section>Kirjaniku eessõna
See enne ilmus talle juba lapsepõlves unenäos, kui ta lapse kombel naeratades magas.
Naine. Meri. Käed. Käed olid tema poole välja sirutatud, just nagu see naine kutsuks teda enda juurde.
Viggo Larssen ärkas nõrga karjatuse saatel, mida keegi ei kuulnud, kuna ta magas alati üksi. Pimeduses aimas ta juba tookord, mida see unenägu tähendab, ja seepärast kutsus ta hiljem täiskasvanuna seda unenägu, milles kangastus naine, Endeks.
Ta ei rääkinud oma hirmust kellelegi; ei oma emale ega vanaemale ja eriti mitte vanaisale, kel oli terves ridaelamukvartalis tema halva tuju ja pideva, teda süngeks muutva migreeni tõttu halb maine.
Nad olid täiskasvanud. Nad ei saanud aru ja arvasid alguses, et poiss on imelik. See oligi sõna, mida täiskasvanud kasutasid. Nad kartsid nagu kõik teisedki tundmatut, teistsugust ja seletamatuid ilminguid. Seda sorti asjad kuulusid teistesse maailmadesse ja need ei tohtinuks tulla kunagi nende kodule liiga lähedale.
Viggo Larssen lasi oma kummalisel unenäol elada edasi kohas, mida keegi poleks suutnud leida ning millele ainult tema ise ligi pääses. Aeg-ajalt unenägu kordus. Käed. Meri. Tema ema moodi naine.
Tume vari, kes peksis vett naise jalge ümber valgeks vahuks. Aga vari ei jõudnud end kunagi paljastada, kuna Viggo ärkas alati enne üles.
Isegi juba nii varases nooruses sai ta aru, et tema tuttav öine nägemusterida nõuab sügavamat järelemõtlemist kui miski muu, millega ta oli oma lühikeses elus kokku puutunud. Ükski maine olend poleks osanud seda kummalist unenägu võrrelda mitte millegagi, millest nad varem kuulnud olid, ja seepärast jättis ta selle asja enda teada. Ta mõtted läksid surmale, aga see oli ohtlik sõna ja ta ei kasutanud seda ärkvel olles kunagi. Ta sulges kogu oma hirmu hingepõhja, nagu lapsed ikka.
Kui ta tundis viieteistaastasena ühe teise inimese kirjeldustest ära oma unenäo, siis polnud see aastakümnetepikkuse uurimise ega mingi siiani märkamatu, kuid ülimalt arenenud mõttejõu tulemus, vaid lihtsalt selle tagajärg, milles Saatus on juba aegade hämarusest peale ekspert olnud ja mida pole suutnud muuta ei Jumal ega Kurat – ta tundis selle unenäo ära nimelt juhuse kaudu.
Juhus kui lihtne fakt, et muidu ajas ja ruumis eraldiseisvad juhtumused põimuvad äkki viisil, mida mitte keegi pole ette aimanud, ja loovad mustri, mida kellegi silmad ega mõtted ei seleta, aga mida Viggo Larssen teadis siiski eksisteerivat.
Viggol polnud kahtlustki, et see muster on olemas, aga ta varjas seda teadmist samamoodi, nagu ta oli varjanud tolle unenäogi olemasolu.
Selleks ajaks kui dramaatilised sündmused Gentofte Päikeseaia vanadekodus selle pika unenägudeseeria lõpetasid, oli ta juba ammu täiskasvanu.
Proloog
Peaminister raputas oma tähelepanuväärselt massiivset ja – nagu kurjad keeled oli hakanud ütlema – „groteskselt rasket” pead.
Ta hoidis peast kinni kämmaldega, mis võinuksid katta ehk kogu tema pea.
Üks lehemees oli kord välja käinud oletuse (allikaks ilmselt mõni kolbauurija), et „selle kaal võiks olla vähemalt kuus kilo”. See oli küll keskmise suurusega keeglikuulist raskem ja võis peaaegu kuulda, kuidas mõtted valitsusjuhi justkui graniidist raiutud otsaesise taga pimedas ringi veeresid, ilma et oleksid leidnud väljapääsu.
Kunagi oli peaministri ema hankinud oma pojale hunnikute viisi koomikseid karusnahakütt Davy Crockettist ja nüüd sarnanes see suur mees ise – absurdne lugu küll – haavatud karuga, kes oli parasjagu läbi padriku tunginud ning tõusnud oma tohututele tagajalgadele, et tuua kuuldavale kohutav karje, mida koomiksitest ei kuule, aga mis on seal joonistatud aina suurematesse kõnemullidesse, mis näivad üha üles taeva poole kerkivat.
Raevunud, hääletu valu, mille kannul hüüumärkide rügement, mis andis haavatud kangelasele peaaegu inimlikud jooned …
… tegelikkuses ei tulnud üle valitsusjuhi paksude huulte muidugi piuksugi kuuldavale. Need huuled domineerisid ta näoilmes, mis väljendas allasurutud raevu. Peaministrid karjuvad oma ametis harva ja ega seda nende eraeluski sageli ette tule.
Selle asemel tõusis ta püsti ja tegi kirjutuslaua ümber suure sihitu ringi, enne kui pööras tagasi ja istus toolile.
Kongo pühvlinahast valmistatud istmeosa ja seljatoega tooli oli kinkinud talle üks Aafrika delegatsioon, kes polnud siiski osanud ette aimata oma võõrustaja raskekaalu; tool oli suhteliselt habras, nii selle jalad kui seljatugi nagisesid peaministri tohutu keha raskuse all.
Mees peaministri ees oli jäänud istuma. Temagi pea oli valatud sama vormi järgi (kuigi mitte päris sama diameetriga) kui peaministri pea ja oli selge, et need mehed on lähedalt sugulased ning et nad pärinevad lühikese ajalise vahega samast isast või emast, kes olid andnud neile edasi tugevad geenid. Tugevad hallid kulmud, kõrged otsmikud laiade ninade kohal kõrgumas, kaunid kiharad kadunud, välja arvatud poolkuutaoline juuksepiir kuklas.
Noorem mees sirutas end ettepoole (justkui rahustamaks neid mõlemaid ühe ja sama žestiga), kuid ei öelnud midagi – loomulikult; oli ta ju riigis vaid number kaks.
Nende kahe mehe positsioon vastavalt pea- ja justiitsministrina sügavalt parempoolses valitsuses, mis oli 2011. aastal vahetanud välja koalitsiooni vasakpoolsetega, oli viinud kõikide mõtted nende kuulsate Ameerika eelkäijate peale, nimelt kahele Kennedyte klanni mõrvatud vennale. Taani ajakirjandus lõikas kõhklemata sellest uhkest, nüüd ka taani müüdist profiiti ning ristis need kaks tipp-poliitikut ja nende auahned võsukesed Blegmani dünastiaks.
Riigi esimese tõeliselt kuulsa poliitikutedünastia juht oli muljet avaldav leskproua – peaaegu nagu Kennedyte klannilgi kuuekümnendatel; proua abikaasa, kes oli olnud türann õela jumala armust, suri suhteliselt varases eas ning edasi juhtis perekonda lesestunud proua.
Leskproua Blegman oli peaaegu üheksakümneaastane, kuid endiselt justnagu kuninganna staatuses, hoolimata isegi sellest, et vennaksed olid pidanud ta residentsi Gentoftes asuvasse Päikeseaia vanadekodusse üle viima. Leskproua haigestus tõsiselt halvaloomulisse kopsupõletikku, mis ei tahtnud järele anda, ent esimesed kuud hooldekodus koos akendest avaneva kauni vaatega pargitaolise aia kõrgetele puudele olid talle pealtnäha hästi mõjunud.
Ja ometi oli see just leskproua, kes kujutas endast tol õhtul probleemi.
„Kus ema on?” küsis Palle Blegman, kes oli juba poisieas saanud endale sõprade (ja hiljem ka vaenlaste) hulgas hüüdnime Karu. Tema teine eesnimi oli Bjørn ehk Karu ja seega võis nime tõlgendada täpselt oma soovi kohaselt. Ta hääl oli ebaharilikult madal, tema küsimus ei olnud kohatu, kuigi nõnda lühidalt esitatuna kõlas see mõnevõrra rumalalt.
Riigi kahest kõige tähtsamast mehest noorem, Poul Blegman, vastas natuke kõrgemal toonil, aga samas ka veidi naiivset väljendit kasutades, sest ta ei osanud öelda muud kui: „Ma ei tea.”
Kumbki nendest kahest lausest polnud mõeldud avalikustamiseks ega üldse jõudma kellegi kõrvu väljaspool seda kõrgete lagedega ruumi, mis oli riigi uhkeim ja mida rahvasuus kutsuti pisut lugupidamatult Karukoopaks.
Need
Kõik „Väikese printsi” tsitaadid: Antoine de Saint-Exupéry, „Väike prints”, 2014, Tiritamm. Tõlkinud Ott Ojamaa. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
