iktoriaanid
Tänu
Peter Ackroyd, Berry Chevasco ja David Newsome lugesid selle raamatu käsikirja tervikuna läbi ja tegid hindamatu väärtusega ettepanekuid. Olen neile nii tänulik, et nad märkasid prohmakaid ja tegid ettepanekuid nende parandamiseks. Rosemary Ashton luges keset väga kiiret õppeaastat 1850. aastate peatükki. John Grigg, kangelane ja ühtlasi minu sõber, kes on aidanud mind ka varasemate raamatutega, pakkus, et võib käsikirja üle lugeda. Kahjuks enne kui ta seda teha jõudis, sai surmahaigus temast võitu. Olen talle nii palju tänu võlgu julgustuse ja vestluste eest aastate jooksul. Kõik need, kes on huvitatud Victoria ajastu ja 20. sajandi poliitikaajaloost, jäid tema surma läbi vaesemaks, muidugi ka seetõttu, et see tabas teda enne, kui ta sai lõpetada oma elutöö, David Lloyd George’i monumentaalse eluloo. Kõigile neile kuulub minu südamlik tänu.
Sellist suurt ülesannet on võimatu lõpetada adumata, kui väga mul on vedanud oma õpetajate, perekonna ja sõpradega. Ma ei taha järele aimata Oscari saamise kõnet, kus tänatakse kõiki Mammast unearstini, aga selline raamat nagu see siin kasvab mitte ainult mõneaastasest pingsast uurimistööst, vaid ka eluaegsest läbikäimisest inimestega, kes on sellest teemast huvitatud. Aitäh neile nimetamata õpetajatele, kodukaaslastele, sugulastele, sõpradele, kes mind paljude aastate jooksul on harinud ja seda ka jätkuvalt teevad.
Aitäh ka Max Hastingsile ja Lawrence Jamesile, kes töö eri faasides tegid kasuliku lisalugemise ettepanekuid, eriti militaar- ja koloniaalajaloo valdkonnas.
Minu lummav naaber Jonathan Miller rääkis mulle palju mesmerismist, viktoriaanliku meditsiini ajaloost ja paljust muust, aga jagas minuga ka oma kadunud ema Betty Milleri, tolle 19. sajandi kirjanduse ja elu inspireeritud tõlgendaja tähelepanekuid.
Selle raamatu „ainumas algataja” oli Gillon Aitken. Olen talle nii palju tänu võlgu – mitte ainult julgustuse eest seda projekti alustada, vaid ka pideva sõpruse eest. Sue Freestone, Starling Lawrence ja Steve Cox olid kannatlikud ämmaemandad – Steve Cox kõige täpitäpsem toimetaja ning imeliste ja erisuguste teadmiste varasalv. Jill Hamilton tegi mulle palju kasulikke koopiaid psüühikauuringute seltsis ning lõbustas mind juttudega Arthur Balfourist. James Nightingale aitas teha viimaseid pingutusi enne raamatu ilmumist ja Douglas Matthews koostas registri.
Vestlust Ruskini teemal alustasin ma Tanya Ledgeri, nüüd Harrodiga ligi kolmkümmend aastat tagasi ja mulle väga meeldib, et see on kestnud siiani. Tony Quinton täitis kolides ja oma raamatukogu kärpides mu maja selliste aaretega nagu Carlyle’i kogutud teosed ja Benjamin Jowetti kolledžijutlused ning minu pea paljude stimuleerivate mõtetega. Alati stimuleerivad olid ka John Martin Robinsoni vestlused 19. sajandi kirikust, aristokraatiast ja tolle aja poliitikast.
Ruth Guilding, kellega ma esimest korda kohtusin printsess Beatrice’i magamistoas Osborne House’is, kus ta kuraatorina töötas, osutas mulle hindamatut abi piltide leidmisel ning tegi aastate jooksul ka palju tähelepanekuid Victoria ajastu kohta.
Londoni raamatukogu, Briti raamatukogu ja Bodley raamatukogu, eriti Uue Bodley raamatukogu ja Hertsog Humphrey raamatukogu töötajad olid kannatlikud asjaarmastajast uurijaga, kelle küsimused küllap sageli rumalalt kõlasid, ja tõid käsikirju „üles” hämmastava kiirusega. Briti raamatukogu käsikirjade saali töötajad olid sama hoolitsevad. Paljude kuude jooksul oli aga Briti raamatukogu esimene humanitaarsaal mulle nagu kodu. Selle rabavalt hästi juhitud raamatukogu töötajate sõbralikkus ja abivalmidus on eredaks valguseks elus. 14. peatükis on lugu, mis käsikirja toimetajatel küsimusi tekitas. Lord Ashley – keda meie tunneme kõige rohkem 7. Shaftesbury krahvina – pidas väsimatut võitlust vabrikulaste ja vaeste laste käekäigu parandamise eest igal pool ja soovis saada endale appi ka välisminister lord Palmerstoni, oma ämma mehe. Ashley korraldas ametiühingu juhtide delegatsiooni külaskäigu Palmerstoni kodulossi Carlton Gardensisse. Eks ole ju, arvas Palmerston oma reipa optimismiga, tehaste töötingimused esimestest reformidest alates mõõtmatult palju paranenud? Kas pole masinate tulek tehasetööliste elu palju kergemaks teinud? Ametiühingu juhid lükkasid kokku kaks rasket tungitooli ja palusid välisministrit, kas ta püüaks neid oma elutoas ringi lükata. Pärast paari ringi oli välisminister hingetu. Briti tehastes, öeldi talle, peavad lapsed ajama võrreldava kaaluga masinaid ringi umbes kolmekümne miili jagu iga päev. Toimetajate mõttetegevus on vilgas. „Millised masinad need olid?” küsis Steve Cox. Kardan, et ma ei tea seda. Aga ma mõtlesin sageli neile tööd rügavatele Victoria ajastu tehasetöölistele, kui ma esimeses humanitaarsaalis veel raamatuid juurde tellisin. Naeratav personal vinnas ja kandis sõna otseses mõttes sadu raamatuid minu jaoks väljastuslauda. Briti raamatukogu on meie rahva uhkus, raamatukogu uhkus aga on tema töötajad. Ehkki meie, lugejad, tunneme rõõmu kõigist näiliselt maagilistest digikataloogidest ja mugavatest lugemissaalidest, tuleb raamatuid sellegipoolest tõsta ja kanda ja kärutada.
Minu jutu kangelanna aga on Amy Boyle, kes kogu asja minu käsitsi kirjutatud versioonist masinal ümber kirjutas, siis tegi seda uuesti ja siis rõõmsalt veel kord, kuni lõpuks – mõistetamatult, kuidas – pani selle kettale.
Eessõna
Viktoriaanid on ikka veel meiega. See pole mingi mõttekapriis, mis nagu annaks mõista, et prints-abikaasa või Elizabeth Barrett Browningi või Dan Leno varje võib ikka veel õhtuses õhus heljumas leida, kui me piisavalt palju nende mälestust või eesmärke toonitame. Pigem on viktoriaanid ikka veel meiega sellepärast, et maailm, mille nad lõid, ei ole kadunud, ehkki see on muutunud. Nende ajal toimus kõige radikaalsem ümberkujunemine, mida maailm eales on kogenud. Enne neid piirdus suurem industrialiseerimine Suurbritannias vaid mõne linnaga. Pärast neid oli kogu maailm kaetud raudteede ja tehastega ning tehnika pidurdamatu areng ja levik jätkus Ränioru-ajastusse välja. Enne neid oli maailm väike rahvusriikide maailm. Ida oli ida ja lääs oli lääs. Suured maa-alad maailmast, eriti Aafrikas, olid kaardistamata. Pärast neid oli Must Manner Euroopa suurriikidest läbi puuritud: Aafrika saatus oli muutunud; Indiast, mis oli jagatud 18. sajandil Ida-India Kompanii ja kohalike printside vahel, oli saanud tohutu suurt Aasias, Australaasias ja Kanadas laiuvat Briti impeeriumi kooshoidev rattapulk. Enne viktoriaane oli demokraatia üksikute poliitilise mõtlemise teoreetikute unelm. Pärast neid sai sellest möödapääsmatu poliitiline sihtmärk, mille poole püüdlesid kõik eurooplased ja siis juba kogu ülejäänud maailm.
Victoria ajastu jättis peaaegu kõigile Suurbritannia elanikele rahuaja mulje. Ent planeedile tervikuna oli see just viktoriaanide tõttu alaliste pisisõdade aeg. Vanad impeeriumid ja rahvusriigid, nende seas eriti just Osmanite impeerium, mõranesid modernse Euroopa tehnika- ja majandushiiglaste ees, kellest Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia olid kõige silmapaistvamad. Hiljem tõi nende riikide võitlus ülemvõimu ja maailmamõju pärast kaasa peaaegu et nende vastastikuse hävitamise kahes 20. sajandi suures sõjas. Ja sellegipoolest, kui lahingu tolm ja purd olid maha langenud, kui diktatuuri ja marksistliku kommunismi eksperimendid Euroopas olid läbi tehtud ja kõrvale heidetud, kui Berliini müür oli maha lõhutud ja uus maailmakord, mille eesotsas seisid Ameerika Ühendriigid domineeriva suurvõimuna, välja kuulutatud, oli viktoriaanide maailm oma probleemidega endiselt alles. Balkanimaad olid Euroopas endiselt piirkond, kus rahutused võisid lahvatada konfliktiks ja konflikt sõjaks – ja seda pärast Krimmi sõda, „Bulgaaria hirmutegusid” ning Euroopa haige mehe allakäiku, ertshertsogi mõrvamist Sarajevos. Teatud mõttes seisab meie ees ikka veel seesama maailm, millega puutusid kokku Disraeli ja Gladstone; me murrame ikka veel pead samade probleemide üle – kas maailma rikkamad riigid peaksid abistavalt sekkuma Serbias, Hertsegoviinas, Horvaatias, või kas nad üldse tohiksid seda teha. Gladstone leidis nooremas keskeas, et tema missioon on rahustada maha Iirimaa. Kui temal ja Charles Stewart Parnellil oleks õnnestunud veenda valijaskonda nõustuma Iirimaa omavalitsusega, enne kui puhkes abielulahutusskandaal, millega Parnell oli seotud, siis oleks Briti ajalugu kujunenud hoopis teistsuguseks. Aga me oleme peaaegu et läbi elanud pool sajandit, mille jooksul iirlaste ja brittide omavaheliste suhete probleemid on olnud vägagi tuntavad; Iirimaal vajavad paljud Victoria ajastu küsimused ikka veel vastust, ehkki suurmaaomanike võim, protestantide ülemvõim ja unioon on vajunud möödanikku.
Koloniaalajastu järgse Aasia ja Aafrikas probleemid on sellega
