meenutada, kas auto sai eelmisel õhtul tangitud või ta ainult kavatses seda teha. Aga üle kõige ihkas ta praegu majast välja saada. Kuid pingutas mees esikupeegli ees, mis ta pingutas, ülemine kraenööp ei tahtnud auku minna.
„Mina ei luba Viktorit sinna laeva peale. Saad näha – ei luba,” teatas Hermine ja astus sõjakalt magamistubadesse viiva trepi ette.
„Lase mina,” oli majateenija Tiiu korraga Heinrichi ja peegli vahel. Kuivetu teenija sõrmed oli jääkülmad ja osavad – nööp libises nööpauku. Tiiu kohendas lipsusõlme õigeks ja noogutas, justkui armulikult heakskiitu andes.
Kurask, igas majas aitab abikaasa meest nende asjade puhul, meenus Heinrichile.
„Abikaasa, leppisime ju eile õhtul kokku. Vähemalt tänavu poiss kooli enam ei lähe. Navigatsioon algas ja ta saab nooremmadruse koha. Oli nii?”
„Mina kaalusin neid asju ja tean – see on viga. Poiss ei lähe sinu roppude madruste keskele. Tema ei ole sellise elu jaoks.”
Ingerlasest majahoidja Semmi suurte kõrvadega pea piilus korra keldrisse viiva ukse vahelt. Semm sai aru, et esikus on tuuled tormised, seletas midagi hoopis segast: „Kyllä, kyllä. Saab korda,” ning kadus nagu ahjualune.
Hermine astus Heinrichile päris ligidale.
„Tema on teistsugune poiss.” Hermine tõstis pilgu ja proovis välja mõelda, missugune just.
Heinrichi nina püüdis kinni naise viimaseid sõnu saatva lõhna. Nüüd oleme siis niikaugel, et hommikul kell seitse on toop hinge alla pandud, taipas Heinrich. Tiiut kahtlustas ta vaikses joomapatus ammugi, aga Tiiu oli ja jäi viimase kui juuksekarvani rangeks ja usinaks. Heinrich pöördus vastikustundega kõrvale ja libastus põrandal vedelevatel seemnetel.
Esikusse riputatud puuris elas papagoi Adam. Tema elupaiga ümbrus oli enamasti seemnete ja seemnekestadega kaetud.
„Kas tõesti ei ole kedagi, kes selle lojuse järelt koristaks!?” möiratas Heinrich ja tundis, kuidas oimudes tukslema hakkab.
„Katsu tussi,” teatas papagoi asjalikult.
Tark on see issanda loomake, mõtles Tiiu ja kummardus, et kapikese tagant kühvlit ja harja võtta.
Tiiu lehkab veelgi vägevamalt, tundis Heinrich. See on siis minu kodu. Leiaks siia veel kellegi, võiks langenud naisterahvaste varjupaiga püsti panna, ägas mees mõttes.
Korraga tuhises külm õhk esikusse ja selge hääl teatas: „Tere siis, siitpere. Ma nüüd lõpuks tulin. Leer on läbi ja…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
