seda kiiresti.”
Oli õhtu. Kotkas vaatas kella. See näitas viis. Väljas kihavatel tänavatel lülituti parasjagu aktiivselt ümber tööinimestest puhkavateks inimesteks. Mis kell nad ta kongist välja lohistasid? Ehk kell viis hommikul, võimalik, et veidi hiljem. Kaksteist tundi. Polnud võimatu, et kauemgi. Mees oli kongis viibides ajataju täielikult kaotanud. Ta ei kujutanud ette, kui mitu tundi ta oli pidanud üksnes mingi türanni haavatud ego poputamise soovi tõttu korstnasse kirjutama.
Ta läks oma elukohta tagasi, et end pisut värskendada, käis duši all ning ajas habet. Tõmbas selga puhta särgi ja mundri. Seejärel läks ta tagasi aadressile Tirpitzufer 76-78, kus asus Saksa luureteenistuse peakorter, mis oli oletatavasti endiselt tema töökoht. Kuigi päris kindel ta selles enam olla ei saanud.
„Preili Meyer, kas admiral Canaris on kohal?”
Naine tõstis pilgu.
„Kus te olnud olete? Ma olen üritanud teiega ühendust saada.”
„Teie oleksite ometi pidanud teadma, kus ma olen, kui silmas pidada seda, et ütlesite neile, kes ma olen …”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
