kitsas voolusängis ja kujutasid endast ennekõike antiikautorite eeskujul õpetlikke harjutusi või praktilisi näpunäiteid, mis ei omanud suuremat kokkupuudet valdkonnaga, mida me tänapäeval kokkuleppeliselt kirjanduseks nimetame. „On märkimisväärselt keeruline klapitada keskaegset žanriteooriat ühes selle antiigist laenatud kategooriatega tegeliku kirjandusloome praktikatega”, nagu on põhjendatult tõdenud üks tänapäeva kirjandusloolasi.[37.] Tähtis on silmas pidada sedagi, et hiliskeskajal õitsele puhkenud rahvakeelne kirjandus tõi käibele terve rea uusi žanre, mis puudusid ladinakeelsetes õpetatud taksonoomiates ja mille üle jõuti keskajal vaid väga napilt teoreetilistes terminites aru pidada.[38.] Sellele vaatamata ei saa alahinnata keskaja kirjakultuuri võimet omaenda kategooriates arutleda suulise ja kirjaliku eneseväljenduse üle, säilitades seeläbi olulise osa antiigi retoorikaõpetusest ja luues vundamendi humanistlikule kõnekunstile varauusajal.
Keskaja ladinakeelne kirjandus: sissejuhatus
Kui koondada vaimusilmas kogu teadaolev rahvakeelne kirjapärand keskaja Euroopast – kõik eeposed, saagad, vagalood, trubaduuride ja minnesingerite laulud, ajalookroonikad, rüütliromaanid, loomajutud, iga viimane kui säilinud rahvakeelne rida –, siis moodustab see kokku vaid tühise hulga võrreldes keskaja ladinakeelse kirjapärandiga.[1.] Seda tõsiasja on hea hakatuseks meelde tuletada, kui asuda visandama ülevaadet keskaja ladinakeelsest kirjandusest (selle sõna kõige avaramas tähenduses). Sealjuures tuleb silmas pidada, et vaid väike osa kogu keskaja ladinakeelsest kirjapärandist on ilmunud trükisõnas, veel vähem tänapäevastele nõuetele vastavates väljaannetes ja üksnes kröömike on loetav tõlkes. Keskaegne ladinakeelne kirjasõna moodustab seega omalaadi veealuse maailma, mille kõigest mõned kõrgendikud paistavad veepinnalt silma, samas kui põhiosa territooriumist alles ootab vetesügavustes kaardistamist.
Selles maailmas orienteerumist ei tee lihtsamaks tõsiasi, et pikki sajandeid ei pälvinud keskaja ladinakeelne kirjapärand uurijate suuremat tähelepanu, suutmata köita ei latiniste (kes nägid keskajas rooma kirjanduse loojangut) ega germaniste-romaniste (kellel jätkus tähelepanu vaid tärkavale rahvakeelsele kirjandusele). Esimesed süstemaatilised katsed pakkuda panoraamseid käsitlusi keskaja ladinakeelsest kirjandusest pärinevad läinud sajandi esimesest poolest[2.], ulatuslikum kollektiivne uurimistöö on kestnud alles mõned viimased kümnendid.[3.] Siinne sissejuhatus püüab vaid väga üldistes joontes lahti kirjutada keskaja ladinakeelse kirjanduse olulisemad tahud – selle keelelise eripära, muutused ajas ning seesmise liigenduse –, et luua foon, mille taustal oleks järgnevaid tõlkeid hõlpsam lugeda.
Keskaja ladina keel
Ladina keel hakkas hargnema kahes suunas juba Rooma keisririigi viimastel sajanditel: ühele poole jäi õpetatud kirjakeel (ld sermo Latinus), mida me tänapäeval nimetame klassikaliseks ladina keeleks, teisele poole rahvalik kõnekeel (ld sermo vulgaris), nn hilisladina keel, mis kujunes impeeriumi laienemise käigus ja mida kujundasid peamiselt uute piirkondade kolonistid, sõdurid ja talupojad. Oluline on aga silmas pidada, et kui sermo vulgaris’est kasvasid tasapisi välja tänapäeva romaani keeled, siis keskaja ladina keel on sermo Latinus’e, klassikalise ladina keele otsene järeltulija, isegi kui sellest on võimalik tuvastada ka mitmeid sermo vulgaris’e mõjutusi. Tänapäevani pole uurijate seas päris selget üksmeelt, kuidas nimetada seda ladina keelt, mis jääb Rooma klassikalise ladina keele hääbumise (u 4.–5. sajand) ja varauusaja humanistide uusladina keele esiletõusu (u 15.–16. sajand) vahele. Läbi aegade on käibel olnud mitmeid rohkem või vähem samatähenduslikke termineid, nagu hilisladina, keskladina või vulgaarladina keel. Paistab siiski, et viimasel paaril kümnendil on juurdunud neutraalne nimetus „keskaja ladina keel” (ingl Medieval Latin, pr latin médieval), kuigi selle kõrval elab eriti saksa, ent niisamuti itaalia kultuuriruumis edasi ka 19. sajandist pärit „keskladina keel” (sks Mittellatein, it mediolatino).[4.] Tõsi, rangelt võttes ei ole „keskaja ladina keel” miski omaette keel, vaid korrektsem oleks rääkida ladina keele erinevatest vormidest keskajal.
Keskaja ladina keel kujunes laias laastus kolme keelefaktori koosmõjul: kõige aluseks, nagu öeldud, oli Rooma klassikaline ladina keel, mille reegleid püüti pikki sajandeid visa järjekindlusega keskaja koolides õpetada. Seejärel nn hilisladina keel, peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias u 2.–6. sajandil viljeldud ladina kõnekeel. Ja viimaks meie ajaarvamise esimestel sajanditel tärganud nn kirikuladina keel, mille mõju, eriti sõnavarale, avaldus ennekõike varaste piiblitõlgete ja liturgilise keelekasutuse kaudu.
Ladina keel muutus valitsevaks keeleks keskaja Euroopas mitmel põhjusel, mis põhiosas seonduvad kõik kristliku kiriku rolliga. Kui ristisusust sai 4. sajandi lõpust alates Rooma keisririigi ametlik usk, sai ladina keelest Lääne kiriku ametlik keel. Ja mida mõjukamaks muutus kirik, sh Rooma kuuria, seda tugevamaks muutusid ladina keele positsioonid. Varakeskaeg oli tunnistajaks huvitavale fenomenile, mida uurijad on nimetanud ladina keele kristianiseerimiseks[5.] – vana paganliku keele ujutas üle uus kristlik ideoloogia ja sõnavara, sh mitmed kreeka ja heebrea laensõnad, see mugandati sobivaks liturgilistele eesmärkidele, Piibli lugemisele-tõlgendamisele ja kristliku ilmavaate väljendamisele. Kuna koolihariduse jagamine muutus varakult kiriku ülesandeks, tagas see kogu keskaja jooksul kristlikus kastmes ladina keele püsimise. Ristiusu levitamine tähendas ühtlasi ladina keele kasutusala laiendamist, misjonäride toel ulatus ladina keel keskaja jooksul paljudesse uutesse piirkondadesse – Skandinaaviasse, Ida- ja Kesk-Euroopasse, Baltikumi jm, rääkimata kaugematest maadest. Eriti oluline oli Karolingide dünastia tugev toetus ladina keelele 8.–9. sajandil, selle levitamisele, reformimisele ja kasutamisele ametliku kirjakeelena. Kirikliku asjaajamise eeskujul sai ladina keelest üldine (kirjalik) asjaajamiskeel, seda ka ilmalikes küsimustes, isegi kui esines olulisi erandeid ja hiliskeskajal mindi üha enam üle rahvakeelsele bürokraatiale ja kantseliidile.
Ladina keele prevaleerimine keskaja rahvakeelses ühiskonnas lõi huvitava olukorra, kus sotsiaalne eliit lävis keeles, mis ei olnud kellegi emakeel. Hiljemalt 7. sajandiks ei elanud Euroopas enam kedagi, kes oleks omandanud ladina keele esmase suhtlemiskeelena; ladina keel oli muutunud kultuurkeeleks, mille puhul keegi ei saanud apelleerida loomulikule keeletunnetusele. Ja kuna ladina keele õpikudki olid kõik kirjutatud ladina keeles, ei olnud võimalik, et keegi oleks saanud iseseisvalt keele omandada. Teatud mõttes oli kultuurkeele staatus ladina keele püsivuse oluline eeldus, sest säästis seda tavapärastest muutustest, mis kaasnevad elava keele loomuliku arenguga.[6.]
Keskajal õpetati ladina keelt suuresti nendesamade reeglite järgi, mis kehtisid Roomas, kõige levinumad grammatikaõpikudki pärinesid hilisrooma autorite sulest, nagu näiteks Aelius Donatuse (4. sajand) raamatud – Ars minor, mida kasutati algajate puhul, ja Ars maior, mille abil õpetati edasijõudnuid. Donatuse kõrval tõusis väga oluliseks õpperaamatuks 6. sajandi grammatiku Priscianuse Institutiones grammaticae, mis oli aktiivses kasutuses varauusajani välja. Rääkimata sellest, et head stiili õpiti keskajal pigem antiikautoritelt (Cicero, Livius, Vergilius, Horatius, Ovidius jt), mitte kristlikelt kirjameestelt. Võrreldes rahvakeeltega, püsis ladina keel seega võrdlemisi muutumatuna. „Beowulfi autor pidanuks Chauceri inglise keelt täiesti arusaamatuks, samas kui Cicerol ei oleks olnud kuigi suuri raskusi, et lugeda mõnda 15. sajandi ladinakeelset ajalookroonikat,” nagu nendib tabavalt üks keskaja ladina keele ja kirjanduse teenekamaid uurijaid A. G. Rigg.[7.]
Sellele vaatamata ei saa keskaja ladina keelt käsitada monoliitsena, vaid tuleb silmas pidada nii selle ajalisi arenguid kui ka suurt geograafilist variatiivsust. Sisuliselt kujunes igas kristlikus piirkonnas välja oma ladina keele traditsioon, kusjuures eriti isikupärased olid need kristlaskonna äärealadel, nagu näiteks Iirimaal ja Inglismaal, kus varakeskajast peale võtsid kuju omaette ladina dialektid, mida uurijad nimetavad vastavalt iiri-ladina ja anglo-ladina keeleks. Siinkohal pole mõeldav lahti kirjutada
