ütles naine, „kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Miks te seda teada tahate?” Ta jäi uuesti kuulama. „Jah, muidugi, vabandust. Mul ei olnud kavas hakata teile küsimusi esitama … kui see on kõik …? Väga hea. Head aega.”
Naine lõpetas kõne.
„Igatahes õnnestus mul talle selgeks teha, kui väärtuslik te meie jaoks olete. Lõpuks,” tähendas admiral. „Aga kui ma tohiksin midagi soovitada: kui te peaksite talle kunagi sattuma lähemale kui sada sammu, siis andke jalgadele valu.”
„Ma jäin oma põhimõtetele kindlaks, muud ei midagi.”
„No tehke seda edaspidi kuskil mujal. Ja kirevase päralt, andke talle korralikult au.”
„Ma andsin talle au.”
„Aitab!” Admirali rusikas raksas lauale, nii et telefonitorud hakkasid hargil võbisema. Mees kogus end kiiresti. „Palun vabandust, see oli kohatu.” Ta ajas end sirgu. „Mis tehtud, see tehtud. Võib juhtuda, et tagajärgedega tuleb teil endal üsna pea tegeleda. Aga vahepeal peame teid ära kasutama nii palju kui võimalik. Palun võtke istet.”
Kotkas istus.
„Niisiis, mis teid siia toob?”
„Ma ei tea, härra admiral; ma eeldan, et …”
„See oli retooriline küsimus, Kotkas. Kus te pärast Eestist lahkumist olnud olete?”
„Memelis, härra admiral. Töötan seal teie mereväe heaks.”
„Memelis vist käib paras möll.”
„Möll käib tervel Läänemerel, härra admiral.”
„Ja rääkige mulle, kuidas teie enda arvates sinna sattusite?”
„Teie korraldasite selle, härra admiral.”
„Just nimelt. Te olete meile väga vajalik, kaptenleitnant. Ja just sel põhjusel õnnestus mul juhti veenda teid mängus edasi hoidma. Ma eeldan, et olete andnud vande saladust hoida?”
„Jah, härra admiral. Loovutasin end ühele lõputult pikale dokumendile allkirja andes naha ja karvadega teile.”
„Väga hea. Seda, mida ma teile praegu räägin, teab üksnes ülemjuhatus. See on teadmata isegi julgeolekuteenistusele. Nad ei tohi sellest teada saada enne, kui sündmused, millest te kohe kuulete, on aset leidnud. Kas te mõistate mind?”
„Jah, härra admiral.”
„Niisiis, ühesõnaga … Inglismaa ei langenud. Kuid juhi sõnul oli rünnak selle väikse saare vastu üksnes diversioonivõte. Ta kavatseb seda tõusikust Churchilli ohjes hoida ning sundida teda keskenduma oma tähtsusetutele probleemidele, sellal kui kotka säravad silmad on suuremale saagile pööratud.”
Kotkas jäi ükskõikseks. See, mida admiral ilmselgelt öelda kavatses, ei tulnud talle üllatusena. Kõik luureteenistuse töötajad, kes vähegi Balti riikide piirkonnas toimuva vastu huvi tundsid, teadsid, kui ebakindel on kahe Euroopa suurima totalitaarrežiimi vahel sõlmitud lepe. Üsna mitmes mõttes nägi Kotkas selles tegelikult lootuskiirekest. Ta poleks parema meelega selles kabinetis, linnas ega riigis viibinud, kuid katastroofi möödapääsmatust arvestades polnud see koht teistest sugugi hullem.
„Juht on kogu aeg kavatsenud kommunismiohu oma raudse kanna all lömastada,” jätkas admiral. „Me kiirendame ettevalmistusi sissetungiks – selle koodnimi on legendaarse Saksa kangelase ja ristisõdija järgi Barbarossa. Mittekallaletungipakt pidi meile üksnes ettevalmistusaega andma.”
„Ja see ongi minu siinviibimise põhjus.”
„Ma näen, et teie paljukiidetud intellekt ei ole teid alt vedanud. See on teie siinviibimise ainus põhjus. Tänu sellele te veel elus oletegi. Eesti mereväe vanemluureohvitser, kogu teie aastate jooksul kommunistide raadioside püüdmisel tehtud töö, teadmised ja läbinägelikkus on hindamatud. Suudate te minuga ikka sammu pidada?”
„Jah, härra admiral. Aga nagu te arvatavasti teate, on minu tegevus suunatud minu riigi iseseisvuse taastamisele. Ma ei oska teile öelda, milliseks kujuneb mu osalus seejärel, kui me oleme venelased tagasi löönud ja minu kodumaa on neist taas vaba.”
Admiral kehitas õlgu. „No mis siis ikka. Ja olgu öeldud, et mina saan teid kaitsta üksnes seni, kuni te aitate venelasi oma riigist ja mujaltki välja ajada. Kes teab, mis saab siis, kui te meile enam kasulik pole.”
„See on igati mõistetav, härra admiral.”
„Selge, niisiis mõtleme me ühtemoodi.”
„Sarnaselt, härra admiral. Hetkel.”
„Nagu arvate.” Admiral võttis sulepea pihku. „Igatahes oleks vist parem, kui ma teile Berliinis mingi koha leian. Hetkeks. Kuni ma olen teist kõik, mida teate, välja pigistanud.”
„Üks palve, härra admiral.”
„Ja see oleks?”
„Kas mul oleks võimalik enne ülesandele keskendumist oma perekonda külastada?”
„Kus nad asuvad?”
„Ma pole päris kindel, härra admiral. Usun, et Königsbergis, aga sooviksin selles ise veenduda.”
„Olgu nii. Te saate kolm päeva. Sinna peab mahtuma nii sõit kui ka külastus.”
Fischer oli pool ööd üleval istunud. Ta istus särgiväel, traksid õlgadel, akna all kirjutuslaua taga ja töötas. Aknad olid määrdunud. Nõrk päikesevalgus nägi kõvasti vaeva, et sigaretisuitsust tekkinud sudust läbi tungida. Ruumis lehvis kolkunud kohvilõhn. Mehel oli õnnestunud alumisel korrusel ühes tühjas kongis enne tööpostile naasmist magada. Ta polnud magades peenetriibulisi pruune pükse jalast võtnud, seda kinnitas neist uhkav pesematuse lehk. Habet polnud ta samuti ajanud. Ehk ta pingutab veel tunnikese või paar, läheb seejärel koju ja heidab pikali. Mees mõtles, kas öelda, et ta läheb mõneks ajaks välja mõnda juhtlõnga uurima …
„Ülemus just helistas.” Tema juurde astus sinises kammvillases ülikonnas mees.
„Nii?” küsis Fischer.
„Paistab, et keegi juhi lähikonnast on juhile osaks saanud kohtlemise pärast mõnevõrra pahane.”
„Millise kohtlemise?”
„Mingi ennast täis mereväeohvitser. Keeldus au andmast. Puhtakujuline häbematus.”
Fischer haigutas. Ta tõi kipitavatest silmadest väsimust peletada üritades lagedale kirjaploki ja sulepea. „Puhtakujulist häbematust ei saa me mingil juhul taluda, mis? Nimi?”
„Kotkas. Kaptenleitnant Hendrik Kotkas. Tundub, et eestlane. Balti riigid on sinu rida. Uuri natuke asja, eks ole? Ehk tuleks selle selliga mingil hetkel üks sõbralik jutuajamine ette võtta.”
„Tegelen asjaga.”
„Nii kiiresti kui võimalik.”
„Jah, härra.”
Mehe ülemus lahkus. Fischer viskas
