itle>ESIMENE OSA
Minevik ei möödu kunagi
1.
Mu lapsed ei räägi minuga …
Kui naissaatan nüüd hommikuti ärkab, peab ta endale meenutama, kes ta on.
Ma käin nüüd kaheksakümnendaid ja ei näe mitte kedagi, kes sobiks minu jalajälgedes astuma. Keda ma saan enda järglasena usaldada? Mu lapsed ja nende lapsed isegi ei räägi minuga. Kes võtab kõik üle siis, kui mind enam ei ole, kes hüppab igal hommikul voodist välja, et maailmal silma peal hoida ja seda paremaks muuta? Kes hakkab Kõrges tornis valitsema?
Kuid ma olen leedi Ruth Patchett, naissaatan. Mina olen see, kelle käes on ülemvõim Kõrges tornis ja kõigis selle satelliitides. Mina olen Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi ehk SVI president ja tegevjuht. Omal ajal valitses siin Kõrges tornis Mary Fisher, romantiliste romaanikeste jumalavallatu sepitseja, kuid tema on ammuilma surnud ja läinud. Seal, kus tema kunagi šampanjat rüüpas, lõhnaküünlaid põletas ja teiste naiste mehi magatas – eeskätt minu oma –, kamandan ja käsutan nüüd mina, Ruth Patchett, naissaatan. Olen sama kõlblik nagu ükskõik milline mees ning kuulutan tänapäeva tõeliste, uhkete ja ausate töölisnaiste võitu – nende võitu, kelle meie vabaks lasksime. Tuulest on viidud Mary Fisheri eputavalt naeratavad lihtsameelsed nukukesed, kes volksutavad imetlevalt oma hirvesilmi tiiraste saurusmeeste poole, ja jumal tänatud selle eest – ehkki kui järele mõelda, siis on kadunud ka tiirased mehed. Tiirasus on nii ajast ja arust.
Ent sellegipoolest ärkan ma hommikuti rahutult. Ja valuledes, nagu see kaheksakümne nelja aasta vanuses tavaline on. Kõik ei ole sugugi hästi. Kas see on südametunnistus, mis mind vaevab? Kui ma põrandale astun, tundub see värisevat – on see meri, mis peksab vastu neid kaljusid, millel Kõrge torn seisab, või on mu luud-liikmed lihtsalt vanaks jäänud? Olen alati andnud endast parima, seda kindlasti, omaenda loomuse piirides. Mina ei kanna endas mingit süüd. Miks mind siis nii väga vihatakse? Miks ma ise ennast vihkan?
Miks keegi mulle kohvi ei too? Aeg on ju ometi sealmaal?
Hommikuvalgus immitseb rulooservade vahelt sisse. Mul on vaja tööd teha. Rahvas vajab mind.
Naised vajavad mind.
2.
Heidame nüüd pilgu Bobbole …
Naissaatana abikaasa on üheksakümmend neli aastat vana, voodisse aheldatud ja põeb Alzheimerit.
Ruth hoiab oma ropu suuga vana sokku elus Kõrge torni Laternatoas – kui te minult küsite, siis ainult selleks, et kahjurõõmu tunda. Ta on endiselt Bobbo naine, kuid ei käi kunagi meest vaatamas. Mõelda vaid, et mina, Mary Fisheri vaim, kes ma itken ja halan Kõrge torni ümber lõõtsuvates tuultes, olin omal ajal sellesse soonilisse vastikusse vanasse võllarooga nii armunud! See tundub peaaegu uskumatu. Püüan lennult ta mõtteid. Mõistagi on see rohkem halbade tunnete virvarr kui mõtted, aga lubage mul neid teile tõlkida. Mida ta seal praegu pobisebki?
Milline kuradi saagimine tühja-tähja pärast! Iga täies elujõus mees oleks minu asemel sedasama teinud. Miks ma oleksin pidanud Ruthiga jääma, kui ma võisin saada Mary Fisheri? See ei olnud ju eriti keeruline küsimus. Ruth oli kerekas naisetükk, inetu vana mõrd soolatüükaga huulel. Mary oli sale ja õrn armuke, alati valmis linnuke, tõeline silmarõõm käevangus. Ruth oli näägutav koduperenaine, Mary romantiline ja varakas romaanikirjanik, kes teenis oma tobedate romaanidega miljoneid. Ruth ja lapsed üksnes imesid mu rahakotist raha välja. Ruth oli tänulik siis, kui – kui üldse – ma teda nikkusin, Mary mängis raskesti kättesaadavat. Ja ta ütles, et armastab mind. Milline närune väike valevorst. Naised usuvad, et mehi huvitab ainult seks, aga nad eksivad: mehed tahavad armastust sama palju nagu seksi. Loomulikult ma läksin ära.
Tõsi küll – et seda teha, pidin ma lapsed maha jätma. Nendest olid saanud kuradi tänamatud jõmpsikad. Aga teadlased väidavad, et mehe loomuses on kanda hoolt naiste ja laste eest, kui nood on abitus olukorras. Niipea, kui naine suudab endaga ise hakkama saada ning lapsed on suureks kasvanud ja hakkavad vastu haukuma, tõmbab mees uttu, et oma isekaid geene mujal külvata. Tõepoolest. Just seda ma tegingi. Kuid kogu mulle osaks saanud naakluse, kogu selle kuradi kära ja raevutsemise põhjal võiks arvata, et ma saatsin korda midagi kujuteldamatult ja ebanormaalselt alatut ja räpast. Nii see ei ole. Ent kindlasti valisin ma oma vale käitumise objektiks kuradi vale naise ja lapsed, vallandades sellega rohkem, kui oleksin iial osanud aimata.
Vaadake mind nüüd: saadan oma elupäevi mööda voodis ja tugitoolis, olen nii vana, et ei jaksa enam isegi riista püsti ajada. Isegi Viagra ei aita enam, ja isegi mitte õde Travers, mu kuum väike põetajatots, kellel kummardudes seelik üle perse tõuseb. See ei saa olla mina. Usun, et selle põhjuseks on doktor Simminsi tabletid, mõrvarlik vana lesbilits, nagu ta on. Nad kõik tahavad mulle lõppu peale teha. Aga see ei lähe neil läbi. Ja muide, mul ei ole Alzheimerit. Ma üksnes teesklen seda nende kuradi testide jaoks …
Jah, see on Bobbo. Minu kunagine tõeline armastus. Vabandage keelekasutuse pärast. Sa armas aeg … „Toetasin selja vastu tamme, pidades seda väekaks puuks, kuid esmalt see paindus ja siis murdus. Ja nii osutus mu armastus võltsiks.”
Minevik ei möödu kunagi. Olen Mary Fisheri vaim, kes ulub tuules.
3.
Naissaatan valetab endale
„Ma andsin endast parima omaenda loomuse piirides.” Väga usutav!
See ei olnud nii, et mina paiskasin Mary Fisheri surma, alla teravatele kaljudele, millel Kõrge torn seisab, klopitud lainete ja tuulte raevust. Ehkki ma oleksin ihanud seda teha. Ainult väike müks, mõtlesin ma, ja seal ta pudeneks, šampanjaklaas käes, otse välja Laternatoa maast laeni ulatuvast avatud aknast, pikad blondid juuksed kukkudes voogamas. See, mõtlesin ma, teeks lõpu mitte ainult romaanikestele, mida tema võrgutav sulepea välja sülitas, vaid ka tema lõõritavale häälele, osalt kõkutavatele ja osalt erootilistele õhkamistele, mis mu abikaasat nii väga võlusid ja mind vihast hulluks ajasid. Aga ma ei teinud seda. Ma hoidsin end vaos.
Ma ei armastanud Bobbot nii nagu tema, seda võin ma tunnistada, aga Bobbo oli minu laulatatud abikaasa, minu laste isa, minu suur saavutus, kõige väärtuslikum asi, mis mulle kuulus või mida ma üldse sain loota enda omaks pidada, ja Mary Fisher lõi ta minult üle. Bobbo oli minu staatus ja sissetulek, üks ja ainus täke mu voodisambal. Ja ma ei ole inimene, kes kergelt andestaks.
Aga mina ei tõuganud. Olin liiga salakaval. Lasksin hoopiski väikesel kahtluse- ja õuduseussikesel tema rumalas peakeses kasvada, kuni ta mõistis, et elu ei ole elamist väärt. Ja alles siis ta suri, aeglaselt ja piinarikkalt vähki, mis teda seestpoolt õgis. Lasksin tal elada selle päevani, mil ta seisis naerdes ja lõõritades aknal, kuid ma andsin talle oma lapsed. „Teie lähete sinna, kuhu läheb teie isa,” ütlesin ma Niccile ja Andyle, ja läksin ära.
Sel päeval vihkasin Mary Fisherit rohkem, kui ma oma lapsi armastasin. Kuid see päev läks mööda ja ma hakkasin tehtut kahetsema. Aga oli juba hilja. Ja nüüd mu lapsed ei räägi enam minuga, ja nende lapsed samuti mitte.
Ah, jumal tänatud, siin on mu kohv. Valerie Valeria, mu isiklik assistent, toob selle mulle tuppa. Mitte tema ei jää selle toomisega hiljaks, vaid mina olen varane ärkaja. Punktipealt pool kaheksa. Nii kena, nutikas, asjatundlik tüdruk, ja ka ambitsioonikas. Minu kilp ja tugi. Ja ta tõi kaasa ühe punase roosi, pikas kõrges vaasis. Maailm on ikka palju muutunud, kui novembrikuus saab roose tuua. Mida rohkem inimesed ökoloogilise jalajälje üle kaebavad, seda rohkem nad neid tekitavad.
4.
Pereterapeudi sõnul
Naissaatan
