all. Nii nagu Moskvas võime näha mineviku tsaaride sarkofaagide juures lilli ja harduses seisvaid inimesi, võime sama kogeda Saksamaal. Keiserlike linnade nagu Quedlinburgi, Goslari, Speyeri või Magdeburgi katedraalides (viimasesse on maetud keiser Otto Suur), on keisrite sarkofaagidel alati lilled ja inimesed peatuvad austuses. See on kultuurrahvaste eneseteadvuses vältimatu. See on rahvaste ajalooline püha minevik ja Eesti sajandal juubelil meenutame ka meie Eesti Vabariigi rajajaid, see on osa meie pühast ajaloost. Sellele eneseteadvusele toetudes oleme ka meie, eestlased, läbi 20. sajandi kõiki jubedusi suutnud kanda ja säilitanud lootuse taastada iseseisev riik, kui selleks tekivad soodsad ajaloolised tingimused. Nendeks soodsateks tingimusteks, mida ajalugu annab, on meie geograafilises asukohas need hetked, mil nii Ida kui Lääs on teatavas tasakaalus. 20. sajandi alguses oli Eesti rahva füüsilis-moraalne seisund võimeline seda hetke oma riigi loomiseks ära kasutama. Riike ei kingita, neid tuleb välja võidelda, enamasti vereohvri hinnaga. Seepärast on Eesti riigi väljakuulutamine ja võit Vabadussõjas kahtlemata ajalooline suursaavutus.
Aga 1918. aasta ja 1991. aasta vahel on väga suur erinevus. Vabadussõja pidasid maha ja riigi lõid inimesed, kelledes olid ühinenud talupoja elujõud ja tarkus ning Saksa kõrgkultuur. Lisaks 50 000 Peterburi eestlast, kes tsaaririigi pealinnas olid omandanud peale erialalise pädevuse ja kõrgtaseme ka riikliku mõtlemise. Eesti Vabariigi taastamisel 1990. aastatel oli inimeste taust juba märgatavalt erinev tsaaririigi-aegsest aristokraatlikust eluhoiakust.
Missugused on siis nüüd meie saavutused – viimasel 27 aastal, ja missugune on Eesti rahva seisund juubeliaastal 2018?
Peame kahjuks esile tooma nähtusi ja protsesse, mis teevad ärevaks ja seavad tõsiselt kahtluse alla meie rahva allesjäämise ning püsimise. Midagi pahaendeliselt sümboolset oli 28. septembril 1994 parvlaev Estonia hukkumises. See tuletas meelde prohvet Karl Reitsi (kelle kohta on ka väike raamatuke ilmunud), kes hoiatas juba enne Teist maailmasõda tulevaste hävingusündmuste eest. Reits kohtus isiklikult ka Laidoneri ja Pätsiga, kes muidugi ei võtnud tõsiselt tema prohveteeringuid, mille kohaselt pidi Eesti kaotama oma iseseisvuse ja olema 50 aastat võõra võimu all, siis saab hetkelise hingamise aja, taastades oma riigi. Aga seejärel annab Eesti ise kõik käest ära. Ja viimane prohveteering on eriti pahaendeline – Eesti rahvas pillatakse mööda ilma laiali. Kõlab väga masendavalt. Kas see on paratamatus, mida inimene ei saa muuta või ainult võimalik saatus, mida inimene saab muuta? Paratamatus on kosmiline ega allu inimese tahtele, saatust saab inimene oma tahte ja teadmisega muuta, kujundada.
Mis on siis juhtunud? Kui tuua esile suuremõõtmelised ebameeldivad ilmingud Eesti Vabariigi elust pärast taasiseseisvumist, siis võib üles lugeda eesti kõnekeeles pea käibefraasideks saanud sõnu nagu kümne miljoni mees, VEB fond, sadam, Estonian Air, Autorollo ja sellest tulenev sõna autorollotamine, ärmatamine jne. Rääkimata Utah` ja Jordaania olematutest põlevkivikaevandustest ja viimasena Danske panga afäärid. Kurbade saavutuste hulka tuleb lugeda veel maa tühjenemist inimestest, maaelu hääbumist ja inimeste koondumist pealinna, Eestist lahkuvaid inimesi, tõsiseid probleeme tervishoius ja rahva üldises tervises, ühiskondliku moraali allakäiku, metsade laastavat mahavõtmist, tühja kõhtu kannatavaid lapsi, laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise halvenemist ja kõige lõppu veel perekonna lagunemist ja demograafilist kriisi – kas siis tõesti ei olnud parvlaev Estonia hukkumine omamoodi sümbol? Põhjendatud on ka Vabadussõja võidusamba teemal toimuv poleemika, sest vastavalt ajaloolisele traditsioonile taolised mälestusmärgid, mis kehastavad ajaloolist mälu, peavad olema projekteeritud meie eneste poolt ja püstitatud tingimata k o h a l i k u s t materjalist, milleks Eesti oludes oleks loomulikult paas ja raudkivi, sest mälestusmärk peab olema igavikuline. Kas tõesti meie riigi rajajate auks püstitatud mälestusmärk peab olema tehtud Tšehhis ja plastmassist, mis lisaks kõigele vajab jätkuvalt igaaastaseid remonte!
Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul ütleb: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele, nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel, 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse:
§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
Küsimus: kuidas sellise paragrahviga sai astuda Euroopa Liitu?
§ 2. Eesti riigi maa-ala territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.
§ 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.
Küsimus: kuidas tohib ja saab müüa Eesti rahvale kuuluvat Eestimaad välismaalastele?
§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varaliste või sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Küsimus: kuidas seostub selle paragrahviga rassilistel põhjustel suurte sotsiaalsete eeliste loomine immigrantidele ja pidev russofoobia?
§ 37. … õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.
Küsimus: kuidas saab selle paragrahvi alusel vähemusrahvuse koolile peale suruda valdavalt eestikeelset õpetust?
§ 42. Riigiasutused ja kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi Eesti kodaniku vaba tahte vastaselt koguda ega talletada andmeid tema veendumuste kohta.
Küsimus: Kas seda luba käiakse küsimas?
§ 60. … valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane. /…/ Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval, neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.
Küsimus: kuidas on selle paragrahviga kooskõlas eelhääletamine ja e-valimised? Loogiline järeldus: põhiseadusega mittekooskõlas olevad valimistulemused on õigustühised.
§ 123. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.
Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Küsimus: kuidas Eesti Vabariik saab üldse sõlmida põhiseadusega vastuolus olevat lepingut?
Järeldus: selline leping on õigustühine.
Ja lõpuks § 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.
Küsimus: kas lihtne põhiseaduse ignoreerimine on olemuselt vägivaldne ja milles seisneb omaalgatuslik vastupanu?
Riigikogu liikmed ja kaitseväelased annavad ametisse astudes tõotuse olla ustav põhiseaduslikule korrale, seega on iga kodaniku kohus kogu oma tegevus allutada eranditult Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis püstitatud ideaalile. Seda enam need, kes seisavad riigiametis. Allumine põhiseadusele on oma olemuselt kuninglik. Sellega me tunnistame kõrgemaid
