proua kadumist, või oli keegi need kollased plastitükid korterisse toonud ning sellisel juhul miks küll?
Kolmas võimalik jälg, mille terav politseinikusilm avastas, oli kummalisim, ja muidugi ei alahinnanud Number Kaks selle võimalikku tähendust. Tal polnud vaja enamat, kui esitada vanadekodu äraehmatanud direktrissile üksainus loogiline küsimus, misjärel kinnitas kanda ebameeldiv aimdus, mis võimendus iga minutiga. Number Kaks ei kahelnud enam …
… mahajäetud korteriga oli midagi lahti … kuriteopaigaga, kuigi seda sõna veel ametlikult ei kasutatud.
Number Kahe ülemus otsustas otsekohe oma alluva avastuse salastada ja otsusest anti vanadekodu direktrissile teada nii nõudlikul hääletoonil, et direktrissi närvilisus kasvas üle tugevateks tõmblusteks. Olukord oli tõsisem kui mis tahes tavaline tööülesanne, mis direktrissi paberivirnades järge ootas, ja nõnda pidi tema personal kriisiabi kohale kutsuma. Direktriss kirjutati jalamaid haiguslehele.
Kriminalistid eemaldasid ettevaatlikult kolmanda ja viimase leiu leskproua kummutisahtlist, mille oli avanud Number Kaks.
Suured nahkkaaned, mis olid püüdnud ta pilku, olid pleekinudpruunid ja väga kulunud, ilmselt väga vanad, ent tekst kaantele kinnitatud väiksel papitükil oli kirjutatud musta tušiga ning see pärines märksa uuemast ajast. Number Kaks oli silmitsenud neid kaht sisukirjeldavat sõna peaaegu minuti, enne kui ta end uuesti liigutas.
Testament, allkirjastatud.
Just see viimane, teine sõna tekitas temas kasvavat rahutust. Selles oli midagi lõplikku, midagi ümberlükkamatut, otsekui oleks see protseduur ehk allkirjastamine ise olnud tõeliselt määrava tähtsusega.
Aga tõeline põhjus ärevuseks järgnes alles siis, kui ta avas ettevaatlikult kaaned. Nende vahel polnud midagi.
Kui seal oli olnud testament, siis oli see nüüd kadunud.
Seejärel sõitsid kaks politseinikku tagasi peamajja vaagima seda, mida tuligi vaagida, ja selleks et teha juhtunu kohta esmased oletused. Kas leskproua kadumine oli kõigest tööõnnetus muidu nii hästi valvatud vanadekodus, nii et just tema väljumise hetke ei pandud tähele, või ehk siiski kergelt seniilse või muidu sassis vana naise äkiline kapriis? Ei, see ei paistnud tõenäoline. Kõik välisuksed olid hoolikalt lukustatud just nimelt võimalikke sassis ja dementseid elanikke silmas pidades, ja leskproua mõistus oli olnud täiesti selge.
Ta oli personalile isegi öelnud, et ootab endale peatselt poegi külla.
Komissari ei huvitanud alternatiivsed teooriad. Äärmisel juhul võis tegemist olla vanaproua äraviimisega lunaraha saamise eesmärgil (ta vihkas seesugust võimalust). Aga tegemist võis olla ka lihtsalt kättemaksuga vihatud dünastiale või siis oli päevakorras mingi (täiesti tundmatu) kolmas, neljas või viies võimalus …
Kõik need küsimused ja paljud teisedki olid hõljunud alla nende juurde politseidirektori kabinetist, mis asus paar korrust kõrgemal, ja neile polnud vastuseid. Nad olid saatnud välja lühikese ja lakoonilise pressiteate.
Mõned sekundid hiljem – nõnda paistis see vähemalt neile – ütles politsei peamaja telefonisüsteem üles ja press alustas oma ööpäevaringset valvet nii Päikeseaia vanadekodu kui ka politseimaja juures Kopenhaageni peavaksali lähedal.
Dünastia Grand Old Lady kadunud, võib-olla pantvangi võetud – nõnda kõlasid suured ajalehepealkirjad (nii kõlas ilmselt paremini kui röövitud), mida saatis äge Facebooki ja Twitteri kommentaaride laviin kõigi oma kuulujuttude ja viimsepäevalugudega, misjärel tabas kogu taani rahvast hirmusegune sensatsioonijoovastus, mis vaevalt annab järele enne, kui vanaproua leitud. Olgu siis surnu või elavana.
„Mitte keegi pole esitanud …”
„… mingeid ähvardusi või nõudmisi ega üldse midagi sarnast,” jätkas Komissar oma otsese alluva loogilist mõtteahelat, mis oli mõeldud politsei peadirektori kõige olulisematele küsimustele vastamiseks ja jättis vastuse lauale oma järge ootama.
Samal silmapilgul helises punane telefon temast paremal. Selle numbrit teadis ainult väike seltskond tippjuhte ning -poliitikuid ja kumbki politseinikest ei kahelnud selle isiku nimes, kes oli numbri valinud.
Nüüd tuleb sõim, teadsid nad. Riigi kõige kõrgemast kabinetist üheainsa hiiglasliku kõnemullina; see juhtum saab suurema prioriteedi kui miski muu kogu riigi ajaloos.
Kuna riigi absoluutses tipus oli nüüd kaks kroonilist koleerikut (kaks türanni, juhul kui sel sõnal on üldse kunagi mingit tähendust olnud), vallandab nende ema seletamatu kadumine aasta kõige esimesel päeval nende ohjeldamatu raevu.
Komissar vilksas korraks oma otsesele alluvale otsa vaadata, enne kui ajas selja istmel sirgu ja võttis kõne vastu. Nad olid kahekesi aastate vältel igasugustest kriisidest ja jamadest läbi tulnud, juba sellest ajast peale, kui nad noorte politseikadettidena Vietnami sõja vastastele demonstrantidele, põrguinglitele ja skvotteritele vastu pidid astuma; ometi oli see olnud aeg, kui vaenlane tähistas oma positsioone eelnenud pressiteadete või heiterelvade hunnikutega. Aga enam ei käinud need asjad nii lihtsalt.
Nad mõtlesid nende märkide peale, mis nad olid leidnud lesknaise hüljatud toast ja mida nad olid pidanud seni ümbritseva maailma eest salajas hoidma. Ka selle hirmuäratava mehe eest, kes toob sekundi pärast kuuldavale kogu oma masenduse ning hakkab nõudma silmapilkseid lahendusi.
Nad pidid säilitama kontrolli selle uurimise üle, mille kohta oli juba esimestel tundidel aimata, et sellest saab nende karmilt proovile pandud politseinikuelus kõige eriskummalisem juhtum.
Pika neeme otsas vana tuletorni juures seisis täpselt sel ajal mees, käed sügaval taskus, ning vaatas üle tumeda vee paari meremiili kauguselt paistvat kuud.
Kollane kuusirp rippus madala ja selgena just selle paiga kohal, mida vanasti kutsuti Põrgusügavikuks, kuna seal oli aastasadade vältel palju laevu põhja läinud. Enamasti oli põhjuseks olnud õnnetute asjaolude kokkulangemine, mõni õnnetus oli aga selline, mille kohta ei tahtnud keegi omal algatusel võõrastele sõnagi poetada.
Majakas, mis kõrgus mehe pea kohal, ei mõjunud eriti kõrgena, ent selle ainus kiiskav silm oli paistnud tollal, kui majakas veel kasutusel oli, neljakümne kilomeetri kaugusele. Endiselt andis sügavik kuu all põhjust hirmulugudeks laevadest ja meeskondadest, kes olid seilanud neemele liiga lähedale ning jäänud tuulte meelevalda, mis tulid üle neeme kiviste servade ja edasi üle vee. Need tuuled olid nagu hingus sealpoolsusest ja nad viisid õnnetud merereisijad kaasa enne, kui nood jõudsid reageerida …
… peksid merepinna vahule ja tõmbasid nad endaga sügavikku kaasa.
Mees pööras pilgu kuult ja merelt ära ning kõndis tagasi need paar sammu, mis teda tuletorni ümbritsevast aiast lahutasid. Aiakeses oli võimust võtnud padrik ning metsikud põõsad, nagu laukapuu, astelpaju, viirpuu ja leedripuu.
Tuletorni varjualusel küljel, uksest vasakul asus väike kivist pink. Mees istus sellele, käed endiselt taskus, ning nõjatus selja ja õlgadega vastu valgeks lubjatud müüri.
Kui kuusirp oli lõpuks pilvede taha kadunud – see juhtus mõned sekundid enne keskööd –, istus ta endiselt seal, suletud silmi ja liikumatult, peaaegu nii, nagu tuult ja merd ja sügavalt kõmavat lainete häält vastu kive polekski üldse olemas.
Isegi kui tal oli külm, polnud kedagi, kes oleks seda märganud.
