href="#fb3_img_img_f2e0add8-742b-5e12-90bf-083d0b0b539f.jpg"/>
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli Kujundanud Toomas Niklus © Tekst. Indrek Silver Einberg, 2019 ISBN 978-9985-3-4573-3 ISBN 978-9985-3-4641-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
I peatükk
Laht siras päikeses. Laevameister Johannes seisis veepiiril, käsi kõrgele üles sirutatud, reeder Heinrich Blau hoidis hinge kinni ja kogu ülejäänud kamp kalda ääres pidas vaikust.
Johannese käsi langes ja kaks hiiglaslikku puuvasarat kõmatasid täpselt ühel ajal. Kiilud lendasid eest, pea 120 jala pikkune kaljas seisatas terveks pikaks sekundiks justkui üllatunult, aga siis ta läks. Tihe veekardin tõusis vöörist kõrgemale ja laev libises merre – leplikult nagu jalg sooja tuhvlisse. Heinrichile tundus, et laev läks justkui rõõmsalt kohe.
Heinrichi neljas laev oli valmis. 1921. aasta juulis oli see kogu saarel esimene veeskamine pärast suurt ilmasõda. Tõsi, jooksvat taglast veel polnud, siit-sealt nokitsemist ootas ees, kuid laev oli merre saanud!
Koplinina tagant lõõtsuv tuul pani pani laudlina servad laperdama. Justkui lehvitaksid mulle, muheles Heinrich rannale kaetud laua otsas istudes. Kogu see palav päev tundus rõõmsalt lehvitavat juba hommikust saati, mil ta saarele jõudis. Heinrich pidas siiski oma harjumuspärast pilklikku ilmet. Need töömehed ju! Kippusid kohe semuks, nii kui lahkemat nägu tehti.
Veidi õhetav reeder vaatas lobisevat jõuku enda ümber. Pagan teab millisest armeest pärit narmendavad mundrikuued, kottis pintsakud ja turritavad rõngashabemed ehtisid kõiki paarikümmet laevaseltsi liiget. Noh, olid nad, mis nad olid, kuid ilusa laeva said valmis.
„Huvitav, miks kõigil on habemed nagu traadist?” tabas Heinrich end mõttelt. „Pehmeid lokilisi polegi? Üleüldse, kes nad sellised on?”
Kogu laevaseltsist tundis Heinrich ainult meister Johannest. Kolmele aastale veninud laevaehituse ajal tuli palju asju koos läbi mõelda ja kokku leppida. Töömeeste palgarahagi käis Johannese käest läbi. Johannes oli… oli, noh, Johannes. Temaga tuli arvestada, teretamiseks käsigi pihku suruda. Oleks aga mõni neist laua ümber istuvaist töömeestest Tallinnasse tulnud ja Heinrichi ärisse sisse sadanud, pööranuks ta jäise ükskõiksusega selja, kutsunud vaikse köhatusega lähima poeselli ja lasknud soovimatu „mardisandi” kiiremas korras tänavale kutsida koos kõige ta piibuleha ja laia saare murrakuga.
Sellise laeva vettelaskmine pole lihtne ja lõbus nagu lambapesu. Päeva esimeses pooles oli toimetamist kõigile ning seisusevahesid polnud. Nüüd, mil ilus kaljas omapäi lahel õõtsus, jäi reeder järsku üksi. Töömehed olid peenes rõivas reederipere ees veidi kohmetud ja ajasid rohkem omakeskis juttu. Isegi reederipere lapsel, vast kaheteistkümnesel poisinatil, olid keset suve kingad jalas. See oli ikka väga võõras.
Pidu oli aga ometi alanud. Reederipoolne lauaots jäi peo algul tähtsamate külaliste päralt. Konstaablile, Lloydimehele, laevameister Johannesele ja poepidajale Priidikule kallas Heinrich päris ehtsat Iirimaa viskit. Allpool lauas oli tavaline „karjajaak” hea küllalt. Nii hea, et mehed sulasid ja mõni kippus juba kämblaga õlale patsutama. Heinrich tõmbus sellest üleni kangeks, aga midagi ütlema ei hakanud.
„Varsti tahavad, et nendega veel sõrmkooku vedama hakkaks,” tusatses reederiisand mõttes. Veeskamispidu oli kord selline kahtlane ettevõtmine, kus tuli külamatsidega ühel pingil istuda, aga haput nägu teha ei saanud. Ei tohtinud! Iga tüli ja vääriti pilk võis laeva saatusele matsu panna. See oli lugematutest kurbadest näidetest ammu kinnitust leidnud. Heinrich ei kavatsenudki kõigile kuulutada, et ta nädala eest sõna saatis: leidku Johannes mõned mehed, kes päeva-kaks püssidega rannal jalutaksid. Mõned paugudki laseksid. Vareseid ja ronkasid ei tohtinud veeskamisel laeva kohal tiirutada. See olnuks väga halb märk. Ja nüüd neid ei tiirutanudki. Aga mõne teise reederiga kohtudes poleks Heinrich selles punktis salatsenud. Teine mõistnuks teda igal juhul.
„See oli ju üsna alguses näha, et tuleb kunskoppi nägus laev,” kõmistas ruuge habemega mees Heinrichist vasakul.
„Oli rihtimist, aga ühtegi planku ei pidanud lahti harutama. Johannes on kõva meister, väga kõva,” kiitis paremalt sooniline taat. Heinrich märkas, et taat unustas piipu süüdates põleva tiku sõrmede vahele ja pahema käe pöidla leegi sisse. Taat kõneles ja tikk põles. Leek noolis valgetest armidest paksu pöidlanahka, kuni põleski lõpuni. „Kui palju tuleb endale noa ja peitliteraga sisse lõigata, enne kui pöial muutub tulekindlaks?” oli Heinrich jahmunud. Korraga lasi ta end lõdvaks, sest taipas, et mitte keegi neist sakris parraga meestest ei tüki linnahärraga semutsema. Neil oli lihtsalt pagana hea meel hästi tehtud töö üle, ilusa laeva üle, mis nüüd lautris seisis. Tema oli siin võõras, kes ei tea laevast õhkagi, ja üksteise võidu tahtsid mehed tallegi oma rõõmu jagada. Sellest need õlalepatsutamised, taipas Heinrich.
„Tarvis poisile ehtsaid laevameistreid näidata. Kus ta on?” pöördus Heinrich saksa keeles oma kaasa Hermine poole.
„Mul ei ole tõesti jaksu kõigel silma peal hoida, kuni sina siin nendega… nendega viina jood. Kui sa teaksid, kui paha mul on!”
Jah, Herminel oli paha ja ta tahtis ära. Natuke paha hakkas tal juba üle väina sõites. Veel rohkem siis, kui sadamas pressis nende autosse Johannes, haisedes tubakast ning higist nii, et seda oli peaaegu näha. Päris piin algas siin rannapõndakul, kuhu laud oli kaetud. Aukülalistena olid nad seatud laua otsa ja täpselt vastu juulipäikeses kiiskavat lahevett. Herminel oli aga migreen kerge tulema.
„Olgu, olgu. Mine jaluta vilus või…”
„Alati, kui ma haige olen, tahad sa mind kusagile ära saata. Kui sina haige oled, siis Hermine seda ja Hermine teist ja kas saab juba rutem. Mine jaluta! Tõepoolest,” turtsus Hermine kahekordse lõualoti võbisedes.
„Aah, põrgusse!” tundis Heinrich korraga ulakat lõbusust. Ta harutas lipsu kaela ümbert, toppis tasku, päästis särgikrae valla ning enne kui arugi sai, oli juba kaks klaasi kõige labasemat „karjajaaku” alla kummutanud. Üle mitme aasta – neisse aastaisse mahtus suur ilmasõda ja selle kõrvale mitmeid väiksemaid hädasid – tundis Heinrich end järsku hästi. Justkui oleks kagust lõõtsuv palav tuul mured minema pühkinud. Muredest jäänud tühjale kohale oli vähemalt mõneks ajaks asunud „karjajaak” ning Heinrich Blau tundis, et tal pole selle vastu mitte kõige vähematki.
Küla esimene maja oli rannast vähemalt paarisaja sammu kaugusel. Rannapõndakul tuuriva peo hääled siia ei kostnud. Järgmise maja kuur oli veelgi kaugemal. Kuuri all seisis lastesalgake, tolm tiirles omasoodu seinapragudest lõõskavas valguses. Kartulikorvide hunniku tagant ilmus valgete sulgedega rääbakas kana ja hiilis piki seinaäärt ukse poole. Lõhnas kuiva mulla, päikeses kuumavate laudade ja linnaste järele, aga sekka pressis midagi hoopis uut. Võis haista bensiinilehka ja nahkistmete hõngu ja veel midagi sootuks määramatut. Keset kuurialust seisis salapäraselt veiklev Ford-T. Kana astus vargsi edasi ja jäi siis, vasak jalg õhus, ennenägematut riistapuud vaatama.
Auto oli reederipere oma. Hommikul aeti see väga ettevaatlikult mööda plankusid liinilaevalt maale. Sohver pesi autolt teetolmu ja nüüd ta siin seisis. Vana-Kruuse talu Liisa meelest lausa säras. Seni oli tüdruku väikeses maailma vaimustavaim asi olnud rätsepmeister Siiraku õmblusmasin. Ent nüüd kukkus õmblusmasin kiiresti ühte ritta koorelahutaja ja teiste vähem huvitavate esemetega. Majesteetliku lakist ja kroomterasest särava iluduse kõrval tal enam kohta ei olnud.
Reederipere poeg Viktor õhetas tähtsusest.
