, et see sööbis mulle sügavalt mällu, kui ma seal seisin, kerge kott ühes ja kange suitsuisu teises käes. Läksin koos teiste naistega kõrgest puutrepist üles. Pidin alustama uut elu, oma vana elu ma enam elada ei saanud.
Paar nädalat hiljem nägin, kuidas pehmelt kaarduval rannajoonel süttisid hämarikus lõkked, kevadises pimeduses paistsid ridamisi külades põlevad tuled. Arvasin, et see on kuidagi sõjaga seotud, ent see tuledekomme oli palju vanem kui sõda. Iidvana tava, kevadlõke, maituli, mis pidi ära põletama talve viimased riismed ja uuele ruumi tegema. Samal õhtul sain teada,
