Heinrich oli silmanähtavalt elevil. Särgikrae lahti nagu vaksalipätil, noogutas ta innukalt kellegi jutu peale.
„Purjus lontrus. Purjus kasutu lontrus. Selline sa oledki tegelikult.”
Üürike kergendustunne haihtus ja asemele vajus ängistav tusk. Viimastel aastatel oli ta seda varemgi tundnud, aga mitte nii tugevalt. Kasvõi karju, aga mida seegi aitaks.
Hermine oli sakslanna. Kooli lõpuklassis pidanuks ta saama austajatelt salajasi saksakeelseid sõnumeid. Vastu saatma värssides sõnumeid, mida võib mõista nii, aga ka naa. Bürgermusse[1.] suvistel väljasõitudel pidanuks ta murdma mõnegi tudenginooruki südame, kuni isa soovitab ühe neist murdmata jätta. Seejärel tulnuks kihluda ning selle õnneseenega abielluda. Sakslasega. Nojah, lõpuks pidanuks nad võtma teenija või paar, kui lapsi juba rohkem. Teenija tulnuks võtta maarahva seast – eestlane. Nii saanuks odavamalt.
Läks aga teisiti.
Korraks vaevas Hermine pead küsimusega, kus see Viktor ikkagi on, aga pöördus siis tagasi „kasutu lontruse” juurde ja tusk vajus veelgi raskemalt oimudele. Roosakaspruuniks töödeldud nahast kotikeses pidi olema üks hõbedane pudel. Sellest sai viimastel aastatel tihti meelekosutust. Pudelike oli tühi. „Tuleb suurem hankida,” otsustas Hermine.
Ta tõstis masinlikult käe, kui Heinrich laua juurest talle korra julgustavalt lehvitas, seejärel pööras pilgu merele. Laua juurest kostis lõõtspillihelisid.
„No nii, kohe kukuvad oma roppusid laule jorisema. Edasi jääb oodata, millal kellelegi pink pähe katki lüüakse. Ja mina olen siin, koos nende… nende matsidega.” Hermine nuuksatas tahtmatult. Kuidas see küll nii oli läinud?
Papa läks pankrotti, olnuks lihtne vastus.
Kunagi ammu oli papal kaks koloniaalkauplust. Üks kesklinna ja Kadrioru pargi piiril, teine aga linnast väljas Keila asulas. „Aah, need,” rehmas papa tehtud ükskõiksusega, kui kodus kauplustest juttu tuli. Peamise tulu teenis papa hoopis konsignatsioonist. See tähendas, et papa sehkendas sadamas laevakaupadega. Laevadel oli vaja köit ja tõrva, purjematerjali ja värvi. Neil läkski päris hästi, kuni papa äripartner Isaak Scwartz jäi kaduma koos kõigi rahade ja osa kaupadega. See juhtus kohe pärast suuri mässusid Venes ning mõisapõletamisi Liivi- ja Eestimaal. Kaupmeestele tõid ainuüksi need mässud palju kahju.
Ja nüüd oli Isaak Scwartz läinud kogu raha ja usaldusega, mida aastatega oli kogutud.
„Tütar, ma pean ütlema, et võime kodust ilma jääda. Äri enam ei ole,” sõnas papa tasa. Novembriöine torm loopis õues hooti vihma vastu akent. Tuul pressis aknapragudest sisse, nii et isegi leek lambitahil õõtsatas. Papa haises portveinist ja tema pea värises. Herminel oli korraks meeletult kahju papast, kes siin seisis ja kelle väriseval kiilaspeal veikles petrooleumilambi kuma. Siis tuli aga hirm nagu uksepaugatus. „Mis nüüd saab?”
„Luba, ma ei vasta sulle praegu. Üksik inimene ma ju pole. Sellepärast ära karda – revolvrit ma võtta ei tohi. Seda ära karda.”
Ja papa hakkas nutma.
Muresid oli majas ju ennegi olnud, aga need olid väikesed. Veel siis, kui nad elasid Tartus, naeruküllaste Bürgermusse-piknike ajastul, ei kippunud noormehed üldse ümber Hermine parvlema. Noore Hermine viis see vahel päris ahastusse. Hermine oli emasse, see tähendas, et väga pikk. Hermine oli emasse veel selgi kombel, et tal oli päris leidlik huumorimeel. Teistmoodi kui ema Maxinel, oli Hermine huumor aga pilkav, omamoodi õel. Ja sellegi algust mäletas ta. Pereisa Julius ja pereema Maxine leppisid sellega, et tütar ei taha tikkida, on üldse laisavõitu. Leppisid ka sellega, kui tütre tantsuõpetaja ohkas: „Õpetaks nagu hästi kuivatatud puuhobust.” Vaid õmblemine kukkus Herminel hästi välja. Sellele ei vaadanud vanemad kuigi hea pilguga, sest õmblemine oli kas läbikukkunud sakslaste või edasipüüdlike eestlaste leivatöö. Leivatööd ei pidanud nende tütar ometigi õppima. Aga midagi peent ning seisusekohast pidi ta siiski selgeks saama! Hermine pandi klaverit õppima. Klaveriõpetaja oli tuntud muusik. Paar kuud hiljem tahtis õpetaja emaga nelja silma all rääkida. Paraku, klaverisaali uks oli küll kõrge, kuid õhuke. Nii kuuliski Hermine: „Teate, mina selles mõtet ei näe. Minu aeg ja teie raha. Kui nii väga tahate muusikaga jätkata… no ma ei tea, ostke väike trumm.”
Hermine nuttis ennast magama nii sel kui ka mitmel järgmisel ööl. Ta ju teadis, et saamatu kipub ta olema igas asjas, aga klaveriõpetaja oli matsirahva seast – eestlane. Ja seda ei suutnud ta andestada. Sealt alates otsis ta leidlik huumorimeel kohti, mille puudutamine haiget teeb. Ning nagu saatuse õel nali astus pärast papa laostumist nende juurde sisse üks noor mees. Kartulikoore karva turris juuksetukk, abitult seotud lips – kindlasti liiga kallis kõige odavamast kangast kuue juurde. Nägu toorevõitu, ja vaevumärgatav – aga siiski märgatav! – ülbe pilge suunurgas. Pikk, lausa väga pikk. Kilomeetri taha näha, et eestlane.
Kolm tundi hiljem, kui ema Maxine oli juba teise portveinipudeli papa kabinetti viinud, tuli ta sealt selginenud näoga – justkui oleks inglit kohanud. Kulus veel pool tundi, kaks meest astusid kabinetist esikusse, ja siis oligi võõras läinud.
Papa astus natuke pehmel sammul elutuppa ja vaatas abitu naeratusega oma ärevil naisperet.
„Noh, nüüd on nii, et peab kirikusse küünla viima. Päästetud oleme.”
Võõras eestlane ei tulnud papale raha pakkuma. Selliseid asju ei juhtu. Võõral oli papale pakkuda osake kahest laevast, mille osanik ta ise oli. Selle eest tahtis võõras aga papa mõlemat koloniaalkauplust ning lisaks kõiki papa sidemeid laevakaupade alalt. Võõras võttis aga koos kauplustega endale ka kõik ootamatult tekkinud võlad. Korraga oli pere lahti ületamatust koormast ning rikkam lootuse võrra, et laevad ei lähe tormis põhja, vaid teenivad pisitasa leiva lauale.
Laevad ei läinud põhja. Laevad teenisid aastatega tublisti, aastad, need aga möödusid. Korraga oli Hermine Luise von Gruenewald 36-aastane ja vanapiiga mis vanapiiga. Eestlasega harjuti. Hermine ei teadnud küll ta perenime, aga see ei huvitanudki teda. Kõnekatked – Henn tuli, Henn tõi, Henn andis teada – muutusid peres samasugusteks käibeväljenditeks nagu „vihm jäi üle” või „kass sai pojad”. Hennu toorepoolse näoga harjus, nii et enam ei märganudki seda. Ülbe muie ja terane pilk andsid kummalisel kombel kokku väga mõistva ilme. Ja see ei sünnitanud ebamugavust. Kui papa ühel 1909. aasta aprillihommikul lipsu sidudes kohmas: „Muuseas, Hinrikul oleks sinu vastu väga ausad kavad…” jättis Hermine küll sündsa pausi, aga seejärel sõnas selgelt: „Papa, kui sina vastu ei ole, siis mina olen nõus.”
Pulmad oli tagasihoidlikud, ja mitte raha pärast. Gruenewaldide ametivennad hoidsid pärast segadust rahadega eemale, päris sugulased olid aastate eest Tartusse ja võõraks jäänud ning Hennu poolt tulid vaid tema kaks venda. Rohkem sugulasi kaasal polnudki.
Mõni aeg hiljem isikliku kalessiga poodi sõites kohtas Hermine ühte neist noorukeist Bürgermusse aasadelt, kes oli nüüd juba keskealine. Tal pidada päris hästi minema. Peab vahetusevanema ametit. Teise „nooruki” surmakuulutust luges Hermine ajalehest. Hiljem kõneldi linna peal, et surm saabunud omaenese käe läbi, kuna võlad kasvasid üle pea. Ning üks okas hakkas idanema Hermine rinnus. Iga selline uudis justkui osatas ta kunagisi unistusi Bürgermusse aasadel. Saksa veri toonuks vaid muret ja õigeks valikuks osutus hoopis keegi maarahva seast. Jõuka kodu, poja ja muretu homse eest pidi ta aga maksma. Nagu tänagi, taludes hullu peavalu, kusagil meresaarel möuravate ja kasimata eestlaste keskel. Okkast sai aastate jooksul vaikne vimm mehe vastu. Mida paremini õnnestusid mehe ettevõtmised, seda mõrumaks muutus vimm.
Tusk langes jälle Hermine peale ning ta sai aru, et see ongi
