silma jäänud see, ema silmade ümber on tekkinud ringid. Siis see, et ema riided hakkasid talle korraga suureks jääma. Ta oli sedagi tähele pannud, et ema ei liikunud enam tavalise kergusega. Ta ei keerutanud enam lapsi kätest hoides ringiratast nagu vanasti. Ei naernud enam helisevalt. Ja nüüd siis see.
„Ema?”
„Jah, kullake?”
„Miks sõdur ütles, et me oleme kahtlased?”
„Me ei ole kahtlased, kullake. Ta lihtsalt peab üht-teist kontrollima.”
„Aga ta ütles „kahtlased”.”
„Ta ei mõelnud seda nii. Ta kontrollib, kas meie paberid on korras, ja siis asumegi teele.”
Maret sai vene keelest aru. Sarnaselt kõigi teiste Eesti koolilastega õppis temagi koolis lisaks emakeelele vene keelt. Saksa keelt samuti. Tüdruku kodumaa oli aastasadu ühe või teise riigi võimu alla kuulunud. Ometi polnud ta oma lühikese elu jooksul väga paljude venelastega kokku puutunud. Mitte pärast iseseisvuse saavutamist. Iseseisvuse, mille eest ta isa, Eesti mereväeohvitser, kakskümmend aastat tagasi võidelnud oli. Tüdruku mõtted pöördusid sõduri juurde tagasi. Ta oli kuulnud, mida too nende emale ütles, ja aru saanud, mida ta selle all silmas pidas – rääkigu ema ükskõik mida. Mees ei meeldinud tüdrukule. Ta oli vastik. Ta meenutas talle ta õpetajat. Mitte vana õpetajat. Uut. Seda, kes oli sügisel neid õpetama tulnud.
Nende eelmine õpetaja naeratas alati. Kui nad mängides kukkusid, kallistas ta lapsi, kuni nad enam ei nutnud. Ta pakkus neile lohutuseks karamellkompvekke. Puuviljakaramelle, vaarikaja maasikamaitselisi. Uus õpetaja ei näinud küll niimoodi välja, nagu võiks ta kedagi kallistada, veel vähem kommi pakkuda. Maret meenutas uut õpetajat. Seda, kes vene keelt rääkis. Ja esimest päeva, mil ta klassi ette astus.
Õpetajal oli soojale ilmale vaatamata seljas paks villane seelik. Kuklasse tihedaks krunniks tõmmatud juuksed rõhutasid teravaid põsesarnasid. Ta lehkas naftaliini järele.
Naine tõmbas klassiukse kinni.
Ta pani selle lukku.
Seejärel vaatas ta klassis põgusa kalgi naeratusega ringi.
„Tere hommikust, poisid ja tüdrukud. Mina olen teie uus õpetaja. Teie eelmine õpetaja lahkus. Ta ei tule enam tagasi. Aga ärge muretsege. Kõik jätkub vanaviisi, täpselt nii, nagu te harjunud olete. Nii, ma olen aru saanud, et te alustate päeva palvusega, on nii?”
Lapsed noogutasid.
„Selge, sel juhul jätkame palvusega. Palvete lugemine on väga oluline, eks ole, lapsed?”
Lapsed noogutasid jälle.
„Väga tore. Ja kuna Jumal võib meile anda kõike, mida soovime, siis kuidas oleks, kui paluksime täna Jumalalt midagi erilist? Ma tean! Palume Jumala käes šokolaadi, eks ole? Pange silmad kinni, lapsed. Hästi kõvasti. Ja nüüd palvetage kogu südamest, et Jumal saadaks teile kõigile tüki šokolaadi.”
Lapsed palvetasid kogu südamest. Nad pigistasid silmad kõvasti kinni. Surusid käed nii kõvasti palveks kokku, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
„No nii, lapsed … tehke silmad lahti!”
Nad vaatasid laudadele. Neil polnud midagi.
„Oi heldeke,” tähendas õpetaja, „oi heldeke. Paistab, et Jumal on teid täna ära unustanud.” Naine tegi pausi ja vaatas neid suurte silmadega. Seejärel muutus ta taas erksaks. „Teate mis, paneme uuesti silmad kinni ja käed kokku. Seekord palvetame, et onu Jossif Stalin meile šokolaadi saadaks, eks ole? No nii, lapsed, silmad kinni, paneme käed kokku ja palvetame, et armas onu Jossif …”
Ja lapsed palvetasid uuesti.
„Nii, tehke nüüd silmad lahti.”
Lapsed tegid, nagu kästud.
Iga lapse laual oli ruuduke šokolaadi.
Tüdruk rääkis koolis juhtunust kodus vanematele. Ta ei saanudki aru, kas asi tegi neile nalja või muutis murelikuks.
Mareti mõtted rändasid viimase korra juurde, mil ta isa näinud oli. Või pigem kuulnud. See oli juhtunud mõne nädala eest nende Tõnismäe korteris. Nende imeilusas korteris. Ilm oli külmaks läinud ja ruumid köetud. Tüdrukul hakkas voodis palav. Ta tõusis ja avas akna. Sellest polnud abi. Palavus ja janu sundisid teda vett jooma minema. Ta vanemad olid elutoas ja rääkisid vaikselt omavahel. Maret astus paljajalu vaikselt uksele lähemale, et teda ei nähtaks, ja jäi kuulatama. Tüdruk ei kuulnud päris täpselt, kuid tasased ärevad hääled lubasid oletada, et jutt on tõsine.
„Nemad on juba läinud. Vanemate ohvitserideni jõudmine on üksnes aja küsimus.” Isa vaikis hetkeks. „Ja pärast seda, kui mind on ära viidud … tulevad nad sinu ja laste järele.”
Tüdruk kuulis, kuidas ta ema vaikselt ägas. „Mida me ette võtame?”
„Ära muretse. Ma mõtlen midagi välja. Ma ei jäta sind ja lapsi hätta.”
Tüdruk kuulis, kuidas isa tõusis, ja sibas kiirustades oma tuppa tagasi. Joogijanu oli unustatud.
Ta kuulis korteri välisukse sulgumist.
Tagasi voodisse pugedes tajus tüdruk taas oma sisemust juba mõnda aega purenud ebamugavustunnet ja rahutust. Mida oli isa silmas pidanud? Nad tulevad sinu ja laste järele. Kes need „nemad” olid? Selleni jõudmine ei nõudnud palju aega. Igal pool olid sõdurid. Mitte Eesti sõdurid. Võõrad. Üha rohkem ja rohkem mehi, kelle peakatet ehtis punane täht. Ta oli kooli minnes ja koolist tulles märganud, kuidas inimesi tänaval kinni peeti. Kätega vehkimist ja kõrgendatud hääli. Palitutaskutest ja käekottidest välja otsitud dokumentide krabinat.
Dokumentide krabin. Samasuguste, nagu ta ema oli just sõduri kätte andnud.
Mareti mõtted põikasid tagasi sadamasse teele asumisele eelnenud pärastlõunasse. Ta oli taas oma pere korteris, mitte selles lehkavas ja külmas ruumis paljudesse seelikutesse ja palitutesse pakituna higistamas.
„Tule nüüd, kullake, tule nüüd. Tee kähku. Me peame minema hakkama,” ahastas ema ühest toast teise käies. „Me peame kohe minema hakkama.”
„Kas ma tohin raamatu kaasa võtta?” Tüdruk oli ristisjalu elutoa põrandal istunud ja Tennysoni „Kuninga idülle” lugenud. Ta oli raamatut endale sünnipäevakingiks palunud. Arthuri ja Guinevere’i ja Lanceloti maailma kandunud. Emotsioonid, mis temas seda lugedes vallandusid, ühtaegu trööstisid ja šokeerisid teda. Üllas armastus ja reetmine. Kangelaslikkus, idealism ja kurjus. Kaotuse ja kahetsusega kaasnev rafineeritud melanhoolia.
„Ei, kullake. Raamatud on liialt rasked. Me ostame sulle kohale jõudes uued raamatud.”
Ema võttis tüdrukul käest kinni, too tõusis nagu kuninganna Guinevere ja lubas end oma magamistuppa talutada. Diivanile olid laotud tüdruku kolm parimat palitut: puuvillane suve- ja villane talvepalitu ning punane pidulik üleriie.
„Pane need selga, kullake.”
„Kõik kolm? Aga ema, mul on juba kolm seelikut ja kaks pluusi seljas. Mul on väga palav.”
„Ma ju ütlesin sulle, igaüks saab vaid ühe kohvri kaasa võtta. Me peame võimalikult palju riideid selga
