usundit. LEHMANN (LR: 29) ütleb õigesti primitiivsete usundite kohta, et need on “teatud kindel viis tegelikkuse protsesside vaatlemiseks ja enda kohandamiseks nendega”, aga just see viimane, et usund sisaldab ka inimese harmoneerumiskatsed oma seletatud “nimetule”, jääb peaaegu täiesti välja intellektualistlikus usundituletuse teoorias. Küsimus, kuidas ja miks ürginimene hakkas vajama seletust, on samuti enamasti jäetud kõrvale või vastatakse lihtsalt, et inimesel juba on kord säärane vajadus! Mõned muidugi ühendavad seletusetarbe hirmuga, nagu tähendatud eespool. Ka see teooria on siis sama poolik, nagu usundi tuletamine hirmust, kuid poolik teisel pinnal ja teises suunas, esimene seletas päämiselt maagia ja vastavate riituste tekke, siinne päämiselt müütide tekke.
Minu meelest tulenevad mõlemad, hirm ja selgusenõue, primaarsest võõristusest ja hämmastusetundest, mis valdab inimest, kui ta hakkab suutma eraldada mitteennast. Intensiivsemal kujul see tunne on hirm, tavaliselt on tal aga sama kvaliteet, mis laste õudusetundel tondijuttude kuulamisel. On midagi paeluvat ja tõrjuvat maailmas, midagi salapärast, mis ei jäta rahule inimese sisemust. Ja olenedes inimese ehitusest on ta esimesed küsimused alati kausaalset laadi ja taoliste küsimuste arv võrreldes teistsugustega määrab veel praegugi inimese vaimse arengu astme. Alles vaimu selginemine ning kasvamine tingib kvaliteedi ja kviditeedi küsimused (§ 4.4). Ajaloos on see väga ilmne kristlikus dogmaatikas: kultuurselt kõrgel Idamaal arutati, kuidas Jumal on inimenegi ja jumalinimese struktuuri, barbaarses Euroopas oli esimesi küsimusi, miks sai Jumal inimeseks? Arvan, et võib väita kindlalt: kui mõned primitiivsed müüdid meile paistavad vastavat muid küsimusi kui “miks?”, siis pole me mõistnud neid õigesti või pole need müüdid enam primitiivsed. Sest müüt tõelise tähenduse ununedes mingis mõttes iseseisvus ning hakkas kasvama nagu liigliha.
Eelnenud väitega pole nõus enamik teadlasi, nad nõustuvad küll, et on kausaalseid aitioloogilisi müüte, kuid need olevat vähemuses. Juba kreeka teadlased, kes hakkasid käsitlema oma müüte “terve mõistuse” kohaselt, tulid otsusele, et neis tavaliselt kirjeldatakse tarkade või kuningate või muidu silmahakkavate inimeste saatust, mida rahvas väljendas mõne lööklausega, kuid hiljem hakkas võtma sääraseid lauseid sõnasõnalt ja luuletas nood ümber. Nii seletab mütograaf PALAIPHATOS (Peri apiston III):
“Öeldakse, et Aktaion olevat nahka pandud oma enese koerte poolt, aga see on vale, sest just isandat armastab koer kõige enam ja jahikoerad liputavad kõikide inimeste ees saba. Ja mõned veel ütlevad, kui Artemis ta oli moondanud põdraks, siis koerad õgisid ta ära. Aga mulle näib, et Artemis ei saa teha, mida (see lugu) tahaks. Pole ju tõsi, et mehest saab põder või põdrast mees, vaid sääraseid müüte koostasid poeedid, et kuulajad ei saaks ülbeks jumaluste vastu. Sest asi tõepoolest oli sedasi: Aktaion oli soo poolest arkaadlane, jahiarmastaja, kes toitis paljusid koeri ja pidas jahti mägedel, aga oma asjad jättis ripakile. Sest tolleaegsed inimesed olid kõik isetöötajad, orje neil polnud üldse mitte, vaid nad ise harisid põldu ja see sai rikkaimaks, kes haris põldu ja oli töökas. Aga Aktaionil, kes ei hoolinud majapidamisest ja meelsamini askeldas koertega, läks elu raisku. Ja kui tal enam polnud midagi, ütlesid talle inimesed: “Õnnetu Aktaion, oled nahka pandud omaenese koerte poolt.” Just nagu nüüdki, kui keegi hoorajahtipidajaid saab õnnetuks, tavatsetakse öelda, et hoorad on pannud ta nahka. Taoline oli nimelt seegi, mis juhtus Aktaioniga.”
Taoline müütideseletus, mida nimetatakse euhemeristlikuks, EUHEMEROSe järgi (u. 300 e.Kr.), kes ta rajas, oli Kreekas väga levinenud ja püsis kogu keskaja läbi seletuseks usundite tekkimisele. LACTANTIUS (Instit. I, 15), keda tsiteerib ISIDORUS Hispalensis (Etym. VIII, 11) ütleb:
“Quos pagani deos asserunt, homines olim fuisse produntur, et pro unius cujusque vita vel meritis, coli apud suos post mortem coeperunt, ut apud Aegyptum Isis, apud Cretam Jovis, apud Mauros Juba, apud Latinos Faunus, apud Romanos Quirinus etc. Fuerunt etiam et quidam viri fortes, aut urbium conditores, quibus mortuis, homines qui eos dilexerunt simulacra finxerunt, ut haberent aliquod ex imaginum contemplatione solatium, sed paulatim hunc errorem, permadentibus daemonibus, ita in posteris constat irrepsisse, ut quos illi pro sola nominis memoria honoraverunt successores deos extimarent atque colorent.”[28]
Vincent de BEAUVOIS (Spec. hist. I, 94) ainult tsiteerib teda ja möödumisi oletab, et kujude austamisele on veel kaks põhjust “(affectis erga morientes) timor et adulatis ergo reges, diligentia artificum insculpendo et repingendo imagines”.[29] Viimativiimaks tuleneb sellest vaateviisist animism jne., aga ka vääretümoloogiate koolkonnas on sellest jääneid.[30]
Selle kõrval aga stoikud eriti muutsid jumalused elementideks ja psüühilisiks võimeiks. Nii oli jumalatar Athena mõtlemine (phronesis) ja maast kuuni ulatuv tihedam õhk; Zeus mõistus (nus), puhas õhk ja ülemine hemisfäär (Mythografoi 1843 : 327j.). Nii võis kõik lood jumalaist ja nemad isegi teha ümber filosoofiliste tõdede “teisitiütlemiseks” (allegoria), kuigi keegi ei vaevunud seletada, miks talitati nõnda ja sügavad tõed peideti juttudesse. See arvamine on tõusnud uuesti renessansiaegu ja esineb paljudel autoreil (temast põlvneb degeneratsiooniteooria, natuurmütoloogiline ja natuurfilosoofiline koolkond), viimati veel CREUZER kuulsas Symbolik und Mythologie der alten Völker (I–IV, 1810– 1822) arvab, et monoteistlik ürgtarkus ning õpetus lunastusest ning surematusest olevat peidetud igasuguste müütide ja riituste taha, mida preestrid polevat tahtnud avaldada rumalaile, kes polla olnud võimelised mõistma neid eksaktsel filosoofilisel kujul.
Modifikatsioon sellest vaatest on J. J. BACHOFENi väide “müüt on sümboli eksegees”. Kuigi ta tunnistab, et müütides esialgu olnud ka inimestel “nende mineviku varaseimad mälestused, nende füüsikaliste teadmiste kogusumma, varasemate loomisperioodide ja määratute maailmaga toimunud muudatuste mälestus”, on tehtud need “usuliste tõdede kujutamiseks, suurte loodusseaduste näitlikustamiseks, eetiliste ja moraalsete tõdede väljendamiseks ja äratamaks trööstivaid aimdusi, mis viivad välja ainelise faatumi [Fatum] trööstitutest piiridest”. (Versuch über die Gräbersymbolik des Alten, Basel 1859 : 46jj.). Ei ole õige väita, et see teooria oleks lausa ekslik, sest mõnel üksikul juhul on võimalik näidata enamvähem usutavalt, et mõni müüt on tolastunud inimeste mälestus kunagi kuuldud tõest. Järgnev üks näide (ROYS, The Book of Chilam Balam of Chumayel, 1933, 87 j.) pole ainukene:
“Oli siiski ka teine eklipsi seletus. Kaasnedes mõninga informatsiooniga Euroopa almanahhidest me leiame Codex Perez’ist (lk. 27) väite, et kuuja päikesevarjutus on põhjustatud sellest, et nad on “kaetud planeetide poolt”. Ning ka San Antonio maia indiaanlased lõunapoolses Briti Honduurases nimetavad xulab’iks (“sipelgas”) Koidutähe jumalust, kes jääb vägevuse poolest alla ainult kristlikule Jumalale. Kirjutaja kaldub ühendama seda nimetust sipelgatega, keda nimetatakse xulab ja keda põhja-Yucatani maiad usuvad ära söövat päikese ja kuu. San Antonio indiaanlased on olnud mõjutatud nii holide kui kekchide poolt ja see idee põhja pool, et xulab-sipelgad söövad ära kuu, võib olla hoopis vääriti mõistetud teooria, mis on sisse toodud lõunast ja mis tekitab sellise, et varjutused on põhjustatud teatavate planeetide poolt.”
Kuid, vastupidi on võimalik väita ka, et kõik müüdid
