“Tavaliselt omistatakse müütide päritolu Idamaa inimeste elavale kujutlusvõimele. Mina seon selle pigem esimeste inimeste teadmatusega. Saatke inimene poolusele ning tema esimesed lood on müüdid. Ja on siis põhjapoolkera vanemad müüdid midagi muud? Needki on täis hiiglaseid ja võlureid. Ma ei taha siinkohal väita, et hõõguv ja põletav päike ei soodusta kujutlusvõimet paratamatult muinasjuttudest toituvail vaimudel, vaid ütlen seda, et see eelsoodumus on olemas kõigil inimestel ja see ei sõltu päikesest. Nõnda siis ei ole ma kõiges eelnevas eeldanud inimeste puhul muud kui seda, mis on neile ühine ja toimib nii jääväljadel kui kõrvetava päikese all… Siinkohal võiksin näidata ka hämmastavat kokkulangevust Ameerika indiaanlaste ja kreeklaste müütide vahel… Sest kreeklased, kui nad olid alles noor rahvas, ei arutlenud sugugi mõistlikumalt kui Ameerika barbarid, kes olid tõenäoliselt samuti noor rahvas, kui hispaanlased nad avastasid. Nii on meil igati alust mõelda, et indiaanlased oleksid lõpuks sama mõistlikult arutlema hakanud kui kreeklased, kui neile vaid selleks vabadus oleks antud… Ka vanade hiinlaste juures me leiame vanade kreeklastega sarnase lähenemise — seletamaks looduses toimuvat, mõeldakse välja lugusid. Millest on tingitud tõus ja mõõn? Loomulikult ei mõelnud nad kuu mõjust meie vetele. Ühel printsessil olnud sada last. Viiskümmend elasid mere kaldal, viiskümmend mägedes. Neist said alguse kaks suurt rahvast, kes tihti omavahel sõdivad. Kui merekalda asukad on üle mägede elanikest ning sunnivad viimased taanduma, siis on tõus. Kui nad aga tagasi lüüakse ja nad mägedest mere äärde pagevad, siis mõõn. Säärane filosofeerimine sarnaneb igati Ovidiuse Metamorfoosidega ning on tõsi, et ühesugune teadmatus on andnud erisuguste rahvaste juures ühesuguseid tulemusi.[31]
Kõik vanemad teadlased (ja neid on väga palju), kes on arutanud taoliselt, peavad endastmõistetavaks taoliste seletuskatsete puhul isiklikustamist inimese poolt, keegi ei küsi, miks inimene tegi jumalused oma näo järgi. Keegi ei katsu tõestada seda dogmaks muutunud hüpoteesi, mis nii absoluutsel kujul vastab tõele alles inimkonna vaimse arengu kõrgemail faasidel. Primitiivse müüdi olendid tõepoolest pole inimesed ega loomad, pole loodusenähted impersonaalselt ega isikud, vaid kõikide nende üksikfaktide lahutamatu kompleks. Ainult siis, kui väita, et inimene iseendki vaatles nõnda, võib öelda, et inimene moodustas loodusenähteist omataolised olendid.
Viimne suur koolkond müütideseletamise alal on väga sarnane esimesega ning pärineb ka juba renessansi ajast, mil võrreldes kristlusega püüti vabandada paganaid kui idamaiseid rahvaid nende elava fantaasiaga. See polevat neid lasknud kainelt vaadata tõde loodusenähete kohta, vaid sundinud luuletama ning ilustama kõike tajutut. Eriti intensiivseks muutus see vaateviis müütide kohta saksa romantikute estetismi tulemusena, vennad GRIMMid, Fr. M. MÜLLER, MANNARDT, DÄHNHARDT ja igasugused kuu, päikese, tähtede, kõue ja tuulemütoloogid arutavad nõnda ja pole võimalik väita, et nad alati eksiksid. Kuid selle teooria äärmused on sama koomilised kui PALAIPHATOSe seletus Aktaioni loole. Kahjuks pole mul võimalik tuua näidet just Aktaioni kohta sellest koolkonnast, aga väga kena on lugeda LUBBOCKi (284) arvamist Oidipuse loo kohta:
“Selline seletus kaugeneb — ja see on just tema peamine võlu — vanadest müütidest mitme vastandliku joone poolest. Just nagu päike hajutab teda ümbritseva pimeduse ja õhtul läheb taas pimeduseks üle, nii tappis ka Oidipus oma isa ja abiellus oma emaga. Sel viisil ei osuta selle kohutava loo sisu mitte inimese hinge moraalsele rikutusele, vaid valestimõistetud kirjelduse tõlgendusele, et päike hajutab pimeduse ja lõpuks otsekui naituks pimedusega, millest ta pärineb.”
PALAIPHATOS arvatavasti seletanuks, et Oidipus tappis ühe taadi ja abiellus tolle eidega ning rahvas haletses vaest meest, kes tõeliselt tappis oma isa ning võttis naiseks olendi, kes võinuks ju olla ta ema. Natuurmütoloogide ja euhemeristide seletused pole ju mõeldud muuks kui “moodsale inimesele” ebasobivate joonte kõrvaldamiseks inimkonna ajaloost ning mõttelaadist. Ja nad mõlemad arvavad, et alguses oli kõik korras, kuid hiljem inimkond muutus rumalaks ja hakkas lihtsaid tõdesid mõistma võõriti. Aga nad ei ütle seda kuskil expressis verbis nagu CREUZER ja tema mõttekaaslased.
Poolteaduslikule, külakooliõpetajalikule mõtteviisile tundub just see teooria, millest sõltub ju, et ürginimene kummardas “loodust”, väga sobiv ja kena, sest ta ülendab inimkonna minevikku ning nõndamõtlejat seminari vilistlast ühtmoodi. Koolmeistrile on ju “loodus”, millest ta teab kõik, väga austamisväärne, eriti aga päike, seepärast teda rõõmustab, et ta kauged esivanemad on toiminud samuti ning kõik vahepäälsed usundid on inimvaimu pimenemise eksimused, milledes tavaliselt on süüdi preestrid, kes tahtsid elada jõude muude inimeste arvel. Et taolised teooriad eriti maaintelligentsi hulgas on käibel veel praegugi, nimetan alamal selle koolkonna tähtsamate esindajate olulisemad teosed. (§ 5.9; lk. 315 jj.)
K. LEPSIUS, Über den ersten ägyptischen Götterkreis und seine geschichtlich-mythologische Entwicklung, 1851; W. SCHWARTZ, Der Ursprung der Mythologie, dargelegt an griechischer und deutscher Sage, 1860; A. KUHN, Die Herabkunft des Feuers und des Göttertrankes, 1859; Entwickelungsstufen der Mythenbildung, 1873; Fr. M. MÜLLER, Chips from a German Workshop, 1867–75; Introduction to the Science of Religion, 1873; Hibbert Lectures on the Origin and Growth of Religion as Illustrated by the Religions of India, 1878; Gifford Lectures: Natural Religion, 1889; Physical Religion, 1891; Anthropological Religion, 1892; Theosophy or Psychological Religion, 1893; Contributions to the Science of Mythology, I–II, 1897. BAUDRY, L’interprétation mythologique (Revue Germanique 1865). E. BOURNOUF, La science des religions, 1870. M. BRÉAL, Hercule et Cacus, étude mythologique comparée, 1863; Mélanges de Mythologie et de Linguistique, 1878. E. H. MEYER, Indogermanische Mythen, I–II, 1883–87. Ch. PLOIX, La nature des Dieux: Etudes de mythologie gréco-latine, 1888. E. SIECKE, Liebesgeschichte des Himmels, 1892; Mythologische Briefe, 1901; Drachenkämpfe, 1907–08; Hermes, der Mondgott, 1908–09; Götterattribute und sogenannte Symbole, 1909; Pûshan, Studien zur Idee des Hirtengottes, 1914; Der Vegetationsgott, 1914. H. LESSMANN, Die Kyrossage in Europa, 1905; Aufgaben und Ziele der vergleichenden Mythenforschung, 1907; Schneewittchenstudien, 1910–14; Die Unglückszahl Dreizehn und ihre mythische Bedeutung, 1913; Die Entstehung der Sprache im Lichte des Mythos, 1922. G. HÜSING, Beiträge zur Kyrossage, 1906. P. EHRENREICH, Die allgemeine Mythologie und ihre ethnologischen Grundlagen, 1910; Die Mythen und Legenden der südamerikanischen Urvölker, 1905; Götter und Heilbringer (ZE 1906, 536 jj.); Die Sonne im Mythos, 1915. E. SELER, Einiges über die natürlichen Grundlagen mexikanischer Mythen (ZE 1907, 1–41). H. WINCKLER, Himmels- und Weltbild der Babylonier, A. JEREMIAS, Das alte Testament im Lichte des alten Orients, E. STUCKEN, Die Astralmythen, 1901–07. W. MANNHARDT, Wald- und Feldkulte, I–II, 1875–77. O. DÄHNHARDT, Natursagen, I–IV, 1907 jj. F. G. WELCKER, Griechische Götterlehre, 1857–63. J. GRIMM, Deutsche Mythologie, 1835. A. M. KRAPPE, La Genèse des Mythes, Paris 1938.
Kõigile animismi eitajaile (nagu A. LANG, Custom and Myth, 1884; Myth, Ritual and Religion, 1887; The Making of Religion, 1898), eriti aga preanimistlikele hirmu ja sellest sõltuva maagia (ehk usundi) teooria pooldajaile on seletusmüütide olemasolu segav. Nad seepärast enamasti väidavad, et riitused on primaarsed
