jõurütmide tunne, läbi millede inimene omandab teatud veendumuse kahepoolsest suhtest ja mõjutusest… Need on aga kaks täiesti erinevat laadi, kuidas inimene, kes tunnustab lõputut-tajumatut, sellesse suhtub… Maagia reageerib nii, et inimese omast kogemusest pärineva kaitsetuse tunde tembeldab valetajaks [Lügnerin] ja teeskleb enese võimetele mittevastavat jõudu, oskust ja meisterlikkust, mida ta ütleb ikka jälle läbi omaenese abinõude õigustavat, lühidalt, milles ta andub illusioonile, mis muutub seda keerulisemaks ja tihedamaks, mida enam maagiline tegevus äpardusi ja pettumusi endaga kaasa toob. Religioon reageerib nii, et inimene tunnustab oma lõpliku kaitsetuse tunde ehedust ja tõesust koos üleval ja väljaspool kogemuslikku seisva jõu tunnustamisega, mis viimati omal moel tahtes mõeldud, tema elu tahab, nii nagu see on, nõnda et ta end talle hea südamega ja usaldavalt ära annab… On võimalik tegelikkuses asja niimoodi käsitleda, et maagia ja usund on kaks psüühilise käitumise väljendust ja vormi, mis lähtuvad samast reaktsioonide kogumist… Seejärel võivad mõlemad vaimsed nähtused samahästi olla üheskoos tekkinud kui ka algusest peale... Tundub mulle aga oluline kindlaks määrata, et religioosne tunne on tõepoolest primaarne reaktsioon sümbiootilis-sümpateetilises elu- ja maailmakäsituses.”
Segasevõitu seisundeid nende kolme võimaluse vahel on rohkesti. Neist poleks muidu kõneleda mõtetki, kuid mõndagi nad näevad ometi, millest kategoorilisemad hoiakud lähevad mööda. Nii arvab LEHMANN (LR:31. 64. 87), et maagia kuulub poolmateriaalseile, poolvaimseile “deemonite” usundile, kultus kuulub jumalusile ja kuigi need kaks printsipiaalselt erinevad, praktiliselt jäävat piir “immer etwas fliessend”. Tal on selles õigus, et maagia on avaldanud mõju usunditoiminguile, kultusele, kuid andes kultuse mõistele liiaks kitsad piirid, ta ajab ta peaaegu segi maagiaga, üteldes (LR 4 I (1925), 64–66):
“Kui maagia puhul oli tegemist ebaisikuliste jõudude ja deemonlike vaimudega, olid nende käsutamine ja inimlikule tahtele alluvaks tegemine selle tehnika erilised oskused, ollakse kultuses vastamisi isikuliste vaimude ja jumalatega, kellede tahtele püütakse mõju avaldada, neid enese suhtes heatahtlikuks muuta, nii et nad ise pöörduksid inimeste edenemise ja õnne kasuks. Kuna kultuses käsitletakse pühadust kui midagi isikulist, on ka suhe temasse isiklik: palvetamine, austamine, hardus — kõik seisundid, mis maagias täielikult puuduvad. Teine erinevus on, et maagiaga võivad tegeleda üksikud maagid, kultuses on aga nõutav organiseeritud preesterkond... Selgelt eraldub jumalateteenimine lihtsast deemoniteusust teda hingestava meelsuse läbi, läbi suhte inimese ja tema jumala vahel. See on nimelt üldiselt sõbralik... ja alles seal, kus kultus takerdub puhtalt tehnilisse, nagu kõrgelt arenenud preesterlikes ohvrireligioonides, võib vaadelda tagasilangemist maagiasse. Nii juhtus see nt. veedalikus kultuses, kus just ohverdamise tehnikate kõrge aste jättis niiöelda jumalad braahmanite meelevalda ja pidi jumaliku tahte allutama tugevamale vägivaldsele preesterkonnale... Sellegipoolest on ikkagi raske tõmmata selget piiri kultuse ja maagia vahele. Sest maagia elab üldiselt kultusevormides edasi, osaliselt vanade vormide jäänukina, mis kutsutakse ellu nooremate institutsioonide poolt, kohati paljude kultuslike tegevuste alusena, mis jäävad oma olemuselt ikka veel maagiliseks. Siiski tõlgendatakse sellesarnaseid vorme ja käsitusi, kui nad kuuluvad jumalateteenimise valdkonda, teisiti ja neid ei vaadelda enam maagilistena.”
Kuigi ta siis kuskil ei tõsta seda esile eriti, on LEHMANNi eelduseks ometi, et maagia on vanem usundist ja nii ebamääraselt kõnelevad paljud teisedki, kelle arvamisi mu meelest ainult osalt on võimalik pooldada.
On täiesti kujuteldav, et usuline ja nõiduseline hoiak on sama “ürgtunde” tulemused, kas suktsessiivselt või kontemporaanselt, sest nii võib juhtuda praegusegi inimesega. Kuid anastamine ühelpool, koordineerumine (mitte alistumine, sest vähemalt hiinlase hoiakut tao püüdmisel ei saa kuidagi nimetada selleks) teisel pole minu meelest vähemalt ainsad võimalikud “ürgtunde” tahud, ainsad paarid ning vaatlemisevõimalused ja reaktsioonid. Dualism, ükskõik, kus me teda näeksimegi, tundub meile loomulik ainult seepärast, et maastmadalast on meil tegu juhuslikult paariti esinevate nähetega, mis ainult vahel võimaldavad konstruida keskmisegi. Teadlased, kes arvavad, et alistamine või alistumine on ainsad suhtumisvõimalused, eksivad kindlasti ja ei selgita mitte “ürgse”, vaid eneste mentaliteedi struktuuri. Ma ei hakka siin loendama teisi tahke, sest seni kui inimkond vaatleb kõike ainult positiivse või negatiivse võimu telge pidi ning ei näe isegi X ja Z telje olemasolu, ei leidu sõnu, rääkimata täpseist, et öelda midagi nende kohta. Teisisõnu, arvan, et inimese “ürgkogemus” sisaldab rohkem, kui ta üheleainsale suunale pendlina kõikuma needitud mõistus talle praegu lubabki taibata.[18]
6. Olen eelnevas (ja edasiseski) katsunud käia loogilise positivismi (G. E. MOORE, L. STEBBING) teed, pidades esmalt tähtsaks teha kindlaks võimalikult selgelt ja täpselt, mida mõeldakse teatava mõistega või väitega, mida peetakse tõeks (ka meie eneste poolt). Teatavasti on eriti “normaalse, terve mõistuse” väited just selt küljelt üpris ebamäärased, ebanormaalsed ning ebaterved. Selle toimingu vajadus näitab, et oleme ükskord ometi jõudnud nii kaugele kui hindud enne relativistliku budismi teket, hiinlased “keeleuurijate” (ming chia) koolkonnas ja sofistideaegsed kreeklased. Kas aga filosoofia ning kõik filosoofilist laadi teadused tahestahtmatult ei saagi kaugemale sellest pretsieerimisest, pole mulle nii kindel kui mainituile, mõtlen ikkagi, et teinud selle töö, näeme, kust on võimalik minna edasi, kust mitte.
Heidame seepärast mitte kuigi sügavale tungiva pilgu usundi ja nõiduse evoluutidele (nii on edasises nimetatud kõiki nähteid, mis meie meelest koonusena, tõepoolest ehk kerana tekivad teatava ürgnähte paisumisel, kusjuures viimast sõna just on kasutatud seepärast, et meie mõistus elab veel amööblikult, kuigi me muidu mitte). Et maagia eeldab mingit mehhaanilise kausaliteedi (“post hoc ergo propter hoc”) tunnistamist inimese poolt, siis on juba ammugi väidetud, et temast on arenenud teadused ja maagiat on nimetatud primitiivseks teaduseks (TYLOR, Primitive Culture I 3, 112 jj.; FRAZER GB I 2; 62–75. III 2, 458 j.; LEHMANN, LR:31; SCHMIDT UG I, 573 jm.). Kuid isegi seda need inimesed ei täpsusta, milliseid teadusharusid nad mõtlevad, võimaldades nõnda vaidlustel religiooni ning teaduse suhte üle muutuda nii ebamääraseks, et igal vähegi arukamal inimesel on võimalik hankida kuulsust tillukese raasukese kainemalt mõtlemise varal. SCHMIDT ütleb ju:
“Aja jooksul end mitmel viisil “teaduseks” arendades [subj. maagia] — vrdl. astroloogia (ja astronoomia), alkeemia (ja keemia) jne. —, omandas ta samuti suurema “asjalikkuse” eelise, samal ajal kui vana isikuline käsitlus, usk kõrgemasse olendisse, diskrediteerus aina enam ja enam kui “antropomorfism”.”
Ja veel segasemalt LEHMANN: “See, mis meil tähendab loodusetundmist ja loodusjõudude tehnilist valitsemist, on metslaste jaoks nõidus ja maagia.” Lausega, mille sisust ja veel rohkem, mõttest, analüüsimisel ei jää midagi mõistetavat. Kuigi mõttelaadilt hulga lähedamal tõele, tippsaavutis segaduses on aga REINACHi (Orpheus :23j.) arutelu juba seepärast, et ta ei püüa piiritella religiooni ja maagiat vastastikku ning religioonis näeb tabude kogu:
“Ma olen pannud ette määratleda maagiat kui animismi strateegiat,… valeteadust, mis on kõigi tõeliste teaduste emaks…
