koos töötasin.
„Tehkem kaupa,” sõnasin ma. „Info info vastu. Vaatame, kuidas me omavahel läbi saame. Ja siis läheme selle asjaga edasi.”
„Mis teid huvitab?”
Ma ütlesin Duffyle, et mind huvitavad kümne aasta vanused haigladokumendid kohast nimega Eureka Californias. Selgitasin talle, mida täpselt otsida. Ütlesin, et jään Bostonisse, kuni ta minuga uuesti ühendust võtab. Palusin tal vältida igasuguseid paberil märkmeid. Seejärel agendid lahkusid ja teine päev oligi otsa saanud. Kolmandal päeval ei juhtunud midagi. Neljandal samuti mitte. Kondasin linnas ringi. Jõudsin järeldusele, et paariks päevaks on Boston täiesti talutav. Just paras, et olla siin nelikümmend kaheksa tundi. Kui jääda sellisesse linna kauemaks, hakkab ta väsitama. Loomulikult tunnen ma end enamikus kohtades samamoodi. Olen rahutu inimene. Nii et viienda päeva alguseks olin juba hulluks minemas. Valmistusin hotelliarvet tasuma ja taas teele minema. Mõtlesin Miamist. Seal oleks tunduvalt soojem. Kuid keskhommikul helises telefon. Torust kostis Duffy hääl. Seda oli meeldiv kuulda.
„Me hakkasime liikuma,” ütles ta. „Kohtume kell kolm tolle suure, pagan teab mis ratsamehe kuju juures Freedom Traili poole peal.”
Kohtumispaiga kirjeldus polnud küll eriti täpne, kuid ma sain aru, mida ta silmas pidas. Jutt oli kohast North Endi linnajaos ühe kiriku juures. Oli kevad ja ilm liiga külm, et ilma mingi eesmärgita sinna minna, kuid ma olin sellegipoolest varakult kohal. Võtsin istet pingil ühe vana naise kõrval, kes söötis leivatükikestega varblasi ja tuvisid. Naine vaatas mind korraks ja istus siis teisele pingile. Linnud sebisid parves ümber tema jalgade ja nokkisid leivapuru. Taevas üritas kahkjas päike vihmapilvedest läbi paista. Ratsamees hobusel oli Paul Revere.
Duffy ja Eliot ilmusid kohale täpselt kokku lepitud ajal. Nad kandsid musti vihmamantleid, mis olid varustatud igasugu aasade ja pannalde ja rihmadega. Sama hästi võinuks neil kaela ümber olla sildid kirjaga Föderaalagendid Washingtonist. Nad võtsid istet, Duffy minust vasakul ja Eliot minust paremal pool. Mina naaldusin vastu pingi seljatuge ja nemad küünitasid end ettepoole, surudes küünarnukid põlvedele.
„Päästjad tõmbasid Vaikse ookeani murdlainetest ühe inimese välja,” ütles Duffy. „Kümme aastat tagasi, Californias, Eurekast veidi lõuna pool. Mees, valge, umbes neljakümneaastane. Teda oli tulistatud kaks korda pähe ja üks kord rindu. Väikesekaliibrilisest relvast, arvatavasti kahekümne kahesest. Ja seejärel ilmselt kaljult ookeani visatud.”
„Kas ta oli veel elus, kui ta välja tõmmati?” küsisin ma, kuigi teadsin vastust juba ette.
„Vaevu elus,” vastas Duffy. Üks kuul oli päris südame kõrval ja tema kolju oli katki. Lisaks olid tal murtud üks käsivars ja mõlemad jalad ning vaagnaluu, kukkumise tagajärg. Ja ta oli pooleldi uppunud. Teda opereeriti järjest viisteist tundi. Oli kuu aega intensiivraviosakonnas ja siis veel pool aastat haiglas taastusravil.”
„Nimi?”
„Tema kohta pole mingeid andmeid. Dokumentides nimetatakse teda John Doeks3. „Kas tema identiteeti kindlaks teha ei üritatud?”
„Ükski sõrmejälg ei klappinud,” vastas Duffy. „Kadunud isikute nimekiri ei andnud mingit tulemust. Mitte keegi ei otsinud teda taga.”
Ma noogutasin. Sõrmejäljearvutid annavad teile just selliseid vas tuseid, nagu nad on seatud andma.
„Mis edasi sai?” pärisin.
„Ta paranes,” vastas Duffy. „Pool aastat oli möödunud. Haiglas murti parajasti pead, mida temaga peale hakata, kui ta sealt ootamatult ise lahkus. Rohkem pole teda nähtud.”
„Kas ta mainis kellelegi midagi selle kohta, kes ta on?”
„Tal diagnoositi mälukaotus, see oli kindlasti trauma tagajärg, sest see on peaaegu vältimatu. Haiglas arvati, et ta ei pruugi tõepoolest juhtunust midagi mäletada, vahest ka päevast-paarist enne seda. Aga nende meelest pidanuks ta olema suuteline meenutama midagi oma varasemast minevikust, ja arstidele jäi mulje, et ta teeskleb, et ei mäleta. Tema haiguslugu on üsna paks. Psühhiaatrid ja puha. Temaga vesteldi regulaarselt. Ta oli väga kindlameelne. Endast ei rääkinud mitte midagi.”
„Milline oli tema füüsiline tervis, kui ta haiglast lahkus?”
„Üsna hea. Need armid tulirelva tekitatud haavadest olid näha, aga muud ei midagi.”
„Ahaa,” ütlesin ma. Ajasin oma pea taha ja vaatasin üles taevasse.
„Kes ta oli?”
„Mis teie arvate?” küsisin vastu.
„Tulistatud väikesekaliibrilisest pähe ja rindu?” arutles Eliot. „Ja ookeani visatud? Organiseeritud kuritegevus. Tahtlik tapmine. Mingi palgamõrvar sai ta kätte.”
Mina ei öelnud midagi. Vaatasin üles taevasse.
„Kes ta oli?” küsis Duffy jälle.
Ma muudkui vaatasin taevasse ja vedasin end mõttes kümme aastat ajas tagasi, jõudes hoopis teistsugusesse maailma.
„Kas te teate midagi tankidest?” küsisin siis.
„Lahingutankidest? Roomikutest ja kahuritest? Ega ei tea küll.”
„Seal pole midagi keerulist,” sõnasin. „Selles mõttes, et on hea, kui nad liiguvad kiiresti, on töökindlad ning ei kuluta liiga palju kütust. Aga kui minul on tank ja teil on tank, siis mis on see, mis mind kõige rohkem huvitab?”
„Mis see siis on?”
„Kas mina suudan tulistada teid enne, kui teie mind tulistate? See on minu jaoks kõige tähtsam. Kui meie tankid on teineteisest pooleteise kilomeetri kaugusel, siis kas minu kahur tulistab teieni? Või teie kahur minuni?”
„Ja edasi?”
„Loomulikult, kuna füüsika jääb füüsikaks, siis tõenäoline vastus on, et kui mina saan teile pooleteise kilomeetri pealt pihta, siis saate ka teie mulle pooleteise kilomeetri pealt pihta. Kui mina taganen veel paarsada meetrit, nii et teie mürsk põrkab minu tankilt viga tegemata eemale, siis kas mina suudan välja töötada sellise mürsu, mis teie tankilt eemale ei põrka? Too mees ookeanis oli sõjaväeluure ohvitser, kes šantažeeris üht armee relvaspetsialisti.”
„Miks ta ookeani sattus?”
„Kas te telekast Lahesõda vaatasite?” küsisin ma.
„Mina vaatasin,” vastas Eliot.
„Unustagem need targad pommid,” laususin. „Selle sõu peastaar oli armee põhiline lahingutank M1A1 Abrams. Need hävitasid rohkem kui nelisada vastase tanki ja tungisid kiiresti Iraagi kaitsest läbi, kusjuures iraaklased kasutasid parimat relvastust, mida neil siit-sealt oli õnnestunud hankida. Aga see, et sõda kanti üle televisioonis, tähendas, et me olime näidanud oma jõudu kogu maailmale, nii et olnuks tark tegu järgmiseks korraks mingi uus vigur välja mõelda. Ja sellega tehtigi algust.”
„Ja edasi?” päris Duffy.
„Kui te tahate, et mürsk lendaks kaugemale ja tabaks vastast tugevama jõuga, siis võite toppida sellesse suurema paiskelaengu. Või valmistada kergema mürsu. Või teha mõlemat. On arusaadav, et kui te varustate mürsu suurema paiskelaenguga, siis peate kusagil muus
John Doe – USA-s ja Kanadas identifitseerimata meessoost isikute puhul kasutatav asendusnimi.
