te ei teadnudki seda? Nad rääkisid, et te teate meie kohta kõike.”
„Kes seda räägib?”
„Kunagi kontrollis maksuamet meie naabreid,” ütles Don Ritter. „Igaühel on oma arvamus.”
„Mina küll kõike ei tea,” tunnistasin. „Aga meil pole kuulujuttude vastu midagi, kui see paneb inimesed ausalt käituma.” Naeratasin Don Ritterile, et ta end vabamalt tunneks.
Ta ei vastanud mu naeratusele.
Ritterite eelmise maja järgi olin eeldanud, et neil on lapsed. „Saan aru, et Molly ei ole enam teie ülalpeetav?” küsisin.
„Oh ei. Ta on kodunt ära, kui kaua sellest juba on, Don?”
„Kümme aastat,” vastas mees.
„Kas tõesti nii kaua?”
„Ta saab detsembris kakskümmend kaheksa.”
„Aeg lendab,” vadistas Mitzi ja pöördus siis minu poole. „Ja kui vana teie olete?”
Nägin, kuidas Don Ritter silmi pööritas.
„Kas see oli minust jäme?” küsis Mitzi. „Küsisin ainult sellepärast, et te näete nii noor välja.”
„Sinu meelest näevad kõik noored välja,” tähendas Don.
„Mina olen kolmkümmend üks,” ütlesin neile.
„Nii noor,” imestas Mitzi.
„Nii, härra ja proua Ritter. Tähendab, Mitzi. Usun, et te ei rõõmustanud just eriti, kui saite mu kirja maksukontrolli kohta?”
Mitzi vaatas mehe poole, kes kortsutas kulmu, niheles toolil ja sikutas golfisärki allapoole. Mitzi üritas naeratada. „Ütlesime tõesti üht-teist. Siin ma seda ei kordaks.”
„Ma tean, mis tunne teil on,” ütlesin.
„Kas teid on ka kontrollitud?” küsis naine pärani silmi. „Kas seda ka tehakse?”
„Mind tegelikult ei ole. Aga jah, ka maksuinspektoreid kontrollitakse. Mind pole seni siiski läbi lohistatud.”
„Siis te ju ei tea, mis tunne see on,” sõnas Don.
„Mu isa on raamatupidaja ja ema topib oma nina igale poole. Minu meelest oli kogu mu lapsepõlv üksainus soovimatute uurimiste jada.”
„Ilmselt võinuks lugu veel hullem olla,” möönis Don Ritter. „Vähemalt on meil veel tervis alles.”
„See on tõesti õnn,” nõustus Mitzi. „Seda ei saa võtta enesestmõistetavana.”
„Tõesti mitte,” kinnitasin. See oli teema, millest võinuksin pikalt pajatada. Sügaval sisimas teadsin, et see ongi mu praeguse hajeviloleku põhjus. Kuid teised kontrollid ootasid kõrges virnas laual. Naeratasin Ritteritele. „Hakkame siis pihta.”
Kolmas peatükk
Kuulsin läbi välisukse telefonihelinat. Olin just koju jõudnud, jakk ja raamat ühes käes ja post kaenla alla surutud, ning otsisin teise käega kotist võtmeid. Vihkasin seda. Helisev telefon ja minu reaktsioon sellele meenutas Pavlovi refleksi. Süda hakkas kiiremini lööma, tormitsesin, püüdsin võtit lukuauku suruda, komistasin kotile, tormasin roas ringi – ja kui suur oli võimalus, et see on keegi, kellega ma üldse tahan rääkida? Üheksal juhul kümnest päädis mu pöörane tormamine telefoni juurde müügimehe kõnega. Või, nagu sel päeval, mu emaga. Ja ometi olin töölt lahkudes nii heas tujus.
„Sa tundud päris hingetu,” tähendas ema. „Sa vist ei tee piisavalt trenni, mis?”
„Ma alles jõudsin koju,” selgitasin, korjates maast koti, posti, jaki ja raamatu. Miskipärast olin pettunud. Keda ma siis lootsin helistavalt? Kes oleks väärt seda tormamist, põrandale pillatud kotti ja kortsus raamatukaant. Pähe ei torganud kedagi.
„Sa töötad liiga palju,” ütles ema.
„Kell pole veel kuuski.”
„Pikalt ja palju pole üks ja seesama.” Ema oli käinud poole kohaga tööl kuus kuud ja seda kakskümmend kuus aastat tagasi. Nähtavasti oli see andnud eluaegse kogemuse.
„Kas sa helistasid mingi asja pärast?”
Ema ohkas. „Mõtlesin äsja sinust ja Gene’ist.”
Silmitsesin posti ja kortsutasin kulmu. „Mis Gene’iga siis on?”
„Tahan, et sa oleksid õnnelik, kullake. Kas sa oled õnnelik?”
Olin, enne kui telefonile vastasin, mõtlesin. Rohkem kurjustavaid kõnesid ei tulnud ning vestlus Ritteritega oli kulgenud kenasti. Olin avastanud, et nad polnud oma endise maja hindamisaktist täielikku mahaarvamist teinud (küsimus oli vannitoa remondis) ning saatsin nad minema tagasimaksega. Nad olid nii üllatunud ja kergendatud, et kutsusid mind eeloleval tööpühal enda juurde grillipeole. Muidugi ma ei lähe. Maksuinspektorid ei suhtle oma praeguste või kunagiste auditeeritavatega, igatahes mitte väljaspool tööd. Oluline oli jääda erapooletuks.
Siiski oli kena, et nad kutsusid, ning veel kenam tunda, et olin teinud midagi head, mitte halba, nagu tavaliselt eeldati. Ärge saage minust valesti aru – maksukontrollis on küsimus õiguses. See tähendab, mina maksan oma makse. Ja inimesed, kes elavad siin riigis, sõidavad siinsetel teedel ja hingavad siinset õhku – miks peaksid mõned arved tasuma, kui teised kõrvale hiilivad? Kuid see kontroll oli teistsugune. See oli muutnud Ritterite elu lihtsamaks. Mulle meeldis tunne, mida see minust tekitas – uhkus ja rahulolu, mis emaga rääkides kadusid.
„Muidugi olen õnnelik,” kinnitasin. „Niisama õnnelik kui kõik teisedki.” Seda, et olin viimasel ajal tööl liimist lahti, poleks ma emale eales tunnistanud. Ta oleks tekkinud praost sisse murdnud, et teha mulle selgeks, et olen valinud vale elukutse.
„Ma ei usu sind,” ütles ema. „Mis sinu ja Gene’iga on? Ma tahan teada, kuid sa ei pea mulle ütlema.”
Kahetsesin juba tükk aega, et võti polnud mu sõrmede vahelt veel sügavamale kotipõhja kukkunud, vähemalt mõneks sekundiks. Kas ma poleks võinud koju sõites veel mõne punase tule taha passima jääda? Ema oli ekspert alal „ma ei tungi sinu ellu, ma tunnen lihtsalt huvi”.
„Minu ja Gene’iga pole midagi lahti.”
„Mis see peaks tähendama?” nõudis ta.
„See tähendab, et me ei kohtu enam. Nagu ma sulle juba ütlesin.”
„Asi oli sinu töös, jah? See töö tungib alatasa su armuellu.”
„Sina oled see, kes alatasa mu armuellu tungib,” meenutasin talle. „Gene’il polnud mu töö vastu vähimatki.”
„Ja mul ei tarvitse sulle öelda, kui ebatavaline see oli. Sellist meest ei tohi mustapesuveega valamust alla lasta.” Mu peast sähvas läbi kujutluspilt endisest kallimast köögivalamust alla pahisemas. See polnud just ilus pilt. „Ja teil on nii palju ühist,” jätkas ema.
„On või?” See äratas mu tähelepanu. Ema oli tõenäoliselt
