Jüri v. Grauberg
S U N E
Kaanekujundaja
SIIRI KASK
ISBN 978-9949-88-475-9 (trükis)
Auratrükk
ISBN 978-9949-01-042-4 (epub)
I peatükk
Jarmo kihutas oma musta BMW-ga linnast kodu poole. Ta oli teinud järjekordse hüppe linna, lõbumajja ning nüüd, tagasi sõites, ootasid teda ees kodutalu, ketti pandud karvane koer, poolteistsada lammast ning marjaaia ääres, sauna kõrval, parajalt suur tiik koos karpkaladega. Marjaaias ootas meest ka kümmekond mesitaru, kus kahjuks vaid pooltes tegutsesid mesilinnud. Talv oli tema mesilastega üsnagi karmilt ringi käinud ja suvi polnud veel niipalju edenenud, et võinuks mõnes tarus uut ema oodata.
Abieluvoodis ei oodanud aga meest keegi. Tema voodi oli tühi juba sellest ajast, kui linnatüdrukust abikaasa, Kristel, leidis endale Facebooc'ist soomlasest kallima, ühel päeval oma asjad kokku pakkis ning minema sõitis. Sõitis ära just siis, kui Jarmo oli koos naabrimehega, kes ka mesilinde kasvatas, Tallinna Lillepaviljonis meetooteid müümas. Ja ei osanud Jarmo siis veel arvatagi, et tema naine sõitis laevaga Lillepaviljoni lähedalt mööda ja otse Soome poole. Ühe-otsa- piletiga.
Kui mees õhtul koju jõudis, leidis ta köögilaualt ootamatu sõnumi Kristelilt, kus oli kirjas, et temal on villand pidevast lambahaisust ja tema läheb nüüd vabasse maailma värsket õhku hingama. Igaveseks.
Sellest oli juba ligi neli aastat mööda läinud. Alguses lootis Jarmo, et Kristel tegi ehk niisama nalja ning tuleb koju tagasi ja ta oleks võtnudki, sest kes see siis ei eksi. Eksimine olevatki ju inimlik. Ja värsket õhku oli siingi küllaga ning lamba haisu võis tunda vaid karjakoplites ja laudas. Ei mujal.
Ta isegi ootas mõnda aega oma kaugele eksinud naist aga mida aeg edasi, seda rohkem Kristeli jäljed talus kustusid ja lõpuks hoopistükkis kadusid. Ja kadusid siis, kui Jarmo ühel päeval juhuslikult teada sai, et Kristel tõesti elab ja ka juba töötab Soomes ning ei mõtlegi enam Eestisse tulla. Sel päeval kustus ka Jarmo lootus.
Mees oli saatuse poolt ennegi nahutada saanud. Alles see oli, nii viis-kuus aastat tagasi, kui ta ühel talvel mattis kiriku lähedale surnuaeda liiklusõnnetusse sattunud vanemad. Nii ema kui isa ning paar kuud hiljem ka ainsa venna. Kui Jarmo vanemate eluküünla kustutas roolijoodiku karm käsi, siis venna käsi ei värisenud iseenda elule otsa peale tegemisel. Algul kannatas küll viinapudelit tõsta, aga pärast seda ei kannatanud enam autot teel pidada. Ja jälle oli üks teeäärne puu vales kohas kasvama hakanud ning ajapikku nii tugevaks sirgunud, et metallist sõiduauto end tema vastu päris lömmi sõitis. Puul tuli vaid kooretükk tüve küljest lahti ja jäi tükiks ajaks puu külge ripakile.
Ühe talvega võttis viinakurat talu inimestest peaaegu tühjaks. Jäi vaid Kristel. Ja hea, et jäi, sest Jarmole mõjus nii vanemate kui venna surm üpris rusuvalt. Läks mitu kuud kuniks mees end jälle leidis ning elurõõm tagasi tuli. Kohus halastas tema vanemad tapnud autojuhile ja see pääses millegipärast vaid tingimisi karistusega.
Jarmo pidas juba plaani omakohtu korras mõrvarit karistada, aga Kristel laitis selle mõtte karmilt maha. „Kui sina ei suuda oma ema ja isa mõrvarile halastada, siis ole mees ja halasta vähemalt tema väikestele lastele. Kes neid siis kasvatab kui sa nende isa maha lööd?“
„Minu vanemad hukkusid, ilma, et neile keegi oleks halastanud, aga mina pean mõrvarile halastama?“
„Jah! Ja halastama just tema laste pärast!“
Lastele jäi nende isa alles. Jarmo püüdis olla halastaja Samaariamees. Olgugi, et vahetevahel hinges kripeldas, kui ta sellele mõtles.
Ja nüüd too, kes kutsus meest halastusele, oli ise halastuse ammuilma unustanud ning sõitnud parematele jahimaadele. Soome.
Jarmo keeras autoga suurelt teelt ära ja silmas õhtuvidevikus tee ääres kükitavat olevust, kes autotuledesse sattudes kibekähku püsti kargas ning metsa poole liipas.
„Kes see seal oli? Kits?“ ehmus mees, aga kuna minema liibanud olevus siiski kuidagi metskitse kuju välja ei andnud, haaras ta kaenla all olevast kabuurist püstoli ja jooksis puude vahele kadunud kogule järele. Oli vaja selgeks teha, kes passis pimedal ajal tema kodutee ääres ja milleks.
Õige pea silmaski ta kedagi, kes kui tont, end põõsa taga varjas. Paari hüppega oli mees tondi käsivarres kinni.
Jarmo suureks üllatuseks oli metskitseks peetud põgenejaks hoopis tumedanahaline, noor tüdruk. Paljajalu, nägu paiste pekstud, huuled kärnas ja silmaalused... Jah, tüdruku vasekarva nahal tundusid silmaalused päris võikad, peaaegu mustad.
„Lase mind kohe lahti...“ vingus tüdruk ja seda sulaselges eesti keeles. „Pa-alu-un!“
„Kes sa selline oled ja mida sa siin metsas teed? Miks sa siin oled?“ imestas Jarmo. „Ma oleksin su äärepealt auto alla ajanud.“
„Jooksin ära….“ nuuksus tüdruk. „Lase mul minna!“
„Jooksid vangimajast ära?“
„Ei-iii!“
„Kust siis? Kodunt?“ Jarmole ei meenunud küll hetkel kusagil olema talu, kus niisuguse välimusega tüdruk elada võis. Temale, kui noorele mehele, oleks niisugune asi kindlasti silma jäänud.
„Litsimajast!”
„Mis? Kuidas... kuidas...“ jahmus mees. Tuli ju temagi alles ühest niisugusest asutusest. „Millisest litsimajast?“
„Kust mina tean! Ja mis see sinu asi on? Lase mind kohe lahti!“
