ver" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_8d94c0d6-29a1-5403-8934-f9cb29ece4ae.jpg"/>
Tekst: Rain Kooli
Katkendid päevikutest: Dmitri Pappel, vene keelest tõlkinud Rain Kooli
Fotod: Dmitri Pappel, v.a lk 249 ja 251 üleval – Tairo Lutter, Postimees/Scanpix; lk 258 all – Robin Roots, Õhtuleht/Scanpix
Toimetaja Piret Veigel
Keeletoimetaja ja korrektor Veste Roosaar
Kujundaja Piia Stranberg
Autoriõigus, AS Eesti Meedia, 2018
Kirjastus Post Factum
www.postfactum.ee
Fotode autoriõigus, autorid, 2018
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9949-603-82-4
ISBN 978-9949-669-07-3 (epub)
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
www.trt.ee
EESSÕNA
2013. aasta oktoobris sundis India piirivalvelaev endale alluma laeva Seaman Guard Ohio, mis kuulus piraatidevastast laevakaitseteenust pakkunud ettevõttele AdvanFort. Laeva pardal oli 35 meeskonnaliiget ja laevakaitsjat, kellest 14 olid Eesti kodanikud.
Ohio täpne asukoht merel, enne kui laev kaasa viidi, jäi alatiseks ebaselgeks. Alus eskorditi Tuticorini sadamasse Tamil Nadu osariigis, kus mõni päev hiljem sai alguse enam kui neli aastat kestnud kohtuprotsess. Selle aja vältel hoiti laeva pardal viibinuid vangistuses kokku kaks aastat ja neli kuud. Ülejäänud aja peeti eri riikide kodanikest laevakaitsjaid Indias kinni, keeldudes tagastamast nende reisidokumente ja andmast väljasõiduluba.
Koju pääsesid mehed alles 2017. aasta detsembri alguses.
Käesolev raamat on esimene laevakaitsjate saagast kõnelev teos. See ei püüagi olla kõikekattev ega anda Seaman Guard Ohiol viibinud meestega juhtunust läbinisti objektiivset ja kõigi osaliste vaatenurki arvesse võtvat tervikpilti. See on eelkõige ühe mehe, tallinlase Dmitri Pappeli lugu, mille ajend on tema vanglas peetud päevik.
Teravaid tähelepanekuid, ränki olukirjeldusi, frustratsiooni ja pisarateni naerma panevat koomikat sisaldava päeviku avaldame nende kaante vahel peaaegu tervenisti, vaid kosmeetiliselt kärbitud kujul. Kuid kuna päevik algab alles poolteist aastat enne loo lõppu, jutustavad raamatu muud osad ülejäänud loo.
Siiski pole see lugu üksnes piraatidevastasest võitlusest, ühest petturfirmast, Indiast oma kirevuse ja kaootilisusega ning erinevate komberuumide põrkumisest ja inimelu haprusest. See lugu räägib ka sellest, kuidas iga kriis võib olla õpetus. Kuidas inimene on võimeline muutuma ja leidma enda jaoks arengutee ka kõige rängemate proovilepanekute käigus.
Dmitri Pappeli soovil on käesolevas raamatus muudetud osa Ohio pardal olnute nimed.
Liblikatel on India uskumustes oluline roll. Nende muundumist on India filosoofid tihtipeale kasutanud meditatsiooni olulisuse ja uuestisünni kirjeldamiseks. Nagu teevad liblikad läbi teekonna munadest röövikuteks, röövikutest nukkudeks ja nukkudest liblikateks, peaks ka inimene vaimse arengu ja meditatsiooni kaudu muutuma lihtsurelikust valgustunud hingeks.1
Pachliopta hector, inglise keeles „crimson rose“ (tulipunane roos) – liblikas, kelle massiline saabumine tähistas Ohio meeskonna viimast õhtut vabaduses.
Pachliopta hector, inglise keeles „crimson rose“ (tulipunane roos), on üks levinumaid liblikaid Sri Lankal ja Lõuna-Indias. Tema punane keha, veider aeglane lennustiil ja tiivamuster indikeerivad lindudele ja loomadele, et ta on mürgine ega ole seega söödav.2
1 „Sacred animals of India“. Nanditha Krishna
2 „Butterflies on Sri Lanka“. wildreach.com
PROLOOG
2013. aasta oktoobri keskel on Lakadiivi meri tuuline. Kell pool seitse õhtul on juba pime, kuid mitte külm, vähemalt põhjamaalase jaoks. Sügisest hoolimata ei lange õhutemperatuur kuigi palju alla 20 kraadi.
Kusagil seal läbipaistmatus tumeduses on India, teisel pool Sri Lanka.
Hallikarva laev õõtsub lainetes. Tallinki Megastarist neli korda lühem ja veeväljasurvelt 18 korda väiksem alus on askeetlikult napp. Pole siin jõusaaligi, restoranidest või basseinidest rääkimata.
Pardalolijad püüavad oma aega sisustada, kes kuidas. Mõni magab, mõni mängib arvutimänge, harvad loevad midagi.
Need, kel kõige igavam, istuvad väljas tekil. Sealgi ei toimu midagi, aga vähemalt õhk on värske.
Esialgu on see vaid ootamatu liigahtus mereõhtu pimeduses, pigem tunnetatav kui silmaga nähtav. Justkui oleks kahe universumi vahele korraks nähtamatu sild tekkinud. Vaevukuuldav sahin paneb kahtlema oma kuulmises. Õhk väreleb korraks hoopis teistmoodi kui tuul, kuid hetk hiljem on kõik nagu enne.
Siis aga värelus kordub, saades seltsi uuest värelusest, kordused muutuvad üha tihedamaks … Kuni nad saabuvad juba mitmekesi, hulgakesi, massiliselt – maandudes tekil, tekiehitistel, mastidel, antennidel, trossidel. Kõikjal, kus võimalik.
Vaid mõne minutiga katavad kogu vaba pinna suured, täismehe peopesa suurused liblikad. Nende tiivad on musta värvi, kui mitte arvestada esitiibadele nagu hooletult pintsliga visatud kaht valget triipu. Tagumistelt tiibadelt vaatab aga vastu kaks rida veripunaseid laike.
Tekile koguneb nende jaoks ennenägematut loodusnähtust tunnistama üha enam mehi. Imestatakse, loobitakse kommentaare, tehakse pilti. Lõpuks ometi on miski nad tardumusest üles raputanud.
See on nende viimane päev vabaduses.
1. PEATÜKK
Dmitri
Piltidelt vaatab vastu turske siilisoenguga mees. Tema välimusest on näha, et talle maitseb hea toit, aga ka, et tema lihaseid on vorminud nii mõnigi sangpomm ja kang. Kui ta tänaval vastu tuleks, ei oleks suurem osa meist ilmselt kindel, kuidas reageerida. Arvatavasti mõjuks ta esmapilgul hirmuäratavana, kuid ainult nii kaua, kuni ta näole ei ole kerkinud aval, isegi poisikeselik naeratus. Selline, mis muudab inimese olemuse mänglevalt kelmikaks ja teeb usaldamise lihtsaks.
Naeratus on see, mis 2018. aasta Dmitrit
