asju. Tuul kasvõi ärritas inimest kindlasti enne, kui tal oli kombeid tuule suhtes. Isegi LEHMANN (LR: 99 jj.), kes ometi kõneleb tagasihoidlikult, võrreldes teistega, liialdab üteldes:
“Müüdid on tegelikult sekundaarne, refleksiooni kaudu lisanduv, juhuslikult elav ja muutuv, kergesti kaduv element religioonis. Kultusel on oma kindel tugi alates jumalateusu ehitusest kuni selle täieliku vaimsustamiseni… Müütide domineeriv ülesanne ei ole aga mitte looduse seletus, vaid kultuse motiveerimine ja seletamine. Sageli on müüt vaid tekstiloojaks pühadele tseremooniatele (eriti kus ta esineb hümnivormis). Või tahab ta siis selliseid kultuslikke suhteid lahti seletada, millede algmõte on kaduma läinud, või ka selliseid, millised tahavad uuesti juurduda. Sellistest etioloogilistest (=rajamise) müütidest kubisevad india braahmanid, aga ka kreeka mütoloogias leidub selliseid (Prometheus jätab Zeusi ilma ohvrilihast jt.). Müütides seletatakse vananenud kombeid ja töid (nt. tule hõõrumine), relvi ja masinaid (Thori haamer, Hermese sau), mis on kultusesse kaasatud. Erinevate jumalate kokkuseadmine kultuses annab jälle põhjust jutustada, millal ja kuidas need jumalad said sugulasteks või taas jäid võõrasteks, või kuidas nad kultuse üle tülitsesid; mõeldakse välja ka inimeste ja jumalate vahelisi sidemeid: kus hilisem kangelastekultus või võimsate perekondade ja kuulsate isikute austamine vajab kõrgemat seadusalust, seal saab neile juurde mõeldud jumalik päritolu. Kreeklastel ja indialastel on niipalju müüte mitte ainult seepärast, et mõlemad tahtsid enda jaoks kõike lahti seletada, vaid kuna juba nende usundid pöörasid tähelepanu eelkõige jumalatele ja nende arvukatele kultustele. Roomlastel ja hiinlastel oli seevastu müüte vähe, kuna nad olid üksnes praktikud, kelledele piisas tseremoniaalsest, osalt aga ka, kuna nende usundid olid rajatud animistlikule alusele ja vaimudeusul ei ole müüte. Egiptlaste usundist ei leia me müütide kohta sama hästi kui mitte midagi; müüdid Osirise, Isise ja Horuse kohta on peaagu ainsad meile teadaolevad… Müüt on määratud selleks, et ta ületataks: selgitavad episoodid [Momente] selles on teadus ja teoloogia, mis on üle võtnud hingekosutava jutluse, legendid (muistendid) ja laulu, jutustavad muinasjutud ja luule; ja see on kõrgemate religioonide allakäigu tunnus, kui müütiline nende usus ja õpetuses jälle üles kerkib.”
Kui taoline väide üldiselt oleks õige, siis peaks rahvaste juures, kellel on väga palju müüte, olema tähtis osa usundis kultuselgi, kuid indiaanlased ja polüneeslased on rahvad, kes vaatamata müütide määratule hulgale on väga vaesed koguni privaatkultuse avaldusilt. Ja müütide vähesus roomlaste ning hiinlaste juures vaidleb kõvasti vastu teooriale, LEHMANN pole suutnud teha kuidagi mõistetavaks nende puudumist. Sellega on aga tõestatud, et müüdid pole seoses ainult kultusega, kuigi sageli lugu on nõnda, eriti juttudes, mis seletavad praegusaegseid kombeid või tegevusi mõne sündmusega minevikust.
LEHMANN eelnevas väitis, et müüdi jutustavad osad on hiljem muutunud muinasjuteks ja nii arvatakse tavaliselt ka väljaspool natuurmütoloogilist koolkonda, sest paljude muinasjuttude puhul on nende müütilisus hõlpsalt avastatav. Isegi veel siis, kui muinasjutt omakorda on juba degradeerunud anekdoodiks või lorijutuks, nagu meil taeva lahkumine maast sõltub rätsepast ja tema perekonnast. Kuid LANG arvas vastupidi, et paljud müüdid on religioosse värvinguga kaunistatud muinasjutud ning temale on selles väites järglasigi, nagu HARTLAND (The Source of Fairy Tales, 1891; The Legend of Perseus, 1894–96; vrdl. WUNDT AfR XI (1908), 200 jj.).
Niisuguse väitega seoses tekib muidugi küsimus müüdi ja muinasjutu koha ja osa kohta inimeste elus. Mina arvan, et muinasjutt võib müüdistuda ainult sattudes levikul rahva juurde, kellele müüdid on olulisemad juttudest, kuid muidu on loomulik vastupidine käik. Kuid selles asjas oleneb palju müüdi ning muinasjutu definitsioonist. Kui öelda, et müüt tegeleb ainult jumalustega, on muidugi võimalik, et teatav jumalus kisub oma jutustikku võhivõõraid motiive, olenedes ta tähtsusest ning inimeste poolt talle osutatud lugupidamisest. Kuid müüdi tegelased ei tarvitse olla üksnes jumalused, vaid ka kunagised inimesed, loomad ja “elutud asjad”, kelledes jutustajad ei näe isegi erilist sangarlikkust.
Kõigest eelnevast võib järeldada, et ükski müüdiseletus omaette pole absoluutne. Vanemais kihtides esineb mu meelest ainult seletusmüüte, mis kirjeldavad, miks on asjad nii nagu nad on, ja siis edasi, kuidas nad said sääraseiks. Sellel faasil on loomulik, et mingil moel “jutustati ümber” loodust (sõna avaraimas mõttes), meie meelest “öeldi teisiti” kui asi on tõepoolest, luuletati ning avardati pisikene kogemus pikaks ja toredaks looks. Sest iga inimvaimu avaldus kipub kasvama koos inimesega. Nii palju on õigust natuurmütoloogidel. Et vahetevahel sellised lood kuidagi vastavad meie kogemusile (vrdl. oletused toitainete “väest” ja vitamiinid), siis võib meil tekkida kalduvus arvata primitiivseisse müüdesse olevat peitunud või peidetud andmeid kõrgemaist kultuurisaavutusist, mida madalamalseisvad rahvad on mõistnud võõriti. Ka see võib vahel olla õige. Aga ometi kehtib mõlema kohta üldiselt: meil pole mingit põhjust oletada inimvaimu üldist degeneratsiooni teatavast hetkest pääle, mille tõttu lihtsad ja puhtad, tõelised tõed totrastunud vaimu pärast omandasid meile ogara, paljudele koguni vastiku ilme. Veel LUBBOCK leidis vajalise olevat vaielda vastu degeneratsiooniteooriale, millel enne DARWINit oli väga palju pooldajaid (CREUTZER, MÜNSTER, F. Chr. BAUR, MOVERS, ROCHETTE, RINCK, CHWOLSON, vrdl. GRUPPE, Die griechischen Kulte und Mythen, 1887 : 42j.), millel SCHMIDTi koolkonna näol on pooldajaid veel praegugi. Üldiselt on aga selle aeg mööda ja küllaldased alused ta elustamiseks puuduvad. Eriti käib see tõrje euhemeristliku seletuse vastu, mis laseb inimkonna olla sattunud kujuteldamatusse totrusse. Et müüdid on saanud omale kunagi ülesande seletada teatavaid kombeid ja õigustada neid, et nad on omandanud motiive muinasjuttudest, on loomulik ning võimalik. Aga primaarselt peab tunnistama, et FONTENELLEil on õigus: müüt on primitiivse usunditeaduse hüpotees ja ta iseloom on tingitud primitiivse inimese vaimsest struktuurist. Ise küsimus (vrdl. § 6.6) käib materjali kohta, mida ürgsed rahvad kasutasid müüdi kujundamisel, teisisõnu, kust sai inimene pildid ja vahendid, millede varal ta seletas.
4. Nagu öeldud, pole usund ainult mütoloogia, pole ka riituste varal kerjamine kõrgemailt vägedelt, vaid need kokku ja veel midagi muud. Usundit ei põhjusta üksnes tundetahte nähted ega intellekt, vaid need mõlemad ja veel kõik muud inimese võimed, sest usund algselt oli kogu inimese reaktsioon sellele, mis talle tundus erinev temast endast. Oletatavasti ürginimene ei teinud seda vahet nagu meie ja vahe ei olnud talle samasisuline kui meile. Igatahes eraldamine ning lahutamine ja kataloogimine olid esimesed tunnetuseavaldused, araabia keeles veel praegugi bâna tähendab “tegi vahe” ja “mõistis”. Et kataloogida on võimalik mitmel moel ja alusel, seepärast on müüdidki vasturääkivad, sageli pärinedes ometi samalt jutustajalt. Kõikide taoliste usunditekke põhjuste otsimisega ja avastamistega pole võimalik halvustada usundit kui niisugust. Sest, nagu usund muiste oli kogu inimese reaktsioon, nii ta seda on praegugi ja seepärast ta on vältimatu ja kõrvaldamatu vaimne nähe. Tõsi on küll, et meil on palju teadusharusid, mis usundi evoluutidena võiksid teda asendada, kuid inimene, kes lepib disiecta membra keskel elamisega ega vaja mobiilset üldpilti, pole inimene, vaid spetsialist, oma liigi kääbunud esindaja. Inimkonnale olnuks hukatuseks spetsialistide kujunemine juba enne sündimist ning on praegugi, sest inimkond võib püsida ainult seni, kuni spetsialistiks teatavate riituste või teaduste alal saab ainult õppides.
§ 3. Algse(te) usundi(te) avastamiskatsete materjal ja meetodid
1. Loomulikult on usundi(te) ajaloo kirjeldamisel vaja teada, mis on väljumispunktiks, s.t., tuleb küsida: milline oli esimeste inimeste usund, mitte aga enam, kuidas ta tekkis. Sest ainult “maagia” poole kalduva mõttelaadiga inimene võib arvata, et vastus küsimusele “miks?” on ka vastus küsimusele “mis?”. Selle küsimusele vastamist
